Roosiõied kutsusid mälestust hoidma

Hanno Tamm on missioonitundest nüüdseks rohkem kui 20 aastat tegelenud Porkuni lahingus saksa poolel langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamise ja ühishaudade hooldamisega. Foto: Tairo Lutter

Suured ettevõtmised saavad teinekord alguse juhusest. Porkuni lahingu mälestusmärgi mõte tekkis teenekal sõjaajaloo uurijal Hanno Tammel 1984. aasta hilissuvel, kui ta leidis võssakasvanud saksa sõjahaua juurest rohust kaks punast roosi.

Hanno Tamme isakodu asub Loksal, Porkuni lahingu tallermaal. Lahingu 40. aastapäeva õhtul 21. septembril 1984 läks ta koos tütar Kristeliga sakslaste poolel langenud eesti sõjameeste ühishauda vaatama.

Mis oli selles õhtus erilist?

Oli juba videvik, kui tütar märkas rohu sees kahte punast roosiõit. Räämas ja unustusse vajunud ühishaud ja veripunased õied. See oli samas nii kurb kui ka ülev vaatepilt, mis mind hingepõhjani liigutas. Keegi, kellele oli hukkunud sõjameeste mälestus püha, käis Porkuni lahingu aastapäeval vennashaual ja jättis sinna roosid. Otsustasin, et selles koletus vennatapulahingus saksa poolel langenud sõdurite mälestus saab hauakiviga jäädvustatud. Oli sügav Nõukogude aeg ja ettevõtmine seotud suure riskiga.

Tõsi, imelisel kombel on Vistla ühishaua kaunistanud loodus ise. Kaks kõrvuti kasvavat suurt ja tiheda võraga kuuske moodustavad vennashaua taga rohelise altari. Võimas ja majesteetlik on see altar.

Mille poolest oli Porkuni lahing eestlaste jaoks eriti traagiline?

Selle verise heitluse suurim traagika oli see, et siin peeti sisuliselt eestlaste omavaheline vennatapulahing, mis veel kord peegeldab meie väikese rahva kurba saatust ajalootormides. 1944. aasta sõjasuvel oli kokkupõrkeid saksa poolel sõdivate eestlaste ja eesti laskurkorpuse võitlejate vahel teisigi, kuid Porkuni lahing ületab neid ohvrite ja metsikuste poolest.

Miks kujunes see lahing sedavõrd ohvriterohkeks, mõned allikad annavad koguni viissada langenut?

See oli ebavõrdne lahing. 21. septembril jõudsid punaarmee üksused Sauevälja lähistel järele Narva rindelt taganevale Eesti 20. diviisi ja piirikaitserügemendi majandusvoorile. Raskerelvade ja tankidega varustatud 8. Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisil oli lihtne hävitada ainult kergrelvadega varustatud majandusvoori.

Sõjakoledusi on kurb meenutada, kuid Porkuni lahingus juhtunu räägib selgelt keelt punaarmeelaste metsikustest.

Väike-Maarja muuseumis on materjalid, mis paljastavad selle lahingu kohutava tõe. Muuseumis on Porkuni lahingu pealtnägija mälestused.

Piirikaitserügemendi majandusvooris oli palju haavatuid. Kui mees sattus päev pärast lahingut Porkuni-Vistla teel majandusvoori riismetele, nägi ta, et hulgaliselt haavatuid oli tapetud lasuga pähe. Osa majandusvoorist oli lömastatud tankiroomikute all. Ka need haavatud, kellel õnnestus põgeneda ja varjuda Loksa kruusaauku, ei pääsenud surmasuust. Punaarmeelased said neile jälile ja hukkasid nad kohapeal.

Esimesed mälestusmärgid saksa sõjahaudadel olid ristikivid. Miks just sellised?

Mõte oli selles, et ristimärk kivil teavitaks ka nõukogude mõttelaadiga inimesi haudade pühadusest ja nende kaitsmisest. Suured leivapätsi kujuga kivid, millele raiusime sisse ristid, paigaldasime salaja ühishaudadele koos vana sõjamehe, Eesti diviisi allohvitseri Ülo Tähistega. Tehnikaga abistas meid Ülo poeg, kes kivid haudadele kohale transportis.

Ja siis hakkasid puhuma uutmistuuled ...

1989. aasta kevadel otsustasid Väike-Maarja Muinsuskaitse Selts ja Tamsalu sõjaveteranid korrastada Vistla ja Sauevälja ühishaua. Organiseerisin vaskristide valmistamise. Vennashaudade korrastamisest kujunes laia kandepinnaga üritus. Kaasa lõid paljud rahvuslikult meelestatud inimesed Väike-Maarjast, Tamsalus ja Põdrangu sovhoosist. Kalmud puhastati võsast, rajati muru, paigaldati hauatähised ja vaskristid. Need olid esimesed saksa poolel sõdinute korrastatud ühishauad kogu tollases Nõukogude Liidus.

Sakslased lasti Stalingradis hukkunud rahvuskaaslaste ühishaudu korrastama mõned kuud hiljem - 1989. aasta novembris.

Püstitatud vaskristide kallal vandaalitsesid tollal Eestit okupeerinud Nõukogude sõdurid, samuti langesid need metallivaraste saagiks. Teie aga ei jätnud jonni ja jätkasite ühishaudade kordategemist ja hooldamist.

1999. aastal paigaldasin uued puuristid, mis olid hävitatud vaskristidega samas stiilis, ja lisaks ka mälestuskivid. Kahjuks on neid puuristegi rüvetatud – kirvega täksitud, et näha, ega seestpoolt vaske välja ei tule. Vistla kivil on tekst “Püha on elutee mullast ase Porkuni lahingus langenutele 21.09.1944” ja Sauevälja kivisse on raiutud: “Aeg sangareid ei unusta 21.09.1944”. Mälestusmärkidele andis oma õnnistuse pastor Tauno Teder.

Praegu elan kaasa Vistla memoriaali rajamisele. Aeg on õiglane, nende sõjameeste mälestus, kes andsid oma elu 63 aastat tagasi, saab lõpuks vääriliselt tähistatud.

Ja memoriaal ehitatakse meie rahvuskivist paest, kivist, mis kestab üle aegade.