Järjekordsed taliolümpiamängud hakkavad läbi saama. Eestil oli reedese seisuga üks hõbemedal.
Juhtkiri: Medaleid on piisavalt
27. veebruar 2010, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi on nii meie spordiajakirjanikud kui ka muidu kiibitsejad sapised, iroonilised ja suisa pahased. Aga milleks?
Eesti on nii väike riik, et ainuüksi eelmistelt Torino mängudelt võidetud kolmest olümpiakullast piisaks mitmeks aastakümneks.
Et eestlased suudavad üldse maailmatasemel konkurentsi pakkuda, on väga hea. Pole ju tegu suure riigiga, kel oleks tohutult võimalusi oma sportlastele parimaid treeningutingimusi pakkuda.
Oleme aga medalitega nõnda ära hellitatud, et kui suusatamisest medaleid ei tule, on nina vingus.
Vähem virisemist!
Meie omad suusatavad ja lõpetavad nagu äraaetud hobused, tulevad koju ja saavad siin võtta.
Eestlased on tublid tugitoolisportlased - kodus diivanilt telerit vaadates teavad kõik, kus võistleja vea on teinud.
Ajakirjanikud aga on küünilised, torkavad mikrofoniga nutvat laskesuusatajat, küsivad libisemise kohta viimaseks jäänud teateneliku liikme käest, nõuavad kultuuriministri tagasiastumist ...
Paratamatu on, et n-ö suusatajate kuldpõlvkond vananeb ja loobub varsti, järelkasvu seas nendesuguseid tähti ei paista olevat.
Selliseid tugevaid tegijaid nagu Veerpalu ja Šmigun ei saagi tulla robinal ja igal aastal.
Mäletate veel, kui Allar Levandi tuli punalipu all võisteldes pronksmedalile. Kõik igatsesid siis näha meie sportlasi oma trikoloori all võistlemas. Peatselt see aeg tuligi.
Üksnes sinimustvalge nägemine teleriekraani nurgas tekitas positiivseid emotsioone, mis sest, et meie sportlased esialgu pildile sageli ei jõudnudki.
Tööd tehes rühiti aina ettepoole ja mõne aja pärast kuulsime Eesti hümni ja nägime oma lippu masti tõusmas. See oli suur ime.
Suhtugem meie sportlaste esinemistesse austusega, võtkem nende kaotused heatahtlikult vastu, sest tegelikult oleme võitjad juba ainuüksi selle pärast, et oma riigina olümpial esineme.