Õpetajaid välja õpetanud Rakvere pedagoogilise kooli likvideerimisest on möödunud 50 aastat. Paljusid seminari kasvandikke enam ei ole, elavad peavad aga pensionipõlve.
Kodulugu: Rakvere õpetajate seminar aegade tuules
12. juuni 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi kooli kinnipanekust on möödunud pool sajandit, on endised RÕSi ja RPK vilistlased agaralt pühitsenud oma õppeasutuse tähtpäevi.
Sellel suvel tähistab Rakvere õpetajate seminar ja hilisem Rakvere pedagoogiline kool 95. aastapäeva ja 50 aastat kooli sulgemisest omas armsas koolimajas 7. juulil kell 12 algava aktusega.
Õpetajate õpetaja
RÕS andis endast parima Eesti esimese iseseisvuse ajal ja seda eeskätt Virumaale. Kool oma mõju ja ulatusega on olnud võimas haridusallikas virulaste õpetamisel ja kasvatamisel. Esimesi iseseisvusaegseid lõpetajaid oli 328, neist 231 Virumaalt pärit. Nemad õpetasid lapsi Rakveres, Narvas, Pandivere kõrgustikul ja Alutaguse metsade rüpes.
1937. aastal töötasid RÕSi vilistlastest maakonnas koolijuhtidena 30, õpetajatena 128, kaheksa siirdus riigi- ja omavalitsuse teenistusse. RÕSi lõpetanud olid tõeline maa sool - nii töötas neist laulukooride juhtidena 42, orkestrijuhtidena 8 ja näitejuhtidena 14.
Suur osa oli ametis veel juhtivate tegelastena Kaitseliidus ja naiskodukaitses, noorsoo-organisatsioonides, rahvaraamatukogudes ja muudes kultuurilistes organisatsioonides. Seminari muusikaline ja vaimne kultuur olid kõrged.
Selle aja silmapaistvam õpetajate õpetaja oli direktor Voldemar Raam. Ta oli väga kohusetundlik, äärmiselt andekas ja oma kutsetööle jäägitult andunud inimene.
Tänapäevaselt ja veenvalt kõlavad Voldemar Raami sõnad, mida ta ütles 1933. aastal: “Tahad olla juhiks rahvale? Siis ära karda võitlust. Õige juht on kangelane, kes on valmis kannatama ja võitlema oma ideede eest.”
Voldemar Raam oli tõeline pedagoog. Ta on õpetajatele pärandanud neliteist postulaati, mis on küll siililegi selged, kuid mitte alati õpetajatele. Olgu nendest näiteks mõni lause: õpilases tuleb näha isiksust; ühtegi tundi ei tohi ära jätta; koolis peab valitsema kindel töökord; õpetaja peab ajaga kaasas käima. Lihtne, eks ole! Kuid tänapäeva koolis on see oi-oi kui raske.
Palju aega on möödunud, palju vett merre voolanud, enamik RÕSi lõpetanutest manalateele läinud, kuid mälestus neist on jäänud nende õpilaste mällu, südamesse ja hinge. On soe tunne, kui sind või su õpetajaid kooli trükistes mainitakse - õpetaja on valgus, kes tema järel käib, see ei sumpa pimeduses.
Teine tulemine
Teist korda avati Rakvere õpetajate seminar 2. veebruaril 1945. Et seminari hooned olid alles sõjaväe kasutada, alustati tööd Rakvere keskkoolis.
Sellised nägid välja seminari ruumid ühel 1946. aasta juulikuu päeval, kui Olivia Saar-Valdmaa mööda pärnaalleed astus: “Pilt, mis mulle maja ette jõudes avanes, oli rabav - koolimaja esimese korruse aknast vaatasid välja hobused. Raske on seda kohkumisest, imestusest ja arusaamatusest segast tunnet kirjeldada. Nii ma seal seisin ja ei osanud aru saada, kuidas võisid hobused kooliruumidesse sattuda. Kes oli nad sinna toonud? Ja kas see üldse oligi enam kool?”
See oli siiski koolimaja. Oli vaja teha tööd, ränka ja tasuta. Keegi ei kurtnud ega halisenud. “Tegime mitmesuguseid töid: raiusime seintesse auke, tegime võimla põrandat ja maalritööd, vedasime metsast puid ja jaamast põlevkivi ja sütt,” kirjutas Aliise Vaasmaa (Siiber).
16. septembril 1947 said “tuuled kinni pandud”, nagu tavatses öelda direktor Jaan Kurn, ning seminar koos harjutuskooliga kolis sisse. Jätkusid töörohked ja äärmiselt viljakad aastad.
Kui 1947nda kevadel oli koolis 233 õpilast, siis aastal 1955 oli neid juba 576. Virumaa koolid täitusid Rakveres õpetajakutse saanud pedagoogidega.
Rakvere õpetajate seminar nimetati 1950. aastal ümber Rakvere pedagoogiliseks kooliks ja 1953nal lisati veel Fr. R. Kreutzwaldi nimi.
Nimi nimeks, aga lähme nüüd tagasi kooliaega. RPK õpilane Jüri Kalvet meenutab: “1950. aastate algus oli kolhoosides väga raske ja vaevaline aeg. Olime neli nädalat Rakvere lähedal kolhoosis abiks põllumajanduslikel töödel. Võtsime kartulit, koristasime kaalikaid, porgandeid ja peete. See oli omamoodi põnev aeg, sest meist peeti lugu kui tublidest tööinimestest, toideti hästi ning õhtuti sai mõnigi koolipoisi temp tehtud.”
RPK õpilased olid hinnatud töötegijad metsaistutamisel ja isegi karjafarmis. Kas siis põhitööks - õppimiseks - ka aega jäi? Jäi ikka.
Kass ja Stalin
RPKs oli väga palju meeldejäävaid õpetajaid. Riho Lahi õpetas nii joonistamist kui kirjatehnikat. Tol ajal oli koolides kirjatehnika au sees. Küll sai harjutatud klassitahvli peal ja vihikus, kõike selleks, et kiri tuleks loetav ja korralik.
Sageli võttis õpetaja Lahi õpilase käe oma kätte niikauaks kuni kirjapilt selge ja loetav. Hiljem töötas Riho Lahi Tartus Postimehe toimetuses Kihva Värdi nime all.
Huvitavaid ja meeldejäävaid õpetajaid oli palju: keemia- ja mineraloogiaõpetaja Marta Kaselaan, eesti keele ja kirjanduse õpetajad Kaja ja Lembit Kõrgesaar, geograafiaõpetaja Evi Vendt, ajalooõpetajad Jüri Kipper ja Heino Arumäe ja paljud teised. On teada, et õpetaja Evi Vendt tegi ühe mehe päästmiseks kirja V. M. Molotovile. Ja ennäe imet, kirjale tuli positiivne vastus. Nõnda jäi jälle üks eesti pere kokku.
Direktor Jüri Kipperiga juhtus nii, et Rakvere pedagoogilisele koolile taheti anda mingi vene koolitegelase nimi, kuid direktor suutis siiski Moskvat veenda, et eesti koolile sobib üksnes eesti kultuurimehe nimi.
Rakvere pedagoogilise kooli õpilased said Pear Rootalu juhendamisel tugeva pedagoogilise praktika Tartu tänava harjutuskoolis. Meinhard Laks meenutab: “Täna tuleb meile huvitav külaline … alustasin. Kui keegi arvab, kes ta võiks olla, tuleb ja ütleb mulle kõrva. Hiirvaikus. Jätkasin.
Tal on suured silmad, kena nina ja nina all pikad-pikad vurrud. Lootsin, et jõuame nii tunni teemani - kass! Äkki hakkas üks väike poiss energiliselt kätt vibutama. Kutsusin ta enda juurde. Kummardusin, et poiss saaks kõrva sosistada. Ja ta sosistas: “Staa-alin”, vot sulle! See veel puudus! Kuumast kuumem jutt käis üle kogu keha.” Tund läks edasi. Varsti jõuti tunni teemani ja kõik oli hästi.
Praktikatunnid viisid tulevased õpetajad kurssi tegeliku eluga ja see aitas edukalt koolipõllul läbi lüüa.
Rakvere seminarist on võrsunud hulk ühiskonnategelasi, teadlasi, haridusosakonna juhatajaid, inspektoreid ja teenekaid õpetajaid, nagu Nigol Andresen, Nikolai Karotamm, haridusminister Arnold Raud, haridusministeeriumi koolivalitsuse juhataja ja Nõukogude Kooli ja Õpetaja toimetaja Juhan Sepp, ETA direktor Kalju Krell, Eesti Raamatu direktor Roman Siirak, professorid Lembit Andresen, Feliks Kinkar, kirjanikud-luuletajad Riho Lahi (Kihva Värdi), Elmar Kuusk (Elo Kuus), Oliivia Saar, Herbert Salu, Jaan Rumm, helilooja Ants Sõber, näitlejad Jullo Talpsepp ja August Lääne, kunstnikud Märt Laamann ja Arnold Akberg jpt.
Seminaristid ei ole unustanud oma kooli. Nad on ikka kokku tulnud, meenutamaks koolis veedetud aega, taastanud endisi tutvusi, tundnud rõõmu klassikaaslaste üle.
Kavas on tähistada järgmisi RPK aastapäevi 2007., 2010. ja 2012. aastal. Kõik kokkutulekud toimuvad juulikuu esimesel laupäeval algusega kell 12. Lugupeetud seminaristid, “peda vaim” kutsub, tulge kohale!
Ilmar Järg, toimetus@virumaateataja.ee