Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2509995t1h31c3.jpg)
Kolmik Kalju Saaber, Priit Põldma ja Ilme Post oli kutsutud Rakvere raamatulaadale, et kirjanduslikku vestlust arendada. Jutuks võeti võimalikud ausambad.
Et oli kuum päev ja kuulajatel rammestus kontides, otsustati ilukirjandusega mitte tegelda ja Kalju Saaberi uuest raamatust kõnelda sügisel kirjandusklubis, veeretada aga juttu hoopis sellest, kellele peaks linnas mälestusmärgi püsti panema.
Kellele nad siis ausamba rajaksid?
Tabelinus ja Pärt
Meenutati, et tarvas on oma koha juba nii füüsiliselt kui märgiliselt leidnud. Nagu asjatundjad arvavad, on kunstnik selle elaja tõepärasena “voolinud”. Kui tarvas ometi Rakverre sissesõitjale kohe oma väge täis olekuga ette hüppaks ja ainult üle katuse ei piiluks! Külgvaade on äge!
Tabelinus oli XIII sajandi esimesel poolel üks viiest Virumaa vanemast, Pudivere vanem. Fosforiidisõja ajal kirjutatud Kalju näidend algab just Tabelinuse murega Virumaa pärast.
Kui orduvennad Riiast Pandivere kõrgustikule jõudnud, võtnud meie maa ilu nad sõnatuks. Laastades ei peatunud nad enne kui Tarvanpää all, Tõrmas. Sinna tulnud siis viis Virumaa vanemat läbirääkimistele. Kui pannagi sammas Tõrmasse?
Et vanemaid oli viis, kas siis teha mälestusmärk viisnurgakujuline? Oh ei!
Priit arvab, et selle jalamil võiks olla ka kõikide järgnevate maavanemate nimed. Ilme kiidab seda mõtet: “Oli ju Lembit Kaljuvee fosforiidisõdalane, julge mees, kes ütles, et meie rahvas pole kaevandamisega nõus. Voh! Venelane polnud sellist ülbust veel näinud.”
Kalju hakkas kahtlema, kas just kõikide maavanemate nimesid tasuks kivisse raiuda. Jumal küll seda Kaljut, ta jääb linna päikselisel pidupäeval ka realistiks!
Jutupaunikud hõikavad rahva sekka professor Anto Raukasele, entsüklopeedia ühele toimetajale, protestilause: miks pole Tabelinusest EEs ridagi? Pudivere rahvas valmistuvat mässuks. Neid ei lohutavat isegi see, et seitsesada aastat hiljem said nad lohutusauhinna, kui Pudiveres sündis Eduard Vilde.
Linnakodanik muidugi vääriks jäädvustamist, on ta ju elu- ja ajalookandja. Rein Sikk tegi kord ettepaneku panna promenaadile Maali kuju, kuid mehed hakkasid kohe jorisema: meid ikka ka!
Kes on linnakodaniku tiitlit väärt?
Kalju kirjutab oma “Rakvere lugemikus”: “Linnakodanik ei pea andma vannet, aga ta peab kandma Viru vannet oma südames.” Ilusasti öeldud. Linnakodanikuks tuleb kasvada ja see olla on auasi.
Viru vanne vajaks jäädvustamist. Lausa ülekohus, et Viru vannet andnud kolmest mehest – Kreutzwald, Faehlmann, Nocks - on mälestusmärk ainult esimesel. Aga teised?
Tuleb teha Vallimäele mehine skulptuur. Kes skulptuuri autor võiks olla? Oh ei-ei, mitte jälle tema!
Arvo Pärt – talle on rahvas korduvalt mälestusmärki nõudnud. Kalju sooviks kusagil käidavas kohas asuva “Pärdi” juures kuulda täistunnil mingit helilooja helindit.
On ka pakutud, et mälestusmärk võiks kujutada noort jalgrattale toetuvat Pärti, kes turuplatsil oma muusikat kuulab. Vanemad vestlejad teevad Priidule ettepaneku ja ta ongi nõus olema jalgrattaga noore muusiku modelliks. Ilus!
Odette Kirss – meie linna tunnustatuim ajalookroonik väärib kindlasti jäädvustamist.
Kalju on tabavalt kirjutanud, et ajaloohuvilised “sörgivad tal sabas”. Kes meist poleks “sörkinud” ega tema sisukaid ajalooraamatuid lugenud. Tema skulptuur võiks seista mõnel haljasalal. Õpetaja heinamaale sobiks see kenasti.
Siis teatrirahvas. Teatrimaja teine trepiots on veel tühi. Usume noorust ja Priitu. “Teatri ette vääriks skulptuuristamist ka esimene juht Jullo Talpsepp, Kulno Süvalep, Mai Mering. Eriti huvitav oleks Toomas Suumani näoline teatrivaimu skulptuur.”
Kesk teatriõue haljasalale sobiks tantsumemm Maie Orav oma tarvanpäälaste keskel. Tantsivad tarvanpäälased võiks panna ka Hansapanga ette “Kalevipoja künkale”. Näib, et see vihatud küngas tõmmatakse aina rohkem linnaellu kaasa ja seda ei tohikski kunagi laiali ajada.
Meie ise ka!
Piltnikud kui elu jäädvustajad väärivad kindlasti nende endagi jäädvustamist: Carl Sarap, Peeter Tooming, Avo Seidelberg, Kalev Lilleorg, Priit Verlin. Neid võiks jäädvustada linnapargis, igaüks pildistamas just tema ajastule omase aparaadiga.
Ja lõpuks – meie ise, sest kuidas sa ennast ilma hoolde jätad. Kolmik teeb ettepaneku: igaks kreisilinna sünnipäevaks peaks üles pandama tublimate linlaste autahvel.
Aga kuhu? Peab arvestama, et igalt poolt sõidetakse vuhinal mööda, kes see süveneb või pärjatuid vaatab. Kui paneks mõnda panka või pangaautomaadi kõrvale?
See teema vajab edasiarendamist. Loodame, et aktiivsed linnakodanikud järgnevate netikommentaaridega linnajuhtidele abiks hakkavad.