Loodus: Sumedatel suveöödel siristavad ritsikad

Augustis võib kuulda, kuidas ritsikad ja tirtsud siristavad. Kõikjal Eestis levinud hariliku lauluritsika “muusika” ei vaiki ka öötundidel. Foto: Arvet Mägi

Ritsikad ja rohutirtsud on putukate seas vähesed, kes teevad inimkõrvale kuuldavat häält. Eriti hästi hakkab nende sirin kõrvu soojadel augustiöödel.

Ritsikaid ja tirtse võib suhteliselt suurtest mõõtmetest hoolimata rohkem kuulda kui näha. Neil on enamasti suurepärane varjevärvus, kuid kohalolekut reedab vali siristamine.

Kõik siristajad kuuluvad sihktiivaliste putukaseltsi. Entomoloog Mati Martini andmetel on tüüpilisele sihktiivalisele iseloomulikud pikk, külgedelt kokku surutud keha ja pikad, tugevate reielihastega tagajalad. Nad liiguvad põhiliselt hüpates. Just seepärast nimetab enamik inimesi neid rohutirtsudeks.

Kaks paari tiibu

Tiibu leiame selle putukaseltsi esindajatelt kaks paari. Eestiivad on kitsad, nahkjad ja tiheda soonestusega, tagatiivad aga lehvikjalt laiad, sageli värvilised. Sellised tiivad võimaldavad ka lennata, kuid enamik neist kasutab tiibu ainult hüppe pikendamiseks, liueldes järgmise rohututini.

Erinevalt paljudest putukaseltsidest on sihktiivalistel arenenud kuulmisorganid ja heli tekitamise aparaat. Heli kasutavad nad omavahel suhtlemiseks.

Sihktiivaliste hulka kuuluvate putukate - tirtsude ja ritsikate - elu kestab ühe suve, selle jooksul arenevad loomad täiskasvanuks, paarituvad ja munevad. Munadest hakkavad uued putukad kooruma kevadel, vanad putukad aga hukkuvad külmade tulekuga.

Portaal www.loodusheli.ee vahendab, et kuna sihktiivalised on kõigusoojased, see tähendab, et nende kehasoojus sõltub otseselt väliskeskkonna temperatuurist, siis on nende laululust ilmast sõltuv.

Osa liike katkestab jaheda ilmaga laulmise sootuks, teiste laul muutub madalamaks ja katkendlikumaks. Isegi ainult selline tühine muutus nagu päikese pilve taha pugemine mõjutab augustikuisel niidul helipilti - rohutirtsud vaikivad.

Ritsikad on enamasti suuremad kui tirtsud, ka nende tundlad on pikemad. Ritsikate keha on jässakas ja jalad pikad. Nad tunduvad veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda teha pikki hüppeid.

Eesti suuremad ritsikaliigid on peamiselt rohus tegutsev heinaritsikas ehk käsnasalvaja ja rohkem puudel ning põõsastel elav harilik lauluritsikas. Kokku elab meil kümmekond ritsikaliiki, enamik neist röövtoidulised.

Ritsiklaste sugukonna mitu liiki, näiteks roheline lauluritsikas, torkab kõrva väga valju siristamisega. Laulavad üksnes isased, eesmärgiga emaseid ligi meelitada.

Ritsikaliste sekka kuulub ka õlgkollane pruunide vöötidega toakilk, kes elab inimelamutes. See 1,5-2 sentimeetrit pikk putukas on praegu haruldaseks jäänud, varasematel aegadel elas ta sageli talumajades, kus tema siristamist võis kuulda õhtul ning öösiti.

Omapärase kehakuju järgi tunneme ära maa-aluse eluviisiga kaerasori, kelle eesjalad on kohastunud kaevamiseks ning seetõttu labidakujuliselt laienenud, meenutades muti eesjäsemeid.

Pimeduse saabudes tuleb see kuni 5 sentimeetri pikkune putukas sageli maapinnale ning lendab põrisedes ringi. Erinevalt teistest ritsikatest on tema tundlad üsna lühikesed.

Tirtsude tundlad on lühemad, keha saledam kui ritsikatel ja nad toituvad taimedest. Tirtsude harilikult roheline, kollane või pruun värv toimib varjevärvusena. Häirimise korral teevad paljud pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendavad, jalad maha saanud, peidavad nad end taas ära. Selliselt käitub näiteks kõikjal Eestis tavaline niidu-rohutirts.

Teine võimalus on, et putukas püüab põgenedes häirijat ehmatada. Selline on näiteks mitmel pool Lõuna- ja Lääne-Eestis levinud käristaja. See umbes 3 sentimeetri pikkune putukas on üleni tumepruun, välja arvatud erepunased tagatiivad.

Tirtsud varjavad end tihedas taimestikus ning suhtlevad omavahel mitmeti häälitsedes. Isased meelitavad emaseid ligi ning peletavad sirina abil konkurente eemale.

Heli tekib siis, kui tirts hõõrub oma kühmulist tagareit kiiresti edasi-tagasi kattetiiva soone vastu. Ritsikad aga “laulavad’’ tiivakandasid vastamisi hõõrudes.

Tirtsuga haavandi vastu

Mall Hiiemäe kogutud rahvapärimuse järgi tunnistas vanarahvas rohutirtsude “salvi” väikeste haavandite ning käsnade ravis tavaliseks vahendiks. Ravitoimingu juurde kuulus vastav pöördumine. Suvel, kui saadi kätte suur sirts, pandi tema suu mõne haava vastu kätel, mida ikka leidus, ja öeldi: “Sirts, sirts, anna õli! Kui ei anna, pea võtan, ahju viskan!” Ja sirts andiski suure tilga pruuni vedelikku, mis pidi haavu parandama.

Tuntumaid siristajaid Eestis:

Harilik lauluritsikas

See ritsikas on laialt levinud peaaegu kõikjal Eestis, vaid saartelt teda ei leia. Harilikku lauluritsikat iseloomustab väga tugev hääl. Ereroheline pirakas ritsikas, kes on kuni 3,5 sentimeetrit pikk, torkab tee peal ronides kohe silma. Kui lauluritsikas aga põõsas laulab, on teda väga raske leida, sest roheline värvus ja lehesarnased tiivad muudavad siristaja peaaegu märkamatuks.

Harilik rohutirts

Harilik rohutirts on 13-24 millimeetrit pikk. Ta elab kuivades paikades: päikselistes metsaservades, niitudel, loopealsetel ja teeservadel. Isase rohutirtsu laul on pooleteise sekundi pikkune tugev metalne heli.

Soo-rohutirts

Oliivrohelise, tumerohelise või pruunika värvusega 10-22 millimeetri pikkune tirts. Elab niisketel niitudel ja rabades, Eestis on ta laialt levinud. Laul on üksteisele järgnevate lühikeste sirtsatuste rida.

Heinaritsikas

Heinaritsika värvus on väga muutlik, sagedamini roheline, iseloomulikud on tumedad laigud. Heinaritsikat iseloomustavad pikad tundlad ning lame selg, tema pikkus on 21-45 millimeetrit. Siristamine meenutab õmblusmasina heli.