Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2510643t1h600c.jpg)
Helilooja Alo Põldmäe peab seda aastat endale Neeruti avastamise aastaks. Koht on nii omaseks saanud, et juunis astus ta selle kaitseks välja ka Viru Ralli vastu.
Võtame helilooja auto peale tema vanaisa majast Kadrinas ja sõidame Neerutisse. “Tegelikult avastasin alles sellel talvel Neeruti mäed,” ütleb ta. Kui matkatud on Dagestanis, Pamiiris, Kamtšatkal, Kuriilidel ja plaanis minna Alpidesse, võiks need tunduda ju väikestena. “Alates veebruarist hakkasin ma siin käima, avastasin nende 35meetriste mägede vahel igasuguseid huvitavaid puid ja maastikke. Leidsin eest terve maailma.” Nüüd on ta enda sõnul olnud neli kuud fotograaf, kes pildistab muusika ja Kalevipojaga seotud puid. Põldmäe fotosid saab näha septembris Kadrina rahvamajas näitusel.
Ralli muuseumis
Sõidu ajal räägib ta pildile püütud puudest. Ühel “Neeruti sekvoia”, teisel “Armunud Argentiina tangotantsijad”. Neil kajastub muusikaline Neeruti. Samuti fotost, mille pealkirjaks “Kalevipoja mõõk, mis on läinud kasvama”. Kuigi fotol tundub see puu uue ja tundmatu liigina, on tegu siiski pärnaga, mille pikne pikuti lõhki lõi, kuid mis sellest hoolimata edasi kasvas.
Tänu Neerutile on Põldmäel sündinud ka üks ulatuslik heliteos: “Neeruti süit” klavessiinile. Selle esiettekanne oli aprillis Eesti muusika päevadel, kus seda mängis Imbi Tarum. Teose klaverivarianti kuuleb Kadrinas näituse avamisel, siis mängib seda tema pianistist tütar Helen Põldmäe.
“Praegu kirjutan üht teost Rakvere linnaorkestrile, mis kantakse ette Arvo Pärdi sünnipäeval. Ka see on sündinud Neeruti mõjul.”
Et Neeruti väga omaseks on muutunud, protestis ta juuni lõpul rahvusvahelise autoralli kiiruskatsete korraldamise vastu Neeruti maastikukaitsealal. “Ma võin nüüd küll väga vastuoluline tunduda, sest mulle väga meeldib ralli.” Kuid ikkagi ei mahu heliloojale pähe, miks peaks kiiruskatseid tegema nii haruldasel alal. “Kiiruskatsetel on juba ette teada avariid ja teede lõhkumised.” Talle meeldib geoloog Endel Rähni mõte Neerutist kui “jääaja muuseumist” ning Neeruti Seltsi praeguseks kadunud sisulise looja Enn Loigu mõte, et Neeruti on mahematkajate Meka. Sellesse pilti kiiruskatsed ei mahu.
Põldmäe jõuab Lääne-Virumaale enda sõnul aina tihemini. “Mida vanemaks saan, seda tähtsamaks mu vanaisa maja mulle saab.” Krimmide majana tuntud hoonest kuulub temale pool, kus ta veedab nädalavahetused ja puhkused.
Krimmide lapselaps
Aleksander Krimm oli Kadrina jaoks oluline isik: Undla valla kirjutaja, rahvamaja ehituse üks algatajaid, haridusseltsi asutajaid. Samuti tärklisevabriku üks osanikke. Põldmäe vanaema Liisa Krimmi peeti toonase näiteringi primadonnaks. Viru tänavas asuval hoonel on mälestustahvel helilooja emale, kirjandusteadlasele Aino Undla-Põldmäele, ja tema isale Rudolf Põldmäele. “Peaks olema ka tahvel mu vanaisale. Seda viga annab aga parandada,” muheleb Põldmäe.
Muusika juurde jõudis Põldmäe hilja. 1949. aastal küüditati kogu nende perekond Siberisse. Kui perel lubati 1955. aastal Eestisse tagasi tulla, alustas Alo Põldmäe klaveriõpinguid Tartu klaveriõpetaja Aleksandra Sarve juures. 1970. aastal lõpetas ta Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooni erialal, ühtlasi ka Heino Elleri viimase lõpetanud õpilasena.
Põldmäe on kirjutanud Eesti esimese oboekontserdi. “Mul on oboe praegu ka Kadrinas. Kui ma midagi sellele kirjutan, siis saan tehnilise poole alati ise järele proovida.”
Oma praegusest tööst teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhatajana rääkides meenutab ta nüüdseks surnud helilooja Kaljo Raidi talle öeldud sõnu: “Kui muuseumitöösse liiga süveneda, siis võib helilooming ära ununeda.” See hoiatus püsib tal alati meeles.
Lisaks sellele on Põldmäe SA Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum idee algataja ja selle nõukogu esimees. Ta naljatleb, et kui Eesti Nokiat otsitakse, võiks lõpuks ka klaverini välja jõuda. Kaks aastat juriidiliselt toiminud sihtasutusel ruume pole, kuid muuseumi loomist peab helilooja üheks eesmärkidest. “Kokku olen leidnud 64 tegutsenud klaverimeistrit.” Nii mõnigi Saksa nimega klaver võib tegelikult olla hoopis Eesti meistrite looming. Temal endal on Karl Saare tehtud klaver.
Noored teevad rõõmu
Alo Põldmäe peab õpetamist ja heliloojate koolitamist üheks suuremaks rõõmuks: tal on 11 suuremat ja väiksemat õpilast.
Ta räägib, et nüüd tuleb enamik tema õpilastest arvutis kirjutatud lugudega ja parandusi noodikirja ei tehta enam hariliku pliiatsi ja kustukummiga, vaid järgmisel korral võetakse kaasa arvutis korrigeeritud ja välja prinditud uus variant. “Ma pean end samuti kõigega kurssi viima. Ja see on põnev.” Uusi ja andekaid noori tuleb aina juurde. Näiteks toob ta oma õpilase, Ilmar Raagi filmis “Klass” peaosa mänginud Pärt Uusbergi. “Temaga on tunnid väga huvitavad, arutleme muusika tegemise üle.” Ta ütleb, et juba noormehe nimeski sisaldub kolm heliloojat: Arvo Pärt, Edmund Uus ja Alban Berg.
Helilooja arvates on andekaid noori palju ja andekatel noortel huvisid samapalju. “Võimalusi on täna nii palju. Andekad inimesed tahavad maailma igast küljest haarata. See ongi vist elus see kõige raskem moment, selle õige teeotsa valimine.”
Vestluse lõpuks jõuab Põldmäe tagasi kohani, kus me juttu ajame. “Neeruti, ma olen tänulik! Kuuled, jah?” Ja õhtune Neeruti siristab ritsikate häälega vastu.