Leedi Hion: 10 minuti pärast 1000aastane

Ene Hion, Eesti ajakirjanduse grand old lady, positiivse nakkuse levitaja. Foto: Arvet Mägi

Olid ajad, mil raadios ja lehtedes muneti kuldmune. Siin lehel on kaheksa lugu (VT Interneti-versioonis on neid üksteist) Eesti ajakirjanduse grand old ladyst Ene Hionist.

Oli selline aeg, mil raadiot ei lülitatud sisse - nipsti. Tuli nuppu keerata. Kõigepealt läks põlema roheline lambike. See tekitas pingelise vaikuse, lausa neelas kuulaja endasse.

Kahin, ehk paar raginatki, seepeale alles kasvas kuulaja kõrvu saatejaama hääl. Telekas oli mustvalge ja mõõtudelt sama kui arvutikuvar praegu. Jah, olid ajad, polnudki need ammu, vaid mõni aastakümme tagasi.

Möla ja möla

Oli ka aeg, selline, kus inimesed ei uskunud peaaegu midagi, mida raadiost kuulasid, lehest lugesid või telekast nägid. Kõneldu kõmises nagu plekktünn, jutt oli punane, haisvalt valelik. Sõnaga, see oli ENSV. Ei jaksa seda möla kuulata, öeldi omavahel.

Pärlid paistavad eriti kaugele just sõnniku seest. Oli mehi ja naisi, keda kuulati ja usuti. Need polnud võimumehed, kõik need Käbinid, Klausonid, Vaderid jmpt (loe: ja muud punased tegelinskid). Need olid - tänases infouputuses on seda ehk raske uskudagi - ajakirjanikud. Rahva armastatud tähed. Et võrdlused taevalaotusse tõusevad, vaatame, millistest tähtkujudest siis jutt.

Põhjanael oli mees, kes suutis kääksuvast vankrirattast rääkida pool tundi, suurest sõjast viis aastat järjest. See Valdo Pant võib ikka tundide kaupa möliseda, ikka on huvitav kuulata, tunnustas rahvasuu.

Suure Vankri tähed

Põhjanaela lähedal on Maarjamaa taevavõlvil Suur Vanker. Ajakirjandustaeva Suure Vankri tähed on Rein Karemäe, Klaus Mikko, Lembit Lauri ... Oo, neid on palju veel, palju ...

Ajakirjaniku töö on tegelikult jube lihtne. Ajakirjanik peab oskama rääkida (pole tähtsust, kas suuliselt või kirjalikult).

Inimestega.

Inimestest.

Inimestele.

Nende oskajate sekka kuulub ka tänase loo kangelanna.

Daamid ja härrad, siit ta tuleb - Ene Hion, kunagi legendaarne raadiohääl.

Temagi juttu nimetati mölaks, ikka sel teisel, tunnustaval, pisut kadedalgi moel. Et on aga inimene, suudab rääkida nii pikalt, nii loomulikult, nagu voolav jõgi.

Hioni olemust, nüüd juba tänases päevas, aitab ehk avada veel üks võrdlus - loomariigist. See kerkis teadvusesse pärast meie loo subjekti mitmetunnist vaatlemist. Juuksepahmakas hõbehall, rahulikud žestid, täpne voolav jutt, mingi seletamatu, ent tajutav sisemine jõud ja võim toovad silme ette emalõvi. Sellise, kes on otsustanud taimetoitlaseks hakata. Sugugi mitte seetõttu, et tal kihvad vanaduse pärast suust välja langenud oleks. Põhimõtteliselt. Kuid kes samal ajal väga hoolt kannab, et kõik tema karja liikmed rikkalikult värsket liha saaks.

1000aastane

Kohtumise esimese viie minuti sees lausub hõbedane raadioleedi: “Mina olen nii vana kala, ma olen nii paljude inimestega rääkinud, ma enamasti tean, mida inimene räägib, mind eriti ei üllata.” Mille otsa räägib ühest momendist, kui teda üllatati ja sest üllatavast inimesest (tunneme mõlemad, kuid tema isik pole tõesti tähtis). Fenomenaalne on, et see üllatav kohtumine tolle inimesega leidis Hioni elus aset 27 (!) aastat tagasi. Ta tsiteerib seda sõna-sõnalt (!), kordab toonase üllataja sõnu nii täpse intonatsiooniga, et paneb äratundmisest võpatama!

Mis nipiga? Vastus lihtne: Hion on nii kaua raadios töötanud, talle on diktofon sisse kasvanud.

Kohtumise viimase viie minuti jooksul küsin, imetlusega: “Ene, ära pahanda, kui vana sa oled?” - “Oeh,” ohkab ta korraks. Muigab siis ja nähvab kuidagi plikalikult, natuke edevaltki:“10 minuti pärast saan 100.”

Miskipärast ei tule mul pähe küsida, et ehk oskab vana kala umbeski öelda, kui palju neid inimeseloomakesi on, kellega ta oma töö tõttu juttu on ajanud. Eks see oleks ka suhteliselt mõttetu küsimus, vaevalt Hion oma märkmikusse ristikesi tegi. Aga eestoodud näide, tema võime kehastuda lambist 27 aasta tagusesse vestluspartnerisse, maha mängida ta hääletoon, vihjab erakordsele arvule. Ja oskusele kaasinimesega juteldes minna kuulamise kaudu oma kõnepartneri sisse, muutuda hetkeks temaks eneseks, elada mingi ajaühiku võrra selle teise inimese nahas.

Seega võiks Hioni 100aastasele elueale ehk tõesti veel ühe 0 lisada? (Tuleb siiski tunnistada, grande dame lausub ka selle õige numbri, mis on siiski kahekohaline, algab seitsmega ja lõpeb ... aga naiste vanusest ja rahanumbritest rääkimist ei peeta meie kultuuris viisakaks, nii et ...)

Esimese minuti sees

“No ja mida sina siin teed?” küsib Ene Hion mu käest, kui Vihula mõisas kohtume. Me kallistame kergelt. (Asi selles, Ene Hion oli siinkirjutaja naabritädi. 30 aastat. Väga tore naabritädi.)

“Mul tekkis selline kaval plaan. Vana superstaariga intervjuud teha,” tunnistan.

“Ei, see jääb ära. Seda EI TULE. Intervjuud ma ei anna,” lausub inimene, kes ise intervjueerinud vähemalt kümmet tuhandet inimest, ja tõmbab parema käega läbi õhu pika jõulise joone.

Oleks selles käes nuga, kukuks siinkirjutaja soolikad sahinal põrandale.

Mingis mõttes kukuvadki. Suvise hapukurgi maitse ajakirjaniku suus, tühi lehekülg, kuri peatoimetaja. Uhh, ähh ja puhh.

“40 aastat teinud ühte asja, ühel päeval tuleb sellele kriips alla tõmmata,” selgitab taimetoitlasest emalõvi oma keeldumise veidi hiljem lahti.

“Aa ... ee, aga ma siis kirjutan niisama, mida sa siin Vihulas rahvale räägid?”

“Kirjuta, mida aga tahad.”

“Oh. Noh. Ma üritan.”

Hei ja hoo

Vihulas räägitud jutust tuleb omaette lehelugu, varsti-varsti, räägime veel veidi Hionist kui raadioleedist. Mälukõrvas on pilte mitu. Esimest juhtusin kuulma poole pealt.

Rääkijaks oli keegi mammi. Lihtsa jutuga ja suure lauluandega. Seda demonstreeris ta ka mikrofoni ees. Luitunud, vähe kiiksuva vanainimese häälega. Lauldes pikka lugulaulu. Mis käis nii. Kaherealine salmike, siis refrään, jälle salmipaar, jälle refrään. Salmid umbes sellised (ma improviseerin): Päeval paistab päike/ öösel jälle kuu/ hei-hoo ja hullu/ iga päev saab nalja./ Oli mul kord meheke/ polnud ta mul truu/ hei-hoo ja hullu/ iga päev saab nalja./ Lehm see tahab lüpsemist/ siga tahab sügamist/ hei-hoo ja hullu/ iga päev saab nalja ...

Laulis too vana naine niimoodi piinavalt pikki minuteid, kaks rida inimese elust, mille peale tuli “hei-hoo ja hullu ja sai nalja”, siis juhtus jälle midagi elulist ja sinna otsa tulid noodsamad “hei-hoo ja hullu ja sai nalja”.

Mäletan, pidasin lauljat napakaks.

Nüüd saan muidugi aru, kes oli tegelikult napakas. Ja kui tark on see laul. Elus läheb nagu läheb, juhtub kõiksugu asju, kõige tähtsam on seda elada “hei” huulil ja “hoo”südames ja kui iga päev nalja ka saab, mis elul siis viga, ah?

Olid mul vahepeal ajad, kus mu elu rikki tahtis minna. Kusagilt kerkis see “hei-hoo ja hullu” ikka ja jälle pinnale ja aitas mustadest elutriipudest läbi, õhutas igas päevas naljakübet otsima.

Poleks naabritädi Ene sellele toredale vanale naisele oma mikrofoni nina alla pistnud, mine sa tea, mis värvi elu ma praegu elaks.

Iljitši jälgedes

Seal kõrval on paljude omaaegsete kuulajate mälukõrvas ka teised lood. Mida Hion rääkis sammudes Iljitši jälgedes. Vladimir Iljitš Lenini jälgedes.

Siis oli aeg, mil Leninist pühamat ja õigemat olevust polnud kogu universumis, ei minevikus, olevikus ega tulevikus. Dalai- laama või isegi Issand Jumal olnuks Leniniga võrreldes kasimatud tänavapoisid. Iljitš oli ilus, andis nälgides viimase leivapätsi lastekodusse, paitas iga ettejuhtuvat last, kirjutas ainult tarku sõnu, tassis palke, nägi ette, nägi taha, kõrvale, sisse, üles, alla.

Täna muidugi teame, Lenin on küll inimkonna ajalugu muutnud suurkuju, kuid ta kirjutas alla inimeste surmaotsustele, pidas armukesi, kannatas tõsiste vaimsete häirete käes ...

Hion kõndis (ja seda pikki aastaid) selle esimese, ideaalide ideaali jälil.

Kas on ikka põhjust teda Eesti ajakirjandustaeva täheks pidada? Äkki oli Ene Hion lihtsalt osav sõnaprostituut?

Mõttepaus.

Selili poris

Järgmine lugu kõneleb naabripoisist ja naabritädist ning kipub võib-olla kollase pressi mängumaale, kompab ehk isegi ajakirjanduseetika piire. Natuke naeruvääristav on see vist tõesti. Kuid. Me ei piilu loo kangelanna magamistuppa, pole lootustki, küll aga tema koduaeda.

Naabriproua, ükskõik, mil teda oma koduaknast või üle aia silmasime, nägi välja alati väärikas ja väljapeetud. Isegi dressipükstes lehti riisudes. Ühel päeval koju tulles kõndis ta aga paarkümmend sentimeetrit maast kõrgemal. Tal oli seljas uus dubljonka. Helehall.

Kui tollane dubljonka - kerge nahast kasukas - tänapäeva reaalidesse tõsta, oleks see sama, kui mehel on korraga Lexuse džiip ja Harley Davidson. Kui moehaige tibi kannaks Yves Saint Laurent’i kujundatud ainueksemplarina loodud, veel sündimata vasika nahast tehtud kingi koos Giovanni Versacci enese tikitud käekotiga.

Dubljonka hankimine tollasest kaubandussüsteemist, eriti veel nii ilusa dubljonka, oli erisaavutus. Need maksid palju, neid müüdi ainult leti alt.

Naabripere väravast viib nende kodumajani üle sajameetrine liivane teerada ja sellel armastas sulailmadega laiutada lomp. Pikk ja sügav, vastikult mudakarva. Naabrid võtsid alati hoo maha, kui sealt läbi astusid, või sammusid selle ümbert ringi.

Sel päeval riskis naabriproua ettevaatlikult tippides läbi lombi sammuda. Lombipõhjas oli jää, ja keset lompi näitasid füüsikaseadus, mille põhjal veega kaetud jää on tavalisest libedam ja tema sõber gravitatsioon, et ärgu ikka loodetagu, et mõnikord nad ei kehti. Ene Hion kukkus selili, mudavesi lendas kahte lehte, ja ta jäi liikumatult lamama.

Järgnesid mitu õudset hetke. Inimene lõi pea vastu jääd, kaotas teadvuse, appi!

Jooksin kähku naabritädi juurde, nägin ta juba liigutas. Ja siis hakkas mul muidugi naljakas. Sellist situatsiooni mõnes Chaplini filmis nähes naernuks ma pahinal. Sundisin end tõsiseks ja ulatasin naabriprouale käe.

Astusime ettevaatlikult koos naabri majaukseni. Mina võitlesin naeruga, naabritädi nutuga.

Ja milline on loo moraal? Keda naeruvääristatakse?

Eks see lugu sai oma pere ringis maha räägitud. Ja itsitatud, et on siis vaja nii palju Iljitši jälgedes kõndida, et säärast lukskasukat osta jaksab. Millega porilombis supelda ei saa. Anna palun andeks, naabritädi, kui neid ridu praegu loed.

Millest Hion rääkis

Me Vihula kohtumise lõpus julgesin asja kohta otse küsida. Enne kruttisin oma mäluraadiojaama ja kuulasin need Lenini kannul käimise saated üle.

Küsimuse peale, miks ta neid Iljitši-saateid nii palju tegi, vastas raadioleedi sügavrahuliku häälega: “Ajakirjanik teeb asju, mida avaldatakse.” Ta hääles oli veidi õlakehitust, et kuule, naabripoiss, sa ise ka sama ameti peal, kuidas sa ise nii lihtsat tõde ei taba.

“Aga kas sa siis ei teadnud sellal, kuidas Lenin inimesi tappa lasi ja Krupskajat pettis, noh ja et see kõik oli jama ...”

Väike paus. “Pisitasa sain teada,” kõlab vastus.

Mäluraadio maalib kummalisel kombel silme ette pilte. Ma näen Siberi maastikke, Sajaani mägesid, Leningradi tänavaid, Smolnõi aadliinstituuti, väga paljusid inimesi, kes elasid sel nii Venemaale kui kogu maailmale keerulisel ajal.

Minu meelest on võime muuta räägitav jutt kuulaja teadvuses nähtavaks filmilindiks eriline anne. Sedavõrd eriline: mu töölaual, klaviatuuri kõrval lebab Eesti Raadio sünnipäevaks välja antud juubeliraamat, selle kaante vahel on ka laserplaat 53 väärtuslikema hetkega kõrvaga kuuldava ajakirjanduse ajaloost, Ene Hioni häält pole ühelgi neist, ja ma tunnen end pisut solvatuna ning millestki hinnalisest ilma jäetuna.

Ma möönan, nondes Lenini-lugudes oli ports konjunktuurlust ja konformismi, aga neid rääkis Hion vaid kaks korda aastas, maiparaadide paiku ja novembripühade ajal. Ülejäänud aja rääkis ta inimestega ja inimestele. Ja oleks teinud neid mõni teine, oleks kuulaja kõrvust vast s...tavett tilkunud.

Ma tean ka - nende lugude tegemise ajaks oli naabritädi kõrvalt igavikku, Heade Ajakirjanike Hoidja juurde lahkunud tema elukaaslane ja kolleeg, sama mõõtu ajakirjandustäht kui ta isegi. Naabritädil oli vaja suureks kasvatada poeg Madis ja ilma meesterahva abita üleval pidada terve suur maja ja majapidamine.

Kõige paremad pisikud

Lisame siia supipotti nati hullu huumorit ka.

Hionis võib peituda väljakutse maailma DNA-uurijatele.

Kaksaks Enelt õige ühe juuksekarva ja uuriks, mis värk on. Et Ene Hioni ja Klaus Mikko poeg Madis Mikko on kaitseministeeriumi kõnetoru (me kõik nägime tema Madise asjalikke sõnavõtte pronkssõduri ümber käinud puntratantsu päevil), on seletatav lihtviisilise pärilikkusega. Aga kaks järgmist fakti - et tema minia Marianne Mikko on olnud Eesti tippajakirjanik ja esindab praegu Europarlamendis Eestit ning ta naabripoiss on oma tööd nautiv leheneegrike - annavad aluse püstitada hüpoteesi, et DNA-ahelas on peidus seni avastamata ajakirjandusgeen, mis levib nakkuse teel nagu labaseim gripipisik. Nobeli preemia nagu maast leitud, või mis?

Nakkusekandja on Hion ilma igasuguse naljata. Nagu te järgmisest loost loete, levitab ta maailma parimaid pisikuid. Need on positiivsuse pisikud.

Emalõvi täna

Nagu mainitud, Hioni Vihulas räägitud jutud väärivad omaette artiklit.

Kirjeldan siinkohal vaid üht situatsiooni. Nagu me teame, ajakirjaniku ametile on paks joon alla tõmmatud, inimestega töötab ta aga edasi. Kolme tunni jooksul õnnestus seda pealt vaadata ja selle taset imetleda.

Tuli kokku rühm inimesi, et asuda kuulama ja arutlema teataval teemal. (Mis valdkonna inimesed need olid, milline oli teema, pole põhimõtteliselt oluline.) Tööd nendega alustas Hion nii:

“Te saate paberilehe ja joonistate kolme minuti jooksul sinna selle, mis seob teid Eestimaaga. Ükskõik, mille. Siis tulete ükshaaval siia ette, siin seletate kõikidele oma pildi mõne lausega lahti.

Selle inimese kohta, kes oma pilti ja Eestimaad tutvustab, peavad teised ühele teisele paberile kirjutama tema esinemise ajal vähemalt ühe positiivse omaduse, mida nad esineja juures märkavad.

Ja esineja saab kõik need paberid pärast endale, kus on kirjas, milliseid positiivseid omadusi tema juures märgati. Hoidke need alles, kui teil on mustad murepäevad, lugege neid lehekesi ja mured lähevad kiiremini mööda.” Hion noogutab viimase lause lõpus kinnitavalt ja asi lähebki käima.

Ja asi läheb kohe käima sellise hooga, et üks kuulajatest küsib: “Kas tohib kirjutada rohkem kui ühe positiivse omaduse?”

Ja taimetoitlasest emalõvi noogutab napilt oma hõbehalli lakka ning poetab: “See on rohkem kui teretulnud.”

Ene enese pilt

Hion ise saab oma pildi esimesena valmis. Pilt on lihtne ja siinsamas kõrval näha. Oma pilti seletab ta lahti viimasena.

“Minu pildil on kriipsujuku ja see tähendab minu jaoks inimest. Minu jaoks koosnebki Eestimaa inimestest. Minu arvates on inimene kõige huvitavam nähtus maailmas. Kõige huvitavam.

Mina kogun inimesi. Ma olen inimeste kollektsionäär. Mul on alati kahju, kui ma ei saa mõne inimesega kohtuda, keda enam meie hulgas ei ole.

Ma ei ole teiega enne kohtunud, mulle meeldis juba see väga, kui sain kohtuda teiega teie äsjaste pilditutvustuste kaudu. Nüüd te kuulute minu kollektsiooni, ja ma olen teile väga tänulik.

Siinkirjutajale tundus, et pärast neid lauseid tuleb tuhandele vist mõned kümned juurde kirjutada.