Reportaaž: Saarnaki võlub vaikuse ja ilusa loodusega

Saarnakile pääseb Salinõmme sadamast paadiga. Varakevadest hilissügiseni tuleb laiule sõiduks küsida luba riiklikust looduskaitsekeskusest. Foto: virumaateataja.ee

Saarnaki on Hiiumaa laidudest suurim, see pakub oma rikkaliku loodusliku kooslusega rohket avastamisrõõmu ning võimaldab nautida rahu ja vaikust.

Meilikasti potsatanud kiri kutsub Saarnakile heina tegema. Pakkumine tundub põnev: silmade ette tuleb lapsepõlv, kui viimati heinatööga kokku puutusin. Mäletan ka värskelt lakka viidud kuivanud rohu lõhna ja sedagi, et heina tallati, mahutamaks seda võimalikult palju autokoormasse.

Tänapäeval on heina tegemiseks muidugi moodsamad viisid. Ning selgub , et Hiiumaa suurematel laidudel - Saarnakil ja Hanikatsil- ei tehtagi heina loomade tarvis. Kui rohumaid ei niidetaks, hakkaks seal vohama pilliroog ning rikkalik liigikooslus häviks. Samal põhjusel karjatatakse laidudel ka lambaid.

Heinaaeg suve lõpus

Laidude heinateo muudab eriliseks veel see, et seda tehakse hilissuvel või koguni sügisel, mis põllumehe plaanidega kohe kuidagi kokku ei lähe. Kindlasti ei hakka heinaniidukid väikesaartel põristama enne 1. juulit, sest lindudel on pesitsusaeg.

Hiiumaa laidude nimetust kannab laidudeahelik Väinameres, Hiiumaast kagus. neist väikesaartest enamik, üle 20, kuulub looduskaitse alla.

Tallinnast Hiiumaale suunduva reisiseltskonnaga liitudes selgub, et hiljuti lõppes heinategu Hanikatsil, kus vabatahtlikud panid kokku kolm rohukuhja. Loodusvahid on niitmist alustanud juba ka Saarnakil, kuid heina kokku panna veel ei saa. Kuid see-eest ootavad vabatahtlikke ees teised tööd.

Randunud praamiga Hiiumaal, tuleb kõigepealt jõuda Salinõmme väikesadamasse. Seal on vastas juba mootorpaat, roolis loodusvaht Ago Treialt, et meid mööda merd nelja kilomeetri kaugusele Saarnakile toimetada. Mahutame sinna kümme täiskasvanut ja mõned lapsed, kes “poolemõõdulistena” kirja lähevad. Mootorpaadi taha haagitakse väike sõudepaat, sest päris randa suurem sõiduk ei pääse.

Sõudepaati meil siiski vaja ei lähe. Kaldaäärne vesi on madal ja soe, saab palja jalaga läbi.

Saarnaki saarel elasid inimesed viimati 1973. aastal. Käärid linna- ja eraldatud saareelu vahel olid kärisenud liiga suureks. Eriti rängalt aga mõjus väikesaareelanikele nõukogude okupatsioon, mil keelati omada mootor- ja purjepaati. See aga tegi liikumise tuulisel merel peaaegu võimatuks. Viimane Saarnaki elanik - Peeter Saarnak - hukkus just tormisel merel sõudepaadis.

Saarel on säilinud terviklik taluhoonete kompleks suuresti tänu loodusmehele Tiit Leitole, kes 1972. aastal asus tööle Hiiumaa maastikukaitseala juhatajana ning jäi sellesse ametisse mitmekümneks aastaks. Tema eestvõttel hoiti ka hooneid korras ning ehitati neile lagunemise vältimiseks uued rookatused.

Selleks, et süüa valmistada ning kohvi keeta, tuleb saunahoones tuli pliidi alla teha ja oodata, kuni vesi keema läheb. Elektrit, rääkimata moodsast pliidist, saarel ei ole.

Pärast sööki ja üksteisega tutvumist - seekordne vabatahtlike seltskond koosneb peamiselt loodusest kirjutavatest ajakirjanikest ning üliõpilastest - saame aega saar üle vaadata.

Kõige lihtsam on laiust ülevaadet saada, liikudes mööda õpperada. Laidude, sealhulgas Saarnaki, suurim võlu on see, et küllalt väiksel pinnal vaheldub maastik ja koos sellega kooslused. Saarnaki on 136 hektarit suur, 3,3 kilomeetrit pikk ja 0,5 kilomeetrit lai.

Iseloomulikud kadakad

Läbime lookadastikud, need on kõigile laidudele iseloomulikud kidura, kuid liigi- ja värvirikka taimestikuga poollooduslikud alad.

Kadakat võibki nimetada laiu sümboliks: neid kasvab enamasti kõikjal ja nii moodustavad nad põhilise osa saare maastike ilust. Niiskemates kadastikes kasvab mitut liiki käpalisi, samuti orhideelisi.

Tähelepanu köidab rahnude kuhjatis iidse pärnasaluga ehk Pärnamäeränk, mis on 6-7meetrine rannaastang.

Laiu põhjaosa on umbes 300 lamba päralt, kes on rannaniidule maastikuhooldustöid tegema toodud Hiiumaalt. Inimeste ja lammaste maailma lahutab korendusaed.

Lambad - see ongi tänane võtmesõna vabatahtlikele talgulistele. Nimelt on mõned neist aias augu leidnud ning jalutavad “inimeste” maailmas. Leiame lambad maiustamast üsna mereranna lähedalt. Sõjaplaan on moodustada ahelik ning suunata loomad nende liikumisvõimalust piirates koju tagasi. Lammas aga pole alati rumal loom. Rohu sisse peitudes ning vaikselt liikudes õnnestub neil taas oma teed minna. Sel päeval jäävadki villakandjad tabamata.

Õhtu Saarnakil on väga soe, isegi lämbe. Terve päev on olnud kolmekümne soojakraadi ümber. Saunaruumis juttu ajades näeme sähvivat valgust. See on äike, mis meist esialgu mitme kilomeetri kaugusele jääb. Müra peaaegu kuulda polegi.

Eriti huvitav vaade pimeduses valgust andvale loodusnähtusele avaneb mere kaldalt.

Järgmisel hommikul asume tööle. Selleks ju saarele tulimegi. Riikliku looduskaitsekeskuse Hiiumaa talituse direktori asetäitjalt Andres Millerilt tulnud juhised näevad ette, et vaja on puhastada platsi, mis on Eestis võrdlemisi haruldaste orhideeliste kasvukohas.

Mehed raiuvad kadaka- ja männivõrsed maha, naised veavad hunnikusse - nii edeneb töö kiiresti.

Otsime üles ka koha, kus tuleb puhastada kõre liikumise rada. Kõre ehk juttselg-kärnkonn on jäänud Eestis väga haruldaseks. Saarnakil elasid kõred viimati looduslikult paarkümmend aastat tagasi, nüüd on nad sinna taasasustatud.

Õhtupoolikul sõidame tagasi mandrile. Kahju on, sest saarel valitses lausa kõrvadele harjumatu vaikus ja rahu.

 

Laidudel elasid inimesed sadu aastaid

Laiemalt võttes on Hiiumaa laiud kõik ümber Hiiumaa asuvad väikesaared, kuid kitsamalt võttes kannab seda nimetust laidudeahelik Väinameres, Hiiumaast kagus. Enamik neist väikesaartest on looduskaitse all ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala koosseisu. Lisaks kuuluvad maastikuala koosseisu Salinõmme soolak ning saari ümbritsevad ulatuslikud merealad.

Laidudest tuntumad on Saarnaki (136 ha), Hanikatsi (82 ha), Kõverlaid (29 ha), Vareslaid (26 ha) ja Ahelaid (24 ha).

Kirjalikud andmed inimasustuse kohta laidudel pärinevad XVI sajandist. Hariti põldu, niideti heina, kasvatati kariloomi ja püüti kala. Üle laidude kulges vanasti talitee mandrile. Peavarju pakkusid kõrtsid Hanikatsil ja Kõrgelaiul. Tänaseks on laiud inimtühjad.

Kaitseala on loodud, säilitamaks laidudel kujunenud liigirikkust, eeskätt pärandkooslusi, mille on laiuelanikud aastasadade jooksul kujundanud. Laidudelt on leitud üle 600 soontaimeliigi, sealhulgas Hanikatsilt üle 440 liigi. Laiud on olulisteks peatus- ja pesitsuspaikadeks paljudele linnuliikidele.

Maastikukaitsealale jäävate laidude külastamine on lubatud vaid kaitse korraldaja (Riikliku looduskaitsekeskuse Hiiumaa talituse) nõusolekul. Vaid talvel, kui meri jääs, ei pea laiul viibimiseks reeglina luba küsima.