Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2510775t1h494a.jpg)
Juba ligi kümme aastat on teatrihuvilistele noortele pakkunud teatritegemise võimalust Kullo teatrilaager, mis korraldatakse, nagu juba tavaks on saanud, igal aastal augustikuus Karepal.
Teatritegemine on kummaline asi. Kes korra on näpu andnud, see ei saa enam kunagi teatrist päris eemale.
Kuskil sees kiheleb miski, mis otsib väljapääsu. Tahaks midagi teha, tahaks lavale ...
Kümme aastat
Ligikaudu nii kaua on seda laagrit vedanud Vikerraadio saatejuht Virko Annus. “Tunnen, et vaikselt tuleb väsimus, ei jaksa enam hästi. Aga igal kevadel hakkavad noored küsima, mis selleaastase laagriga saab, ja siis võtan ennast kokku, teen jälle,” rääkis ta. Et ligi nädal kestvat laagrielu huvitavamaks muuta, on eestvedaja püüdnud leida erinevaid juhendajaid ning igal aastal teemat vahetada. Nüüd tekkis laagrijuhil mõte lasta noortel endil lavastamisega kätt proovida.
“Mõnel aastal on sellist potentsiaali, et laagris on vilistlasi ja vanemaid õpilasi rohkem. Mõtlesime nüüd, et laseks noortel endil teha, harjutada ja proovida, kuidas lavastamine tundub.
Nad panid ise rühmad kokku, valisid lavastamismaterjali ning teevad iseseisvalt proovi. Laagri lõpupäeval mängivad noored lavastatu ette,” kirjeldas Annus tänavust programmi. Kas Kullo teatrilaager ka järgmisel aastal Annuse juhtimisel jätkab, ei oska mees ise veel vastata. “Eks kevadel ole selge, mis saab, praegu ei julge ennustada,” ütles ta.
Siiski ei pea algajad lavastajad ainult oma jõududega toime tulema, vajadusel annavad neile nõu ja abi juhendajad. Lisaks teatrile saavad noored ettekujutuse ka koreograafiast ning sellest, kui oluline on liikumine lavastuse juures.
Karepal on mõnus olla
Kuuendat korda Karepal laagrisuve veetev Paula Solvak (19) leiab, et nii kaua, kui see võimalus on, püüab ta igal aastal laagrisse tulla.
“Siin on tore seltskond, mõnus koht ja võimalus teha suurt kunsti ehk teisisõnu võimalik ennast igal moel teostada,” selgitas ta rahulolevalt.
Intensiivsest linnaelust eemalolek teda ei heiduta.
“Ma olen varem ikka ka maal olnud, mu vanaema elab maakohas, tegelikult on väga mõnus linnast eemal olla,” kinnitas ta. Solvak on üks neist, kes lavastamisega kätt proovib.
“Lavastan etendust “Imelised metsalised”, tegemist on ühe Ungari kirjaniku näidendiga, kus teemaks perekonna omavahelised suhted. See perekond ei ole päris tavaline, neil kõigil on ka ikka mingi kiiks,” tutvustas ta natuke sisu.
Liisa Ambur (18) veedab Karepal juba kaheksandat laagrisuve.
“Sellest laagrist ei tüdine kunagi ära. Kõik, mida teeme, need inimesed, kõik need tunded ja kõik asjad kokku, need tulevad igal aastal su juurde tagasi. Siin ei hakka kunagi igav, alati on midagi teistmoodi. Seda on raske selgitada, see laager on lihtsalt eriline. Tunnen ennast siin kohati paremini kui kodus, igatsen ikka ja jälle siia tagasi, eriti talvel,” rääkis Liisa Ambur.
Kaspar Kannelmäe (17) viibib laagris neljandat korda. Tema arvates on suvine laager parim, mis koolivaheajal olla saab. “Me teeme siin teatrit ja oleme mõnusad, mida hing veel võiks tahta?” küsis noormees. Vähene poiste arv laagris talle aga korda ei lähe.
“See, et poisse on üldiselt vähe, pole üldse probleem. Meil ongi siin hea, oleme tüdrukute keskel ja naudime nende tähelepanu. See on ju parim, iga poisi unistus,” selgitas Kannelmäe muigega suunurgas. Tõsisemalt sõnas ta, et selle aasta kogemus on midagi täiesti uut ja vajalikku.
“Kehastan Jaan Tätte näidendis “Ristumine peateega” Osvaldit. See on senini mu raskeim, kuid ühtlasi ka väga huvitav roll. Päris palju olen vaeva näinud. Saan hakkama, aga tuleb veel tõsiselt pingutada, et teistelgi oleks hea vaadata,” rääkis Kannelmäe.
Sellest, kas tulevikus võib praegusi teatrihuvilisi suurtel lavadel näha, noored kindlad ei ole. Nad leiavad, et veel on aega otsustada, kelleks tahavad saada.
Liikumine on tähtis
Peale enda valitud lavastuste proovide kuulub nende päevakavva kindlasti ka liikumine. Liikumist õpetab sellel aastal äsja Tallinna ülikooli koreograafi-lavastaja eriala lõpetanud Kristjan Rohioja. Noor lavastaja on suve ning Karepa laagriga väga rahul.
“Karepa on minu jaoks sel suvel juba kuues laager, võib öelda, et kogu suvi on läinud laagrite tähe all. On olnud väga tore, lõbu ja töö on käinud käsikäes. Noored teevad ilusti kaasa ja püüavad, hea on niimoodi õpetada,” kinnitas Rohioja rahulolevalt. Ta hindas suvise laagritöö talle endalegi harivaks, sest iga noor vajab omamoodi lähenemist - seega saab õpitud metoodikaid praktikas rakendada. Rohioja selgitas, et õige kehakeele omandamine on draamanäitlejale ka väga vajalik. “Kui näitleja räägib üht, aga kehakeel väljendab midagi muud, siis ei saa sellest rollist ju midagi head välja tulla. Näitleja peab oskama oma kehakeelt teadlikult kasutada, siis tuleb osa loomulik ja usutav.”
Töötamist näitlejatega peab Kristjan Rohioja enda jaoks huvitavaks väljakutseks ja tulevikus kasulikuks, sest näitlejate jaoks on liikumisõppejõude Eestis praegu veel vähevõitu. “Meil on tantsujuhte ja koreograafe, draamanäitlejatele mõeldud liikumisõpetus on veel vähe levinud. Näen siin enda jaoks suuri võimalusi,” arvas ta.
Kõik algas Karepalt
“Meie oleme selle laagri tegemistega seotud juba ammu. Palju aastaid tagasi tehti just Karepal esimene kooliteatrite suvekool, hiljem tekkisid need ka mujale. Alates esimestest kordadest oleme ikka püüdnud nõu ja jõuga sellistele ettevõtmistele abiks olla,” kinnitas Harrastusteatrite Liidu juht Kristiina Oomer.
Kooliteatrite üldist olukorda peab ta heaks ja paljulubavaks. “Kui kogu vabariigis olukorda hinnata, siis on tase kõrge ja hetkeseis hea. Maakonniti on küll erinevusi, mõnes on ühed vanuserühmad rohkem esindatud kui teises, aga üldist pilti see ei muuda, võib rahul olla.”
Oomeri sõnul sõltub noorte teatrihuviliste arvukus ja tegutsemine suuresti just kohapealsetest tegijatest. “Kohalikud eestvedajad peaksid tegema rohkem üritusi, kus noored saavad ennast näidata, need annavad väga tugeva impulsi kooliteatri arenguks.”
Noored külarahvast ei häiri
“Olen elanud aastaid siin Karepal, mina küll ei tea, et noored kedagi seganud oleks. Võib-olla mõnda suvilaomanikku see natuke häirib, aga nad unustavad ära aja, mil nad ise noored olid. Tore on vaadata, kuidas noorem põlvkond tegutseb. See törts muusikat ja natuke lärmi ei sega küll kedagi. Poele ju kah kasulik, käiakse siin ja ostetakse jäätist ja kommi, pole hullu midagi,” kinnitas poe ees istunud külamees Illar.
Tema sõnul pole ta ka kuulnud, et pealinna noortel kohalike omaealistega mingeid probleeme oleks. “Korralikud ja viisakad inimesed, lasku aga edasi, see on tore, et nad midagi teha tahavad,” ütles ta jutu lõpetuseks.