Kultuur: Alo Põldmäe näitab Neerutit pildihelides ja helipiltides

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helilooja ja fotomehe Alo Põldmäe jaoks on Neeruti muutunud puudest muusikariistade imeliseks varalaekaks.
Helilooja ja fotomehe Alo Põldmäe jaoks on Neeruti muutunud puudest muusikariistade imeliseks varalaekaks. Foto: Arvet Mägi

Helilooja Alo Põldmäe läks Neeruti mägedesse uitama ja püüdis fotole kukalt sügava helihargi, võluhelide värava ja muud imelist. Pealekauba leidis heliteose “Neeruti süit”.

Fotonäituse “Muusikaline Neeruti” avamisel Kadrina rahvamajas rääkis Alo Põldmäe, et tema, teatri- ja muusikamuuseumi töötaja, lihtsalt leidis Neerutist nii palju muusikalisi asju.

Seal oli kandleid, lüürasid, harfe. “Igal sammul pill - järelikult tuleb need pillid jäädvustada,” otsustas Põldmäe. Võttis fotoaparaadi ühes ja hakkas pihta.

Riistamäelt Pariisi

Vanavanemate poolt Kadrina mees Alo Põldmäe, kirglik mägimatkaja, kel Kamtšatkad, Altaid ja Pamiirid läbi käidud, avastas uued lemmikmäed - Neeruti mäed - enda jaoks päriselt alles sellel kevadel. Esimesed pildid said tehtud 20. märtsil. “Diees parmupillile” sealhulgas.

“Kogu aeg kiskus siia. Nihutasin isegi oma talvepuhkuse aprilli, et siin käia,” ütles Põldmäe. Teda vaimustasid varakevadiste raagus puude oksamustrid ja -joonised ning maastiku muutumised talve üleminekul kevadeks.

Heliloojat võlusid ja võluvad nii Neeruti puud, milles/kelles peidus muusikainstrumente ja lauljaid, kui ka Kalevipoja esemed puudest. Ta on leidnud mitu tooli, adra, isegi hobuse ja hobuse jala. “Servitie, servitie” näitab puusiili, kel juba Kalevipojalt saadud okaskasukas üll.

Ainuüksi heliharke leidub Neerutis kõikmõeldavaid - päikeseline helihark, vuntsidega helihark, kokkujooksnud helihark, sammaldunud kaotatud helihark, kukalt sügavast helihargist rääkimata.

Pillidest on pildile püütud hulk kandleid, sealhulgas kaks Kalevipoja kannelt. Pariisis asub nootide pesapuu. “See koht aga on nagu võluhelide värav, see tekitas minus tunde, et siin saab teada igasuguseid saladusi,” osutas Alo Põldmäe ühele fotodest, mis tähistas tema puudepildistamiskire algust. Selles kohas on ta käinud hiljemgi mõtteid kogumas ja mediteerimas.

“Arpedžod”, “Kobraste sümfoonia”, “Nokturni ootel” kuuluvad heliloomingu valda. “Muusika sünnib valgusest,” sedastas Alo Põldmäe, parafraseerides Arvo Pärdi mõtet, et muusika sünnib vaikusest.

Valgusest sündinud muusikat ehk klaveriteose “Neeruti süit”, osadega “Riistamäelt Pariisi”, “Kalevipoeg kündmas” ja “Neeruti valvurid”, esitas helilooja pianistist tütar Helen Põldmäe.

“Asi on selles, et minult telliti teos eesti muusika päevade jaoks, see oli aprillis. Vaatasin, et Neerutis on nii palju muusikalisi puid. Need hakkasid mind kummitama. Heliteos on kirjutatud märtsis. See oli mõeldud klavessiinile. Selle esitas Imbi Tarum. Nüüd on klaverivariant ka olemas. Siis tekkis mul veel kolmas mõte, aga see on tulevikumuusika,” jutustas Alo Põldmäe heliteose loomisloost.

Helilooja sõnul on süidi esimeses osas kuulda ka Prantsusmaa motiivi, teine põhineb rahvaviisil ja kolmas on pühendatud Neeruti puudele, kes iidsetena kõrgudes jälgivad, et keegi ei paneks kaitsealal toime midagi halba.

“Fotonäitusel on ka mõned neist valvuritest, nii et muusika ja näitus on omavahel seotud,” rääkis Põldmäe süidi tutvustuseks.

Salapärane kolmnurk

“Tundsid ära?” küsis helilooja Rakvere muusikakooli direktorilt Toivo Peäskelt, kui helikeelses Neerutis käidud.

“See polnud siinsest Pariisist, see oli Prantsusmaalt “Loire’i lossid” - kahe klaveri süit,” lausus autori mägimatkade kaaslane Toivo Peäske. Klaveriduo Nata-Ly Sakkos - Toivo Peäske on esitanud teisigi Alo Põldmäe teoseid.

Rännumehena mõndagi näinud Põldmäe sõnul on Neerutis huvitavate puude kontsentratsioon erakordselt suur.

“Siin on üks foto “Anomaalia kolmnurk” - see tähendab, et siin on kolmnurk, kus on erakorralisi nähtusi väga palju: igasuguseid puid, kaldenurki, raba ja soo ja puude kaldenurki. Seda kohta ma ei ütle, kus see on,” lausus Põldmäe. Veel mõnegi koha jättis ta looduse hoidmise huvides täpsustamata. Ning rõhutas, et reservaadis käis ta loaga.

Mõnda puud, mis pildile saanud, enam polegi. Üks kevadel fotole püütud hiiglastest on augustikuisel pildil juba tormist murtud. Aga ta jääb alles. Fotol ja muusikas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles