Uno Ongi kunstiga puutusin esimest korda kokku oma tosinkond aastat tagasi, kui nägin kunstniku Eesti-teemalisi heatasemelisi postkaarte.
Uno Ongi kunst ootab kodumaal alles avastamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan näiteks postkaarte ühe Toompea tänavaga ja vaatega Schnelli tiigi poolt Toompeale. Ta on kujundanud ja välja andnud mõnikümmend postkaarti nii Eesti kui ka Lääne-Rootsi linna Alingsåsi motiividega.
Rootslastest parem
Äsja möödus Uno Ongi sünnist 75 aastat. Ta sündis 13. oktoobril 1932 Kundas poepidajate Aleksander ja Helmiire Ongi perekonnas. Helmiire (neiuna Laager) oli Rakvere õpetajate seminari kasvandik.
Perekond lahkus Eestist Tallinna kaudu vahetult enne pealinna langemist ja saabus Rootsi Soome kaudu 1944. aastal. Poiss pandi kohe rootsi kooli VI klassi. Uno lõpetas Alingsåsis gümnaasiumi, seejärel õppis arhitektuuri Chalmersi tehnikakõrgkoolis Göteborgis aastatel 1953-1955 ja täiendavalt metallgraafikat G. Larssoni juures 1956-1959.
Ta oli 1952.-1955. aastani Alingsåsi Taara Skaudilipkonna juht ja 1959-1966 skaudiajakirja Tulehoidja tehniline toimetaja ning võttis osa skautide suurüritustest välismaal.
Tema kunst oli välja pandud mitmel näitusel erinevates Rootsi linnades, muu hulgas Stockholmis ja Göteborgis. Ta teoseid säilitatakse Alingsåsi muuseumis ja F. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumis Võrus ning erakogudes. Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Uno sõbrad Ivar Paljak ja Jüri Helberg rõhutavad ta erakordset andekust ja haruldast mälu. Koolis oli ta näiteks rootsi keeles parem kui rootslastest kaasõpilased. Isa äkiline surm 1954. aastal andis äsja täiskasvanuellu sukeldunud tundliku noormehe närvidele nii ränga hoobi, et ta sellest õieti kunagi ei toibunudki.
Kunstnikuna viljeles ta maali, graafikat, tušijoonist ja raamatuillustratsiooni. Oma kunstikreedost on ligi 30aastane Uno Ong kirjutanud (ajakiri Mana nr 1, 1961) järgmist: “Kuna on vastuvaidlematult selge, et kunst kehastab üht inimvaimu põhilist väljendusvajadust, s.o välismõjudest mitteolenevat tungi esteetilise elamuse järele, on raske rääkida kunstnike kohustusist ühiskonna ees. Harva luuakse väärtuslikku kunsti sellepärast, et ühiskond seda vajab või nõuab. Kunstnik peab töötades esmajoones jälgima oma intellekti ja tunde hääli. Nii täidakski ta oma kohustuse ühiskonna ja kultuuriajaloo vastu, andes oma parima inimkonna vaimseks arenguks”.
Tutvus seisab ees
Huvitavad ja noorusjulged on ta mõtted kujutava ning teatri- ja filmikunsti seostest (samas): “Minu arvates ei leidu olulisi pidepunkte teatri-filmi ja kujutava kunsti vahel: näidend ja film on ikkagi jäljendavad taidetooted, manuskriptist olenevad. Pealegi kasutavad nad elamusliku efekti saamiseks vahendeid nagu heli ja liikumine, võtteid, mis täiesti võõrad kunstis (ja kirjanduses)”. Kunstnik oli huvitatud nii poliitikast, filosoofilistest kui ka usulistest küsimustest.
Uno Ong on illustreerinud Susanna Tomsoni koostatud “Gaidi lauliku” (1962, 1970) ja koostanud koos Jüri Aadli ja Jüri Helbergiga raamatu “Eesti Üliõpilaste Selts: üldnimekiri pro 1990” (1989). Tema töid on avaldatud väliseesti perioodilistes väljaannetes.
Kunstnik suri 15. mail 1994 Rootsis Alingsåsis ja on maetud kohalikule linnakalmistule. 1995 korraldati Alingsåsis tema mälestusnäitus, kus müüdi ära umbes pooled tema töödest. Ülejäänud kinkis ta ema koos mõne täiendusega rootsieesti skautide vabaõhupiirkonnale Metsakodu, kus samuti oli kogu suve üleval näitus ta töödest.
11. augustil 2007 avati Eesti Laste Abistamisühingu suvekodus Kärr-Sämstadis Uno Ongi mälestusnäitus akvarellidest, õlimaalidest ja joonistustest. Kodumaa kunstiavalikkusel seisab tutvumine tema loominguga alles ees.