Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Novembrikuus on 100. sünniaastapäev maailmas tuntud teadlasel Johannes Lepiksaarel, kes on Rakveres sündinud ja siin gümnaasiumi lõpetanud. Linnakodaniku majas on tähtpäeva puhul stendinäitus.
Johannes Lepiksaar – tulevane zooloog, ornitoloog, paleozooloog, terioloog ja osteoloog, Eesti ökoloogilise etoloogia rajajaid - sündis 20. novembril 1907 Rakveres. Isa Eduard-Toomas Lepsaar oli pärit Essust, ema Leena Kapper-Lepsaar Jõeperest. Toomas Lepsaarele kuulus maja aadressil Laada tn 10.
Aastal 1914 asus pere elama Peterburi, kus kohalikus algkoolis algas Johannese koolitee. 1917. a sügisel jätkusid õpingud J. O. Masingu era-kommertskoolis. 1920. a opteerus perekond Eestisse. Johannes Lepiksaar lõpetas Rakvere poeglaste gümnaasiumi kiitusega 1926. aastal ning asus edasi õppima Tartu ülikoolis.
Huvi looduse vastu oli olemas juba gümnaasiumiaastatel, mil noormees oli agaralt tegev naturalistide ringis. Väljaandes “Rakvere Gümnaasium ja Keskkool 1912–1937” meenutab Johannes Lepiksaar: “Ammu enne seda, kui ametlikku loodusloo õppekavva õpetus vahetult looduses väärikalt sisse viidi, võis Rakvere gümnaasiumi kasvandikke näha rühmiti tegelemas õppetööst vabal ajal katsetega keemias ja füüsikas, tundma õppimas taimi, putukaid, veeloomi ja linde Rakvere looduskaunis ümbruses. Ringi raamatukogust ammutati teemasid omavahelisiks harutlusettekandeiks. /---/ Erilist hoogu sai N. Ringi tegevus ajavahemikus 1920.-22. a, millal tegelik loodusteadlane koolidirektor dr A/rtur/. Luha Ringi tegevust kõigiti soodustas ja sisustada aitas.”
Tartus sai Lepiksaarest zooloogia instituudi abijõud, edasi abiassistent ning vanemassistent.
Aastatel 1934-1938 oli loodusuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni sekretär. 1939. aastast töötas zooloogiamuuseumis konservaatorina ning hiljem selgroogsete osakonna juhatajana. 1944. aastast elas teadlane Rootsis, algul Uppsalas, hiljem Göteborgis.
Esimesed teaduslikud tööd ilmusid 1930. aastatel, käsitledes ornitoloogiat, kalade ja imetajate subfossiilseid luuleide. Nii määras Lepiksaar 1933 – 1937 Kunda Lammasmäelt leitud luid ning Lõhavere, Kuusalu, Iru jm linnuste luuleide.
Muude tööde hulgas ilmus 1937. a ülevaade Rakvere tammiku linnustikust.
1970. aastatel ilmuvad kokkuvõtted koduloomade kujunemisest Rootsis. 1980. aastatel ülevaated luuleidude uurimise metoodikast, koduloomade kujunemisest Skandinaavia poolsaarel, kalastiku jääaja-järgsest kujunemisest Eestis, keskaegsest merekalandusest.
Aastal 1968 sai Lepiksaarest Göteborgi ülikooli audoktor, aastal 1988 Lundi ülikooli audoktor. 2002. aastal autasustati teda Eesti vabariigi Valgetähe ordeniga. Johannes Lepiksaar suri 8. aprillil 2005.
Ja veel üks tsitaat Lepiksaare gümnaasiumiaja meenutustest: “Looduseharrastus õpetab nägema vormiküllust, edendab ilutunnet, arendab loogilist ja reaalset mõtlemist, enesekriitikat ja ühiskondlikkude kohustuste tähtsust. Loodusteaduses kodus olla maast madalast ei tähenda enam, nagu varem humanistlikus maailmas, elust võõrandunud eraku lemmikajaviidet, vaid tänapäeva naturalistlikus maailmas tähendab ta alust õigeks ellusuhtumiseks.”
Pilvi Põldma