Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2512155t1hbfbf.jpg)
Setu pitsi meister Ulve Kangro arvab, et Eesti kagunurgale ainuomane värviline pits, millesse kätketud värvi- ja mustrimaagia, passib hästi ka põhjaeestlasele.
Rakveres Virumaa Käsitöösalongis müüginäitusega esineva Ulve Kangro meelest sobib Setu pits igale naisele ja seda sobib kasutada riietuses igal moel. “Ikka selga ja peale ja ümber ja külge,” sõnas pitsimeister.
“Kui meie oleme harjunud valge ja halli pitsiga, siis Setu pits on villane ja värviline, selline meeleolupits Ta on lõbus, ta on rõõmus, ta on positiivne,” kinnitas Kangro.
Andis hinge pitsile
Setu pits on sealse maanurga unikaalne käsitöö. Midagi sarnast leidub Kangro sõnul Karjalas, aga oluliselt lihtsamal kujul. “Setu pits on nähtus omaette. See on Euroopas unikaalne, meenutab pigem indiaanlaste värvivalikut - säravad, kirkad, puhtad toonid,” selgitas ta.
Et Setu pits kuulus väga kitsalt setude kultuuriruumi, ei teata sellest kuigi palju. “Pits oli peamiselt rahvarõivaste ja rituaalidega seotud esemete küljes. Tavaeestlane seda ei näinudki. Pits kuulus pealiniku otsa ja oli taga kandade juures. Vaadatakse ikka naise ehteid, me ei vaata inimest eriti selja tagant ja kanna alt ammugi mitte,” rääkis Kangro. Pealegi oli see pits harjumatult kirju ja sellest ei osatud eriti midagi pidada.
Ajaloo jooksul on pitsi värvid läinud tumedamaks ja uusi värve juurde tulnud. “Nii on saanud temast särav ja tõeliselt kirgas lugu. Kasutusel oli kogu värvikaart, aga eriti säravas variandis,” märkis meister.
Pitsist teeb Setu pitsi teatud perioodi järel värvi- ja mustrikombinatsioonide kordumine. “Keegi ei tea, kus ta alguse sai, aga alguse ta on saanud ja olemas ta on,” sõnas Kangro.
Õiget pitsi, mis on nii tugevasti heegeldatud, et seisab valminuna serva peal püsti ja milles pole ühtegi sõlme, ei osanud teha igaüks. Külas oli enamasti üks meister, kellele tasuti pitside eest tööga. Praegugi on perfektseid pitsimeistreid vähe.
Mustrikombinatsioonides on palju meie rahvakunstis tuntud risti, ruutu ja rombi. “Eks need kaitsemärgid olidki. Ja mis väga oluline - Setu pitsis peab olema punane värv, olgu särav või tumepunane. See on kaitsevärv. Väga oluline värvikombinatsioon on setudel punane koos valgega - sellega antakse edasi tunne, kuidas saaksid hästi läbi teispoolsusega. Setud kuuluvad oma usult ortodokssesse kirikusse ja austus usu vastu on väga sügav,” rääkis pitsiuurija.
Pitsidesse heegeldatakse ristid ja rombid, päikeseratas, võrgupõhi. Need kaitsevad kandjat. “Setudel on sõelamaagia omaette nähtus. Võrgupõhi koosneb paljudest väikestest ristidest, see kaitseb eriti palju,” avas Kangro mustrite maagilist sisu.
“Mina panen need pitsid nüüdisaegsesse konteksti ja toon tänavapilti, annan neile uue elu ja võimaluse.” Ta püüab teha ajatuid rõivaid, mis kestaksid moest minemata ja moodustaksid vahva terviku.
“Elu on nii läinud, et olen selle pitsi juurde sattunud,” ütles Ulve Kangro, kes ise pole setuks sündinud. Aastate eest Setumaale käsitööõpetajaks läinud naine lihtsalt armus Setu pitsi sedavõrd, et andis sellele oma hinge.
Pitsi heegeldamisest, uurimisest ja õpetamisest on saanud tema töö, hobi, looming ja kirg. Kohalikud kutsuvad teda sõbralikult mittekoosseisuliseks setuks.
“Minu viga on selles, et ma ei oska piiri pidada, ei anna endale puhkust,” tunnistas ta. Nii kui silmad avab, on pits mõttes, teinekord ärkab öösel kell kolm, et mustreid ümber paigutada.
“See saadab mind, olen andnud ka hinge sinna sisse. Mul on arenguruumi, et seda endas tasakaalus hoida,” lisas meister, kes paneb killukese südamest iga valmiva pitsi sisse ja tunneb heameelt, kui pitsid kenasti kodustatakse.
Kangro on koostanud kaks pitsiraamatut, mille skeemide abil saab igaüks ise Setu pitsi alal kätt proovida. Raamatutesse jõudnud mustrid pärinevad Setu talumuuseumi fondidest ja erakogudest. Kolmkümmend pitsi on skeemistatud, kümmekond tahaks ta veel valmis jõuda.
“Ma ei arva, et Setu pitsi peaks ainult setu taustaga inimene tegema. Tegelikult on see osa rahvuslikust kunstist. Kui sama mõistvalt suhtume sellesse, et pool Eestit käib Kihnu kampsunites, siis miks mitte kanda Setu pitsi. Punase värvi kaitse on ju meil kõikidel - küll pandi marjakorvi ümber punane lõng, et metsas marjaõnne oleks. See pole setu taustaga seotud, see on osa meist,” arutles naine.
Originaal annab tunde
Mitu õpilast Värska gümnaasiumist on astunud õpetaja jälgedesse ja uurinud Setu pitsi diplomitöödes. Ulve Kangro õpetab pitsi rahvaülikoolis ja kursustel, üht õppust on veebruaris oodata ka Rakveres.
Kangro rõhutas, et seni, kui tegija pitsi hingeelu ei tunne ega tea, miks midagi just nii tehakse, ei saa hakata pitsi ise tuletama, kuid võib teha pitsi Setu pitsi ainetel.
“Kõik uuslooming on teretulnud, aga sa pead säilitama ja austama algupära. Ainult siis säilib see omajuurne, sügav, meie enda oma pits. Originaal annab õige tunde kätte,” kinnitas Ulve Kangro.