Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2512423t1h8665.jpg)
2007. aasta viimastel päevadel võis Rakveres näha kummalist seltskonda - kaks reibast noormeest väntamas pagasikoormat kandvaid jalgrattaid. Guus Faes Hollandist ja Andrew Collins Austraaliast tulid Eestisse jalgrattamatkale.
Eesti inimese jaoks ei ole detsember suurem asi jalgrattahooaeg. Ilmad on justkui külmad ja sel ajal lihtsalt ei sõideta. Andrew (25) ja Guus (24) tõdevad rõõmsalt, et umbes nii tundub ka neile - rattureid on teedel vähe ja inimesed põrnitsevad neid nagu imeloomi.
Tegelikult ei alustanud nad oma matka sugugi detsembris ja isegi Eesti ilmad on nende jaoks pehmekesed olnud.
Lihtne lugu
“Andrew alustas 20. mail Glasgow'st ja mina 4. juulil Oslost,” räägib Guus retke algusest. 10. juulil kohtuti Stavangeris ja sellest ajast saadik on mehed koos olnud. Stavangerist sõideti edasi kuni Norra põhjaosas asuva Nordkapini. Sealt võeti suund üle Soome lõunasse ja nõnda ongi tee nad lõpuks Eestisse toonud.
Siit edasi minnakse aina lõunasse, ehkki Andrew esialgne plaan - jõuda välja Istanbuli - on juba maha maetud.
Mingeid erilisi kohustusi ega ajakava ei ole Andrew ja Guus endale võtnud. Kogu retk sai ette võetud üksnes selle pärast, et neile meeldib reisida ja jalgrattaga sõita. “Nii lihtne see ongi,” naerab Guus.
Euroopa idaosa läbi sõitmisel on ka omad põhjused. Andrew on juba mõne aasta Inglismaal ja Šotimaal elanud, seega oli Euroopa lihtsalt mõistlik valik. Idaosa oli aga suhteliselt tundmatu piirkond, üsna erinev sellest, mida näiteks Guus siiamaani oli Euroopaks pidanud.
Eestist ei teadnud reisisellid suurt midagi. “See on põnev maailm, kiiresti muutuv, hoopis teistsugune. Majad, teed, märgid, mõjutused - kõik on hoopis teistmoodi. Ajalugu on siinkandis olnud hoopis teistsugune kui Hollandis, erinevate kultuuride mõjutusi on palju rohkem tunda,” on Guus vaimustuses.
Ajaloost huvituv Guus tõdeb, et tänapäeval võib tohutul hulgal informatsiooni saada Internetist ja raamatutest, aga oma silmaga nägemine ja inimestega suhtlemine annab kõigele hoopis teise valguse ja arusaama, midagi sellist, mida Internetist ei leia.
Rakvere tundus Andrew'le ja Guusile kaardi peal palju suurem kui tegelikkuses. Samas selgus, et ehkki väike, on Rakvere omamoodi väga linlik oma huvitava ja kaootilise arhitektuuriga, suurte kontrastidega, lummava linnusega, mida rändurid käisid vaatamas öötulede säras. Linnuse järel tundus keskväljak eriti ootamatult modernsena.
Paar nädalat kulutavad ratturid Eestiga tutvumiseks, seejärel heidetakse pilk Lätile ja Leedule ning edasi sõidetakse eraldi - Andrew läheb paariks kuuks kodumaad Austraaliat külastama ning Guus plaanib minna Soome, et külastada oma soomlannast tüdruksõpra ning minna tundma tõelist külma Lapimaal.
Rattakirg viis kokku
Andrew Collins ja Guus Faes kohtusid 2004. aastal Sitsiilias, Etna vulkaanil. Nad olid mõlemad omal käel sinna rattaga sõitma läinud. “Andrew sõitis üles ühte mäekülge mööda ja mina teist, baaslaagris kohtusime. Teeb ju uudishimulikuks, kui oled üksi sellisele suurele retkele läinud ja siis näed seal teist samasugust, ikka tahad ju tuttavaks saada,” meenutab Guus.
Ja nii läkski, mehed said sõpradeks, lõpetasid retke koos ja suhtlevad sellest ajast saadik. Mõne korra on vahepeal ka kohtutud, ükskord täiesti juhuslikult Göteborgis, suvalisel linnatänaval. Guus oli rattaretkel Hollandist Uppsalasse ja Andrew juhtus olema Göteborgis. Seda kohtumist peavad mõlemad omamoodi saatuse sõrmeks.
“Selliseid kokkusattumusi tuleb ette, kuid tavaliselt selgub alles pärast, et oleksime peaaegu kohtunud, olime samas linnas jne, aga meie sattusime tõepoolest sedasi kokku,” on Guus uhke.
Guus rääkis Andrew'le oma pikalt plaanitud retkest Skandinaaviasse ning kutsus ta kaasa, kas siis terveks matkaks või osaks sellest. Andrew'le idee meeldis, mõni kuu tehti tööd, koguti raha ja retk võis alata. Andrew töötas Glasgow's meditsiiniõena, Guus on erialalt puusepp.
Kulutusi reisil aitab väiksemana hoida Interneti-põhistesse külalislahkusklubidesse kuulumine. Igal pool maailmas leidub inimesi, kes on valmis võhivõõraid oma koju mõneks ajaks varjule võtma. CouchSurfingu nime kandev klubi tõi neile võimaluse jääda paariks päevaks Rakverre ning tutvuda Virumaaga.
“Tegelikult polegi meil olnud öömaja leidmisega eriti probleeme, esimene suurem katsumus näib olevat Tallinn,” naerab Guus.
Võõraste inimeste juures ööbimine on mõne arvates ohtlik või tülikas. Andrew ja Guusi hinnangul on senini olnud nende kõige negatiivsem kohtumine ühe võõrustajaga Soomes, kes oli küll lahke ja abivalmis, aga kohutavalt sõnakehv ja igav. “Midagi hullemat pole küll ette tulnud,” kinnitab Guus.
Samas on neil olnud mitu nii toredat võõrustajat, et plaanitud paaripäevasest peatusest sai nädal või paar. Olles Soome sõna otseses mõttes risti-põiki läbi sõitnud, tuli ratturitel vaid kaks ööd telgis magada.
Eestis ei ole külm
Mugavale tubasele inimesele tundub, et ratturid on ette võtnud kannatusrohke ja keerulise teekonna külmades maades. Ratturid ise on aga täiesti rahul.
“Sa ei võta ju sellist asja ette kellegi teise pärast, sa teed seda iseenda jaoks. Loobud oma tööst, riskid oma suhtega, oled eemal oma sõpradest ja perest - ja kui sul siis ei ole tore ja lõbus, teed sa tõepoolest väga vale asja. Me oleme oma sõiduga üsna maha jäänud, täna oleksime võinud juba Vilniuses olla. Kuid kõik on just seepärast, et meil on olnud väga lahe, mistõttu olemegi neisse kohtadesse lihtsalt pikemalt jäänud. See sõltub inimestest, võimalustest, valmisolekust tunda rõõmu, avatusest,” selgitab Guus Faes.
Külm ilm rattureid ei peluta. “Tegelikult on teil olnud ju soe talv, ise ütlete nii,” muigab Andrew. “Siin ei ole külm, Soomes oli lumi, jää ja libe, aga siin on kuiv ja soe, ehkki tuuline.”
Tõsiasi, et Eestis võinuks vabalt olla ka kakskümmend kraadi külma, ei avalda ratturitele mingit muljet.
“Me pole kunagi nii külmaga sõitnud, selliste asjadega tuleb tegeleda siis, kui need kätte jõuavad. Ei saa ju oma reisi üles ehitada asjadele, mis kõik võiks juhtuda. Me teame riske ja arvestame nendega. On tore olla riskidest teadlik, aga nende pärast sõitmata jätta oleks nõme,” arvab Guus.
Kui asi läheb jamaks, võib ju alati ära minna või midagi muud teha.