Bolševike võimuhaaramine käis läbi raskuste

Kaks meest, kelle tähtsust Eesti vabariigi sünniloos Virumaal on raske üle hinnata - Mihkel Juhkam (vasakul) ja Tõnis Kalbus. Foto: arhiiv

Tänane lugu räägib sellest, mis juhtus Rakveres ja Virumaal 1917. a sügisel pärast seda, kui Eesti Maapäev oli valitud ja Petrogradis oktoobripööre veel toimumata.

Rakveres alustas aktiivselt tegutsemist Viru maakonnavalitsus eesotsas maavalitsuse esimehe Mihkel Juhkamiga, tema kõrval maavalitsuse sekretärina tulevane nimekas poliitik Ado Anderkopp.

Rakvere linna elu juhtisid endiselt linnavolikogu ehk linnanõukogu ja linnavalitsus.

1914. aastal valitud linnavõimu täiendati 1917. a kevadel uute liikmetega uutest linnajagudest, mis olid tekkinud mõisamaale raudtee lähedusse. Samuti said nüüd volikogusse ka ilma varanduseta töörahva esindajad. Linnapeaks valiti advokaat Martin Kutti.

Samal ajal, nii nagu kogu Venemaal, tegutses siin ka töörahva nõukogu. See oli aga kõike muud kui bolševistlik ja ei seganud end suurt ei linna- ega maakonnavõimu tegemistesse.

Nõukogu valimistel suutsid kohalikud tuntud inimesed töörahvale selgeks teha, et nende nõukogu muutub vaid siis teguvõimsaks, kui sinna kuluvad ka haritud inimesed. Ja valitigi nõukogusse advokaat Tõnis Kalbus, rentei kassiir, tulevane maavanem Mihkel Juhkam jt.

Hoopis teine olukord oli tööliskeskustes Kundas ja Aseris, kus mõlemas tegutses tugev bolševike organisatsioon ja novembris loodi arvukas Punakaart.

Bolševikud pidid ootama

Maal, valdades, toimusid augustis uute vallanõukogude valimised. Esimest korda said neil valimistel peremeestega võrdse hääleõiguse maatamehed ja töölised.

Ent nende valimiste kohta Virumaal pole arhiivimaterjale kuigipalju säilinud. Üht-teist teame ajakirjandusest. Nii teame, et Kunda-Malla vallas, mille koosseisu kuulus siis ka tsemenditehase töölisalev, valiti 3. septembril vallanõukogusse 25 saadikut ja 20 neist olid töölised.

Niisama võitsid töörahva nimekirjad vallavalimistel Vihulas, Kalvi vallas ja mujalgi, aga enamasti jäi kohtadel samal ajal veel mitmeks kuuks tegutsema ka senine vallavõim.

Ja siis, 25. oktoobril 1917 (uue kalendri järgi 7. XI) tulid Petrogradis võimule bolševikud. Järgmisel päeval võttis Viktor Kingissepp Tallinnas Toompeal võimu üle.

Kohtadel asi nii lihtsalt ei käinud. Läks veel päris palju aega, enne kui bolševikud kogu võimu oma kätte haarasid.

Rakveres peeti varsti pärast oktoobripööret mitu olulist koosolekut.

27. oktoobril tuli kokku töörahva nõukogu oma senises koosseisus ja otsustas, et kuni uue valitsuse moodustamiseni tuleb kogu võim kohtadel omavalitsuse kätte jätta.

28. oktoobril oli Rakvere linnavolikogu koosolek, kus otsustati sisuliselt samuti: “Rakvere linnavolikogu leiab, et praegu, kui Venemaa uut riigipööret teostab ja seega üleüldist võimu pole välja kujunenud, tuleb Eestis tema kohta käiv seadusandline ja täidesaatev võim Eesti rahva enda kätte anda. Et seni ükski asutus otsekohest rahva esindust ei paku, peab Eesti ainuke võimukandja Eesti omavalitsus olema.” Selle otsuse teksti esitas volikogule maavanem Mihkel Juhkam, kes oli tollal ka linnavolinik.

29. oktoobril tuli Rakveres kokku suur rahvakoosolek, kus esines Jüri Vilms. See rahvakoosolek otsustas samuti, et “Eestil peab ainuke võimukandja Eesti Omavalitsus olema.” Sõna-sõnalt võeti siin vastu sama otsus, mille Mihkel Juhkam oli koostanud linnavolikogu tarvis.

Koosoleku otsus pandi kirja ja sellele kirjutasid kogu rahva ees alla Mihkel Juhkam ning Ado Anderkopp.

See oli siis 1917. aasta oktoobri lõpp. Novembri algupoolel poliitiline olukord Eestis teravnes.

Nõukogude ainuvõim kehtestus paljudes linnades: Pärnus, Viljandis, Võrus, Valgas … Ja nüüd otsustas Tallinnas võimul olev Eesti Nõukogude Täitevkomitee 12. novembril, et Eesti Maapäev tuleb laiali saata.

Maapäeva vanematekogu polnud sellega nõus ja otsustas Maapäeva 15. novembril Toompeale hoopis kokku kutsuda.

Ja nii sündiski. Maapäev tuli 15. (28.) novembril kokku. Kohal oli 62 saadikust 48. Võib arvata, et kohal oli ka suurem osa Virumaa saadikutest, keda aga kindlasti polnud, oli bolševik Anna Leetsmann.

Maapäev otsustas:

1. Kutsuda kokku Eesti Asutav Kogu

2. Tunnistada Eesti Maanõukogu Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järgi kõikidel tuleb Eestimaal käia …

3. Maanõukogu tegevuse vaheajal on Eesti kõrgema võimu esindajaks maanõukogu juhatus ja vanematekogu.

Töörahva Nõukogu TK oli Maapäeva kokkutulekust teadlik ja kutsus Toompeale mässumeelsed töölised. Maapäev pidi töö lõpetama ja laiali minema.

Maapäev läks laiali, aga Maapäeva vanematekogu jätkas tööd. 31. detsembri koosolekul, kuhu vanematekogu kutsus ka Eesti kõigi poliitiliste parteide esindajad (peale bolševike, kes olid Eesti iseseisvumise vastu), otsustati, et Eestis tuleb iseseisvus kõige lähemal ajal välja kuulutada.

Virumaa mehed

Üks oluline otsus, mille vanematekogu vastu võttis, oli moodustada Eesti välisdelegatsioon. Nimelt otsustati saata targemaid ja haritumaid eesti mehi välisriikidesse eesti asja ajama ja tulevasele iseseisvale Eestile toetust nõutama.

Ja peab ütlema, et selle välisdelegatsiooni koosseisus oli taas päris mitu Virumaa meest.

Neist esimesena astus otsustavalt üles endine Rakvere koolijuhataja Julius Seljamaa, kes oli Petrogradis kui Asutava Kogu saadik Eestist (üldse oli neid seal 8), ühtlasi oli ta (koos teistega) loomas kontakte Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA diplomaatitega.

Seljamaa esines kõnega Venemaa Asutava Kogu koosolekul 5. jaanuaril 1918 ja teatas, et Eesti rahvas soovib iseseisvust ja et selle kohta teeb lõpliku otsuse Eesti Asutav Kogu.

Muidugi saatsid enamlased veel samal ööl Venemaa Asutava Kogu laiali ja Eesti Asutav Kogu (valiti osaliselt 21. ja 22. jaanuaril 1918, jäi aga kujunenud olukordade tõttu täies koosseisus valimata) ei saanudki siis kokku tulla.

Peale Julius Seljamaa osalesid Eesti välisdelegatsioonis hiljem veel ka Rakvere külje all Päides sündinud Eduard Virgo, tulevane EV diplomaat, ning Viru-Jaagupi Arukülast pärit Ferdinand Kull.

Kümme päeva kaksikvõimu

Neis kohtades, kus bolševikud ei olnud veel võimul, juhindusid kohalikud omavalitsused Maapäeva otsustest. Nii oli see peamiselt Põhja-Eestis, Läänemaal, Järva- ja Virumaal. Aga siingi ei suudetud kuigi kaua vastu panna ja lõpuks tuli ikka pahempoolsetele jõududele alistuda.

Virumaal ja Rakveres toimus see nii. Võimuvõitluse etteotsa asusid nüüd Aseri ja Kunda bolševikud. 28. novembril moodustasid nad maakonna sõja-revolutsioonikomitee. Saatsid laiali üleskutse töölistele, talupoegadele ja soldatitele, kutsudes neid üles kiires korras valima uue Virumaa Töörahva Nõukogu koosseisu.

Seda siis kohtadel kiiresti tehtigi. Oma saadikud saatsid Rakverre mitte vallad ja alevid, vaid igasugused organisatsioonid, tehased, sõjaväeosad. Kokku saadi 53 saadikut ja kui need 1. ja 2. detsembril Rakveres uue täitevkomitee valisid, olid selles enamasti bolševikud.

See ei tähendanud aga veel seda, et kogu võim oleks Virumaal läinud töörahva kätte. Maakonnavalitsus tegutses edasi, saates välja oma kirju ja korraldusi. Sama tegi ka Töörahva TK.

Need kaks Virumaa võimu tegutsesid lausa ühel tänaval. Maavalitsus Rohuaia 13 ja täitevkomitee kohtumajas Rohuaia 8. See oli tõeline kaksikvõim.

Selline olukord kestis veel kümmekond päeva.

Siis, ööl vastu 13. detsembrit, piirasid maakonnavalitsuse hoone ümber punakaarlased (Aserist, Kundast, Rakverest) ja kui töötajad hommikul tööle tulid, tungiti Virumaa Punakaardi ülema, Aseri bolševiku Leopold Linderi juhtimisel siseruumidesse ning nõuti võimu üleandmist.

Samal ajal kogusid end ka linna Omakaitse mehed ja siin loomisel oleva Eesti 4. polgu sõdurid-ohvitserid, kes tungisid samuti maavalitsuse majja, ja punakaarlased olid sunnitud taanduma. Kuid mitte kauaks.

Punakaardi uue rünnakuga suudeti siiski maavalitsus laiali saata ja võim üle võtta.

Niisiis võitis nõukogude võim Rakveres ja Virumaal alles poolteist kuud hiljem kui Petrogradis.

Samal ajal jätkas rahulikult tegevust senine linnavõim. Tema tegemistesse bolševikud ei sekkunud.

Ainuke verevalamine

Küll aga läks maal lahti hoogne mõisate ülevõtmine. Seda tehti vastavalt Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu 24. novembri 1917. a otsusele. Seda otsust toetas ka Eesti maatameeste konverents Tallinnas 3. ja 4. detsembril.

Sellel konverentsil käisid ka kakskümmend üheksa Virumaa saadikut.

Üldiselt läks mõisate ülevõtmine rahulikult, vaid Püssis tekkis tõsine konflikt 10. detsembril, kus lasti maha Tallinnast kohale saabunud kolm punakaartlast.

See jäi ka ainsaks verevalamiseks Eesti oma punaste ja valgete vahel sel esimesel nõukogude võimu perioodil. Ja need punakaartlaste tulistajadki, Eesti sõjamehed, lasi punane tribunal vabaks.

Oluliseks sündmuseks Virumaa elus oli sel esimesel punasel perioodil Narva liitumine Eestimaa ja Virumaaga. Narvas oli võim töörahva nõukogu käes juba märtsi algusest peale, sest seal ajas asja kohalik advokaat, bolševike üks tuntumaid juhte Jaan Anvelt.

Novembris avaldas Narva Nõukogu Eesti Töörahva Nõukogu TK toel Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogule soovi, et Narva liidetaks Eestimaa kubermangu külge.

16. novembril teatas Lenin, et ta on sellega nõus juhul, kui seda soovib enamik linnaelanikke.

10. detsembril korraldatigi siis Narvas rahvahääletus, kus selgus, et ligi 80% linna elanikkonnast oli Eestiga ühinemise poolt.

See esimene nõukogude võimu periood kehtis siis meil kuni Eesti vabariigi väljakuulutamiseni 24. veebruaril 1918 ja Saksa vägede siiajõudmiseni 26. veebruaril.

Odette Kirss, Virumaa Muuseumid