Kultuur: Maalija või joonistaja? Tütre ja ema loomingu dialoog

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silja Mölder mõtiskleb Helene Mölderi maalitud portreede ees, et kunst on kui võõrkeel, mis avaneb värvhaaval.
Silja Mölder mõtiskleb Helene Mölderi maalitud portreede ees, et kunst on kui võõrkeel, mis avaneb värvhaaval. Foto: Teet Suur

Helene ja Silja Mölderi maalide, joonistuste ja fotode näitusel Lääne-Virumaa keskraamatukogus avanevad ema ja tütre loomingu ühisjooned ja omanäolisus.

“Kogu maailmas on käibel arvamus, et kunst on raskelt mõistetav. Aga tegelikult see nii ei ole,” lausus näitust sisse juhatades kunstnik Silja Mölder. “See on niisama kui võõrkeel, mida te ei oska. Kui hakkate õppima, hakkate nägema üksikuid värve ja edasi läheb pilt üha kirevamaks. See ei ole midagi keerulist. Ainult seda mõistma tuleb õppida.”

Kunstniku sõnul on igal inimesel võimalus käia näitustel ja leida sealt alati mõni töö, mis meeldib ja rõõmustab.

Maalijast joonistajaks

Näitusel on Helene Mölder esindatud maalide ja joonistustega, Silja Mölder joonistuste ja fotodega. Oma maale Silja Mölder näitusele ei toonud, sest range enesekriitikuna on hinnanud need liiga keskpäraseks.

“Mina ei ole nii hea maalija kuivõrd joonistaja. Ema ütles, et joonistajana oled sa parem kui mina. Noorelt olin rumal, ei osanud seda hinnata. See oli see, mille järgi oleks võinud hästi kaugele jõuda,” rääkis Silja Mölder.

Kunstniku sõnul oli tema kunstiõpingute ajal valida maali ja graafika vahel, ja tema valis maalikunsti, sest silmad graafikat teha ei lubanud. “Hakkasin maalima, sest tahtsin olla nagu teised. Eestis ei ole sellist kunstnikunimetust nagu joonistaja. Tuleb välja, et mujal Euroopas on olemas kunstnik-joonistaja. Seal hinnatakse just joonistusoskust, sest häid joonistajaid on vähe. Mina seda sel ajal ei teadnud. Nüüd, kui olen palju ilmas ringi käinud, tean, kui hinnatud on joonistajad,” jutustas Silja Mölder.

“See on see noore inimese viga, et ta tahab teha seda, mida teevad kõik, ega saa aru, mis on temal kõige parem ja mis teed ta tegelikult peaks minema,” tõdes ta.

Fotokunstiga hakkas Silja Mölder tegelema aasta tagasi. “Fotodes näen ma eelkõige koloriiti, mitte objekti. Kombineerida värve, teha nagu maali. Mitte pilt kui dokument, vaid pilt kui kunst. Niisugused on minu eesmärgid,” selgitas kunstnik.

“Kui tuleb ilus maaliline pilt, kui hakkad asjast tundma rõõmu, siis hakkad sellega tegelema. Tuleb tegeleda sellega, mis hinge rõõmustab. Materiaalne on elu üks külg, aga vaimne ja hingeline külg on see, mida loominguline inimene vajab rohkem kui leiba,” arvas ta.

“Ma ei pea õigeks, kui öeldakse, et see pilt on hea, et see pilt on kõrgel kunstilisel tasemel, et selle ostmine on hea investeering. Inimene ostku pilt, mis talle meeldib, mida ta armastab, mida ta tahab iga päev vaadata,” arutles Silja Mölder, teise põlve kunstnik.

Helene Mölderit meenutas Ene Helm Virumaa Muuseumidest kui inimest, kelles oli “säilinud seda ilusat Tartu vaimu”. “Temas oli suurt vaimsust, aga see oli temas eriti siiras, eriti lihtne. Tema pilte vaadates meenub see alati, see siiras vaimsus,” sõnas Helm.

“Kuigi ta pidas kunsti väga oluliseks, pidas ta veel olulisemaks oma peret, oma kolme tütart. Kindlasti oleks tal hea meel, et ta oma noorima tütre poolt meenutatuna on koos temaga sellel näitusel,” arvas Ene Helm ja mainis, et ema ja tütar on koos näitusi teinud varemgi. “Juba siis oli Helene väga rõõmus, et ta tütred on kunsti endale elukutseks valinud,” nimetas Helm.

Pilk väljastpoolt

Peterburi Roerichi perekonnamuuseumi direktor Aleksei Bondarenko ütles, et näeb Helene ja Silja Mölderi töödes samu teemasid, mis köitsid Nikolai Roerichit.

“Eelkõige on oluline õpetaja ja õpilase suhe. Eriti tahaks tähelepanu pöörata pildiseeriale, kus on kujutatud käed ja jalad. Pealtnäha akadeemilisel teemal on sügav tähendus. Budistlikus kunstis on jalgade ja käte kujutamisel hingelisuse ja valgustatuse jõud.

Samuti tahaks nimetada portreesid. Akvarellportreed on väga keeruline teha. Need on väga head ja erilised. Mööda ei saa minna ka maastikumaalist. Kogu näitus tervikuna jätab väga hea mulje,” asetas Aleksei Bondarenko Helene ja Silja Mölderi näituse laiemasse konteksti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles