Sada aastat väärika õpetaja sünnist

Pioneerilaagris Orljonok kohtusid Arsi Aarma (paremal) ja Tapa I keskkooli sümfooniaorkester helilooja Dmitri Kabalevskiga. Foto: Erakogu

Tapa muusikaelu omaaegne juht Arsi Aarma jäi oma õpilastele meelde väärika ja avameelse koolmeistrina.

3. jaanuaril möödus 100 aastat Tapa gümnaasiumi muusikaõpetaja ja omaaegse Tapa muusikaelu ühe juhi Arsi Aarma sünnist. Eelmise sajandi viiekümnendatest kuni seitsmekümnendate aastateni oli tema selles heade muusikategemise traditsioonidega linnas üks koloriitsemaid ja teenekamaid inimesi, mõjusamaid ja meeldejäävamaid õpetajaid igatahes. Juhan Krooni, Endel Vahersalu ja Ilmar Mägi kõrval, tänastelegi tublidele muusikaedendajatele teenäitaja.

Sitke eestiaegne mees

Seitsmekümnendatel aastatel – juba pensionieas – siirdus Aarma Rakkesse, kus jätkas veel aastaid muusikaõpetajana, elas kõrge vanuseni ja on maetud Rakke kalmistule.

Saanud hariduse eestiaegses väärika ajalooga Tartu õpetajate seminaris, mille tollaseks loomulikuks jätkuks oli Tondi sõjakool, jõudis Aarma Tapale pärast 10aastast stalinlikus vangilaagris istumist 1957. aastal. Nagu ta ise Tapa kooli noortele orkestrantidele rääkis, päästsid teda vangilaagris kriminaalide omakohtust nii klaverimänguoskus, mida ta oli õpetanud vanglaülemate lastele Saksamaalt konfiskeeritud trofeeklaveril, kui ka puunikerdised, eriti malendid.

Mitmesuguseid toredaid puunikerdisi näitas õpetaja meile esmakordselt oma 60. sünnipäeva ajal kodus, kuhu kutsus õpilastest sümfooniaorkestri (tollasel) näärivaheajal 1968. aastal.

Hoolimata Nikita-aegsest sulast, ammugi siis pärastisel Brežnevi kruvide taaskinnikeeramise ajal, ei saanud tolleaegsed õpetajad tegelikust minevikust-olevikust ülearu vabalt rääkida. Vanglajõledusedki üle elanud Aarma oli siin tuntav erand. Nagu meile, koolipoistele, siis tundus, peljati tema teravat keelt ja avameelsust sõna otseses mõttes. Mõistagi ei saadud siis ka Aarma tohutut tööd avalikult ja õige mõõduga tunnustada.

Hästi on meeles Aarma räägitud värvikad lood kooli sümfooniaorkestri kontserdireisidelt Keilasse, Haapsallu ja Pärnusse kuuekümnendate aastate keskel.

Kui laskurkorpuse veteranist bussijuht korrutas nõukogude sõduri ääretust vaprusest, siis Arsi (nagu kõik teda omakeskis tänaseni kutsuvad), rääkis Siberi raudtee kui komsomoli löökehituse iga liipri all puhkavast vangist.

Üks pikem keskustelu ongi meeles Keila keskkooli poiste pesuruumist, kus Arsit pärast kontserti pikalt kuulasime.

Üdini pühendunud koolipapa

Arsi Aarma oli täielikult lastele ja koolile pühendunud õpetaja. Ta tegutses koolimajas hommikust hilisõhtuni: päeval laulmistunnid, õhtul mitme vanuseastme koorid, laulu- ja instrumentaalansamblid ja suurima tööna õpilastest sümfooniaorkester.

Et ta remontis ise ka tollaseid kehvi puu-, vask- ja keelpille, siis oli meile täielikuks mõistatuseks, millal jõudis ta käsitsi kirjutada veel kõigi orkestripillide noodipartiid. Kuigi mängisime raskemaid lugusid vahel ka killadi-kolladi, oli repertuaar siiski muljet avaldav. Juhan Jürme “Rukkirääk” koos naiskooriga, Brahmsi “Ungari tants nr 5” jne. Üheks kaelamurdvamaks looks oli näiteks J. Fuciku “Firenze marss”, mida muuseas mängis 2006. aasta suvel Neeme Järvi Berliini filharmoonikutega ETVski üle kantud Waldbühne kontserdil. 1967. aastal tolleaegse ERSO ja noore Neeme Järviga nende proovil kohtudes lasti meil seda vägevat marssi ette mängida ning profid - meile viiulitele kontsertmeister Jossif Šagal ise – õpetasid, kuidas seda korralikult teha. Lugeja võib ette kujutada, millise elamuse saime kohtumisest, mille Järvi ja ERSO lõpetasid Johann Straussi “Radetzky marsiga”.

Arsi Aarma ja Tapa I keskkooli sümfooniaorkestri tippsaavutuseks oli kuuajane reis 1967. aasta augustis-septembris Kaukaasiasse Musta mere äärsesse pioneerilaagrisse Orljonok. Rongile istusime augustitormijärgsel päeval. Vo Vserossiiskom pionerskom lagere toimus tollase kombe kohaselt üleliiduline koolinoorte kunstilise isetegevuse konkursi võitjate preemialaager – mõistagi oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva auks. Meie ligi 60-liikmeline orkester esindas Eestit. Saime selle aja kohta ootamatult vägeva reisi ja hea ülevaate kuuendiku maailma laste orkestrite, kooride, tantsuansamblite etteastetest, tasemest, kultuurierinevustest – evenkidest lätlasteni ja kirgiisidest venelasteni. Kuulasime tipp-pianist Emil Gilelsit, mõistagi ka Lenini lemmikteost Beethoveni “Appassionatat”, kohtusime heliloojate Dmitri Kabalevski ja Aleksandra Pahmutovaga. Laagri rivilauluvõistluse võitsime igatahes, üürates Arsi juhatusel mitmehäälselt “Vändra metsas Pärnumaal …”.

On, miks tänutundega meenutada oma väikest kasvu väärikat ja vinget koolmeistrit!

Meenutagem ja austagem Arsit 2. veebruaril kell 12 Tapa gümnaasiumis – nagu tegime 20 aastat tagasi!

Jaanus Männik, Tapa gümnaasiumi 47. lennu vilistlane, 1969. aasta lõpetanu