Tauno Toompuu: Eesti ettehooldeühiskond

Tauno Toompuu.

FOTO: Tairo Lutter

Vabariigi presidendi aastapäevakõne jäi meelde. Inspireerivaks kujunes tema laiendus trafaretsele küsimusele: millist Eestit me tahtsime? President loob vastanduse: kas ettevõtlikku või ettehooldavat? Siin võiksime püüda vastata, sest tundub, et meie vastus võiks midagi muuta.


Ettehooldus on iseenesest spetsiifiline teoloogiline termin, mida muudes valdkondades eriti ei kasutata.

Usuteaduslikus kee­­lepruugis tähistab see mõiste aga alternatiivset arusaama et­te­määratuse ehk predestinat­sioo­ni mõttest. Ettemääratus tähendab seda, et juba eelnevalt on Jumal paika pannud inimese igavikulise saatuse.

Kui elu algab, on juba teada, kes pääseb viimaks õndsusse ja kelle elu peab päädima hukatusega. Inimese enda valikud siin midagi väga palju ei määra. See mõte on levinum olnud protestantlikes teoloogiates.

Katoliiklikus traditsioonis on ettemääratuse asemel enam esinenud inimelu avaram mõistmine, mida on väljendatud ettehoolduse ehk providentsi mõttega.

Sellekohaselt Jumal pigem kutsub inimest osa saama sellest, mida ta temale tahab pakkuda, ja inimesel on valikuvabadus oma elu suuna kujundamisel. Teisiti väljendudes: inimese ette asetatud valikute seas on ka õiged olemas ja inimesel on võime neid valida.

Ilmselt oleme oma ühiskonnakorraldusega seal maal küll, et küsida iga uue mudeli puhul, kas ja kuidas oleks see meil rakendatav.

Kui endale lubada pisut vallatut loogikat, siis võiks mõ­telda, et ettevõtlikkus, mida president ettehoolduse vastandina pakub, ongi kuidagi läheda­ne ettemääratusele. Eriti arvestades seda, et oma kõnes tegi pre­sident täiesti elutervet fatalismi kriitikat, tõrjudes õhku joo­nistatud niikuinii-ideoloogiat, millega kaugele ei jõua.

Soovimata alavääristada ettevõtlust, peab ometi nõustuma, et meie ühiskonnas saab selle valdkonna puhul rääkida teatud predestineeritusest.

Seoses kujutlusega, et ettevõtlussektori areng määrab muu ühiskonna arengu, on enamik reforme tehtud eesmärgiga panustada selle valdkonna toetamiseks.

Seejuures on hoopis tähelepa­nuta jäänud tõik, et kõik trumbid majandusele asetades muu­tub ettevõt­lus ka ühiskonna alla­käigu­ele­vaatoriks. Ja mit­te üksnes seetõttu, et majanduse areng kulgeb si­nu­soid­selt, vaid ka seetõttu, et et­tevõtluse tõu­ke­jõuks olev orien­teeritus ma­­janduslikule ka­sule osutub Da­mok­lese mõõ­gaks, mis kogu kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele halva maigu juurde jätab ja nautida laseb seda vaid vä­hesel hulgal inimestel - neil, kes ise mõõga all istuma ei pea.

Ettehooldele orienteeritud ühiskond aga lõpetab selle igavese majandus- ja sotsiaalpoliitika positsioone paika paneva küsimusega - kas inimesele anda õng või kala? - manipuleerimise. See on ettemääratuse kujutlusest tulev küsimuse püstitus, mille järgi ongi vaid kaks võimalust - ja üks neist langeb kohe välja, sest põhjustab allakäigu.

Ettehoolde ideoloogiale rajatud elukorraldus looks aga dü­naamilise protsessiühiskonna, kus alati ollakse teel ja igale astutud sam­mule nähak­se järge. Kui inimene otsustab kala kasuks, siis küsime, milline oleks tema järgmine valik. Ja kui keegi hangib õnge, siis peab temagi endalt küsima: mis nüüd edasi? Allakäik siin seisneb olemasolevaga rahuldumises, olgu selleks siis kala või õng.

Riik on selle kohaselt täpselt nii edukas, kui palju ta suudab luua stiimuleid inimese edasiseks kasvamiseks ja arenemiseks. Selline protsessile rajatud ühiskonnakord kasvab varem või hiljem välja mateeria kammitsevaist kütkeist, sest aineline on juba loomult piiratud ja õngemehe edasised valikud saavad selles valdkonnas piirduda vaid sobilikku lanti ja tamiili valides.

See aga ei ole enam edasiminek, sest sellega ei looda uusi väärtusi.

Niisugune providentsi ühiskond oleks kindlasti edasi kapitalistlik. Kuid kapitaliks, millega ühishüve luuakse, ei ole mitte materiaalselt mõõdetav ressurss, vaid sootsiumis valitsevad suhted ja neid ilmestavad vaimsed väärtused, olgu hoolivuse, sõpruse, pühendumise, armastuse, lootuse, usu ja kõige sellise piirideta kapitali näol.

Niisugune uuskapitalistlik ühis­­konnakorraldus on praegu hü­poteesi tasemel ja jätab pisut karikatuurse providentsi­po­liitika mulje, ent senine kapitalistlik ühis­konnakorraldus näitab välja­suremise märke.

Kü­simus on: kas saame selle asemele midagi ise valida või koguni luua? President on siin sammu astunud.

Tagasi üles