Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
/nginx/o/2013/10/04/2513131t1h2d65.jpg)
Poisi nimi oli Riki, aga rahvas kutsus teda Riki Baka – Riki Lollpea. Sest poiss kasvas küll iga päevaga kenasti suuremaks, jäi aga mõistuse poolest täitsa titeks.
Tema rumala pea tõttu suhtusid kõik temasse hästi ega teinud talle liiga isegi siis, kui väike Riki näiteks küünla võttis, sellega laudlina põlema pani ja kasvavaid leeke vaadates rõõmsasti kilkas ja käsi plaksutas.
Kuueteistkümneaastaselt oli Riki sirgunud pikaks ja tugevaks noormeheks, kuid mõistuse poolest oli ta ikka umbes kaheaastane ning mängis ainult koos kõige väiksemate lastega. Suuremad teda kampa ei võtnud, nende mängud ja laulud olid Riki jaoks liiga keerulised, ta ei suutnud neid ära õppida.
Riki lemmikmänguasi oli pika varrega luud, millega ta nagu hobusega ringi kappas. Selle mänguhobuse seljas võis ta oma kodumaja ees edasi-tagasi traavida tundide kaupa, sinna juurde hirnus ja pruuskas ta hobuse moodi ja naeris suurest rõõmust kõva häälega.
Ühel õhtul lõi Riki lärmi rohkem, kui tal muidu kombeks oli. Tema naabrionu tuli majast välja ja palus Rikit, et too kuhugi mujale mängima läheks.
Lollike kummardas naabrionu ees kuulekalt ning läkski teist mängupaika otsima. Riki oli küll tobu mis tobu, kuid alati sõnakuulelik ega teinud kellelegi halba, kui ta just tulega mängida ei üritanud.
Riki elas oma elu teiste inimeste jaoks niisama märkamatult nagu kutsikas või tibupoeg, kellest pikapeale enam välja ei tehta. Ja kui Riki ühel päeval kadunuks jäi, ei märganud seda keegi peale tollesama naabrimehe.
“Ma pole juba mitu kuud Rikit oma luuaga kappamas näinud,” avastas ta ühel päeval.
“Mis Rikist on saanud?” küsis naabrimees vana puuraiduri käest, kes ümbruskonna rahvast küttega varustas. “Miks teda viimasel ajal üldse näha pole?”
“Riki Baka,” kordas puuraidur. “Riki vaeseke on surnud. Nii umbes poole aasta eest. Arsti jutu järgi lõi mingi tõbi välja. Ja see ta ära viiski.”
Kuid õige pea juhtus naaberlinnas veider lugu, mis Riki kadunukese kõigile taas meelde tõi.
Asi oli nii, et kui Riki suri, kirjutas ema Riki vasakusse peopessa nime, mille järgi Rikit hüütud oli – Riki Baka. Ja pärast matuseid luges ema mitu päeva lakkamatult palveid, milles ta palus kõiki jumalaid, et kui Riki uuesti sünnib, oleks ta elu õnnelikum.
Ja vaat mis juhtus.
Umbes aasta pärast Riki surma sündis naaberlinnas ühe rikka kaupmehe perre poeg.
Kuid oh häda! Vanemad avastasid, et nende poja vasakusse peopessa oli kirjutatud Riki Baka – Riki Lollpea. Midagi niisugust võis juhtuda ainult tänu kellegi palvetele.
Väikese poisi sugulased pärisid kõigi käest, ons keegi sellise nime kandjast ehk kuulnud, ning õige pea teadis juurviljamüüja neile rääkida, et naaberlinnas elanud veidi aja eest üks sama nimega noormees.
Vanemad saatsid oma teenrid Riki ema juurde ja nood rääkisid, mis oli juhtunud. Riki ema oli erakordselt rõõmus. Või veel, oli ju kaupmehe pere tuntud nii oma rikkuse kui ka headuse poolest.
Teenrid aga teatasid, et nende peremees küll teab mis rõõmus pole, ja seda vastsündinu peopessa kirjutatud sõna baka – lollpea – pärast.
“Kuhu Riki on maetud?” pärisid teenrid.
“Äärelinna kalmistule,” vastas Riki ema.
“Olge nii lahke ja lubage meil võtta tema haualt veidi mulda,” palusid teenrid.
Riki ema juhatas nad oma poja hauale ja teenrid võtsid peotäie mulda ning keerasid selle taskuräti sisse. Seejärel tänasid nad Riki ema ja lahkusid.
Küllap tahad teada, milleks teenritel haualt võetud mulda tarvis läks.
Nagu isegi aru saad, ei kõlba see kohe mitte, et väärikast perest pärinev poisslaps kasvab üles, peopesas selline sõna. Ja mingil muul moel võlujõu abil kirja pandud tähtedest lahti ei saa, kui et tuleb peopesa hõõruda mullaga, mis on võetud nime kandja haualt.
Mullast oligi abi. Kirjatähed kadusid väikese poisi peopesalt.
Aga mis saab väikese poisi peaga ...?
Ja on veel üks asi, mille üle vist järele mõelda tasuks.
Riki kadunuke oli lollike, see on selge.
Aga võib olla, et kui teda poleks lolliks kutsutud, kui ta nimi poleks olnud Riki Baka, oleks keegi aru saanud, et Riki võib mõnes asjas olla targem kui keegi teine.
Kas oleks see nii? Ja milles avaldunuks Riki tarkus?
Ei tea, ei tea, ei tea.
Eks mingit pidi oleme kõik Riki Bakad.
Kui me hoolega elu üle järele ei mõtle.