Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Carpe diem ehk püüa päeva, nõnda ütles kunagi Vana-Rooma luuletaja Horatius ja tema fraas on jäänud inimkonda saatma sajandeiks.
Täna on liigaasta liigpäev, see tähendab, et seda päeva võime vastu võtta vaid iga nelja aasta tagant. Seega on päev haruldasem kui sünnipäev või ükskõik milline muu püha - miks mitte 29. veebruari positiivsete mõtetega tähistada.
Mõelda vaid, kui teile antakse lisapäev enne eksamit või mõne muu tähtsa soorituse eel. Kas pole sel kullahind? Aga kui teile antakse üks päev lisaks enne surma?
Liigaasta lisapäevi tuleb kogu pika elu peale kokku kaugelt vähem kui üks kuu. See on ju nõnda vaadates lausa hindamatu.
Inimesed ei lasku just sageli pead murdma selle üle, kuidas neile elus antud aega mõistlikumalt kasutada.
Seda, et elu kulgeb üha kiirenevas tempos, on adunud vananedes kõik, kuid ega midagi suurt ei võeta ette ka, et aeg oleks täidetud terviklikult.
Miks üldse on nõnda, et igal neljandal aastal on veebruaris üks päev rohkem, kuid ometi on see aasta lühim kuu?
Liigaasta funktsiooniks on kalendri sünkroniseerimine aastaaegadega.
Maa aastaajad korduvad ühe troopilise aasta tagant. Troopiline aasta on aeg, mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese. Selle kestus on 365,2422 ööpäeva.
Seetõttu tekitaks järjekindlalt 365päevast aastat kasutav kalender aastaaegade triivi.
Seda saab korrigeerida, lisades aeg-ajalt aastale ühe päeva, saades 366päevase aasta. Juliuse ja Gregoriuse kalendris lisatakse see lisapäev veebruarikuule, muutes selle 29päevaseks. Nii lihtne see ongi.
Selles võtmes oleks narr kutsuda inimesi üles liigaasta lisapäeval aega maha võtma, kuid mõtlema sellele, kui väärtuslik on elus iga päev, tasub kiirete asjatoimetuste kõrval küll. Kui mitte enne, siis nelja aasta pärast jälle.