Luulesõprade raamaturiiul on täienenud väga omapärase kogumikuga, mis kõneleb Peipsi hingest
Luuleline “Peipsi hing” laulab mitmes keeles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peipsi luuletajate luulekogumik “Peipsi hing“ on vaieldamatult eriline sündmus mitmel alal - kirjanduses, integratsioonis, ajakirjanduses ja regionaalpoliitikas.
Mullu detsembris Mustvee kultuurimajas Peipsi IV luulepäeval esitletud kogumik on oma eksisteerimise esimeste kuude jooksul muutunud harulduseks ja nõutud Peipsi meeneks.
Inspireerivad sinisilmad
Luulekogumikus on oma loominguga esindatud ligi 60 nüüdisautorit. Kogumikul on ka teine selgitav lisapealkiri “XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse Peipsi luulekogu”. Kõlab uhkelt ja väärikalt!
Suuremalt jaolt harrastusluuletajad valutavad oma loomingus südant Peipsi kui kodukoha pärast. Luuletused on eesti-, vene- ja kodaverekeelsed.
Kogumikus on ka Rakvere luuletaja Ella Kraavi kaks teost. Luuletuses “Peipsi” tuletab rakverlanna meelde oma kodukanti. “Kui ma mõtlen Peipsi peale, / Meenutan ta suurust, ilu. / Oma lapsepõlveeale – / Oli siis meil teine elu … // Kodukant mul sel ja rajad. / Peipsist palju laule tean. / Kenad lapsepõlveajad, / Neid ma ikka meeles pean.”
Teine Ella Kraavi luuletus, mis pääses kogumikku, viib lugeja Võtikvere kanti, kus “väike maa ja väike rahvas toimetavad omaette vahvalt”.
Kogumiku eestikeelsetel lehekülgedel on tartlase Mari Vallisoo, elvalase Ellen Puskari, Vaiatu harrastusluuletaja Aleksander Kõrgessaare, Avinurme sõnameistri Marge Välja, Viljandi luuletaja Riina Rossa ja paljude teiste teosed.
Lehitsedes uut kogumikku “Peipsi hing” võib tekkida igale eestimaalasele nii tüüpiline “kolkapatrioodi” tunne. Aga luuleridade kontekstis pole see sugugi suur patt. Vastupidi, hakkad tundma uhkust ühe Eestimaa kauni piirkonna üle. Isegi kõige lihtsamates ridades kumab läbi Peipsi hing. Kas pole uhke tunda, et peale Soome lahe on meil veel üks meri?
“Peipsi järv on mere mõõtu, / Suure laevaga võib sõita. / Pole näha otsa, äärt, / Reisisadamat on väärt.” Need read on pärit Omedu kandi sõnasepa Jutta Nõmme sulest.
Kogumiku koostaja Fjodor Maspanov tunnistab, et selliseid kirjanduslikke suurkujusid nagu Kreutzwald või Puškin Peipsi ääres tänapäeval ei ole.
Samas on luuletajate seas tõeliselt andekaid, võimekaid ja perspektiivseid autoreid. Kõiki neid seob armastus ajalooliselt ja kultuuriliselt unikaalse Peipsi-äärse maa vastu.
Rannaküla luuletaja Eevi Treial pöördub järve poole austava sinatamisega: “Lained, kaldale mehed tooge, / Vaid Sinul, Peipsi, selleks võim!”
Kogumiku “Peipsi hing” venekeelsetel lehekülgedel on peale kohalike luuletajate esindatud sugugi mitte Peipsi kandi juurtega autorid. Kogumiku geograafia laiub Peipsi kallastelt Tallinnasse, Jõhvi, Tartusse, aga ka Venemaale Permi, Vologdasse ja Peterhoffi.
Peipsi-äärne keelte ja kultuuride segunemine on Eestimaa teada-tuntud fenomen. Siit ka põhjendus, miks on eesti autorite seas Pärja Zalikešina, Aino Kolpakova või Siiri Ušakova. Aga vene lehekülgedel loeme Jonas Bertulise või Lada Pärna teoseid. Maie Edu Vara vallast suudab seada luuleridu nii eesti kui ka vene keeles.
Kogumiku koostaja, Peipsi luulepäevade peakorraldaja ja kohaliku ajalehe Peipsirannik toimetaja Fjodor Maspanov avab südame oma kodukohale luuletuses “Mu Peipsimaa” (Siiri Ušakova tõlge vene keelest). “Mul räägiti: maid ja kohti … / soojemaid on ilmas, / kui võrrelda neid / meie napi kodukandiga, / mul räägiti: maid ja kohti / soojemaid on ilmas, / kui minu pilgus peegeldusid / oma järve sinisilmad.”
Harrastusluuletaja kirjaread on puhtsüdamlikud ja siirad, vahetevahel ka lihtsalt lapselikult naiivsed. Aga lugeja võtab neid just sellistena vastu. Sest kõik, mida inimene inspiratsioonist kantuna kirjutab, on juba iseenesest väärtus.
Väärtuste muutja
Hiljuti sai Peipsi rahvas veel ühe uudise, mis Mustveega seotud. Venemaal otsustati autasustada Kangelaste medaliga aprillirahutuste aktiivsemaid osalejaid. Nende seas antakse autasu postuumselt aprillis Tallinnas hukkunud Mustvee noormehele.
Soovitan noortele kohustuslikuks lugemiseks raamatut “Peipsi hing”. Võib-olla siis muutuvad seisukohad ja väärtused?
Lõpetan Mustvee luuletaja Aino Kolpakova ridadega luuletusest “Kolkjas”: “Tunnetasin südamega, / et olen omade juures / maailmas suures, / kus elu on lihtsam, / ilusam ja parem / mida ma polnud iial / tunnetanud varem. / Kadus keelebarjäär - / meid ühendas luule / ja Peipsiäär.”