Kui 1864. aastal tehti kokkuvõtteid Tallinna elanikkonnast, selgus, et Tallinna ja ilmselt kogu Eesti jõukaim eestlane oli klaverivabrikant Hans Heinrich Falck, kellele kuulusid tootmisettevõtted, elumajad ja suured maavaldused Toompea ümbruskonnas.
Kodulugu: Hans Falck oli Tallinna esimene eestlane
11. märts 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Heinrich Falck sündis 4. (15.) aprillil 1791. a Ambla kihelkonnas Järvajõel, mis praegu kuulub Tamsalu valla koosseisu, mölder Niklas Falcki ja tema eestlannast abikaasa Gertrude Koppelsohni pojana. Kooliharidust sai ta Tallinna Pühavaimu kiriku koolis kõigest kaks aastakest, sest juba 12aastaselt algas ametiõppimine.
Noor Hans Heinrich omandas väidetavalt üliedukalt nii möldri, sepa, kübarsepa, tisleri, kaupmehe kui ka klaverivalmistaja ja -häälestaja elukutse. Lühemat aega töötas ta kõigil neil elualadel.
1812. aastal, Napoleoni sõja päevil, tegeles ta sõjaväe varustamisega, millega ajas kokku päris soliidse varandusekese.
Pärast sõda avas ta Tallinnas oma tisleritöökoja, kuid konkurents linnas oli terav ja sakslastega oli raske sammu pidada, sest sakslastest tellijad eelistasid üldjuhul just rahvuskaaslastest meistreid. Seetõttu spetsialiseerus Falcki tisleritöökoda peagi ümber klaverite ja teiste muusikariistade tootmisele.
Tee ülesmäge
Klaveritöökojale pandi algus 1818. aastal ja üpris kiiresti muutus pisike manufaktuur suureks vabrikuks.
Praegusel ajal võib tunduda kummalisena asjaolu, et “alaväärtuslikud” eestlastest käsitöölised olid tõrjutud oma äridega Toompeale, ent põhjus oli väga lihtne - seal ei kehtinud alllinna tsunftikord.
Pärast kümneaastast tõsist tööd oli Hans Heinrich Falck oma ettevõtte korralikult jalule saanud ja suunas pilgu ka teistesse majandusvaldkondadesse.
1828. aastal ostis ta Toompea eeslinnas, praeguse Luise tänava kandis, Luisenthali-nimelise maaomandi, mida hakkas järjest laiendama, ostes naaberkrunte ja maaalasid Kristinenthalis, Tondil ja mujal lähiümbruses. Samuti omandas ta ajapikku mitu suuremat kinnistut Tallinna alllinnas.
1830. a saabus lõpuks ka kauaoodatud ametlik tunnustus ja Hans Heinrich Falck valiti Toompea lossi foogtikohtu kaasistujaks, mis oli tollal küllaltki mõjukas ametikoht.
Siiski pidi Falck selle ametikohaga rahulduma pikaks ajaks, nimelt tervenisti kaheksateistkümneks aastaks, enne kui ta alles 1848. aastal valiti Toomgildi oldermanniks.
Tasub aga silmas pidada, et arvestades Falcki madalat päritolu, oli tema kohtunikuks valimine kõigest 39aastaselt väga suur tunnustus.
Toomgild, mille oldermanniks ehk vanemaks Falck valiti, oli eesti soost käsitöölisi ühendav organisatsioon, mis oli loodud vastukaaluks mitmele sakslaste gildile.
Koos Toomgildi oldermanniks valimisega valiti Falck ka Toompea maksuvalitsuse esimeheks.
Need ametid olid juba nii tähtsad ja tulusad, et 1850. aastal müüs Falck klaverivabriku maha ja pühendus ainult Toompea probleemidele.
Tallinna heaks
Pärast Krimmi sõda kustutati Tallinn nii mere- kui maismaakindluste nimekirjast ja tänu sellele lihtsustus tunduvalt ehitustegevus linnas. Linnamüüri rajati mitu uut väravat ja alustati ka uute tänavate rajamist.
Hans Heinrich Falcki initsiatiivil ja suurelt osalt ka tema isiklikul finantseerimisel rajati 1856/1857 Falgi tee, mis viis Toompealt Paldiski maantee algusesse. Aastatel 1860 ja 1861 pikendati seda tänavat ka teisele poole. Samal ajal rajati Suur-Falgi tänav (Kaarli puiestee) ja korrastati ning palistati kastanipuudega Toompuiestee.
Kõigi nende tööde ja tegemiste juures sai Hans Heinrich Falck rakendada oma võrratut organisaatoriannet, kuid samas usinalt kergitada ka oma rahakirstude kaasi. Lisaks tohututele summadele, mida ta kulutas Tallinna tänavate rajamisele ja Toompea haljastamisele, kinkis ta linnale tänavate alla jääva maa, sest oli ta ju kõik uued tänavad rajanud oma valduses olevatele maatükkidele.
Et enamik Tallinna kogudusi olid saksameelsed ja jutlused kirikutes saksakeelsed, siis oli Falck tugev eestvõitleja uue eesti koguduse rajamisel. Nii loodigi Kaarli kogudus ja enamjaolt Falcki raha eest ehitati väike ajutine puukirik.
Falck andis ka maatüki ja ehitusmaterjalid uue kivikiriku ehitamiseks.
Kaarli kirik rajati aastatel 1862-1870 Otto Pius Hippiuse projekti järgi.
Lisaks muule toetas Falck rahaliselt mitme andeka eesti soost noore õpinguid. Tema tuntuim protežee oli Vene tsaaride ihuarstina töötanud Philipp Karell, kes kinkis tänutäheks oma rahastajale ja tema mälestuseks Kaarli kirikule uhked uksed.
Hans Heinrich Falck suri 7. (19.) novembril 1874. a 83aastasena.
Johann Köler nimetas ühes järelhüüdes teda “Tallinna esimeseks eestlaseks” ja meil jääb üle vaid selle tiitliga nõusse jääda, eriti kui kõnnime Tallinnas mööda tema rajatud teid, tänavaid ja parke või imetleme uhket Kaarli kirikut.