Persoon: Ta hindab nalja, muusikat ja ausat meelt

Foto: Tiiu Veersalu

Rakvere vallast Laanemõisa külast pärit teatrilegend Lembit Anton (85) on kummalise saatusega mees: ta õppis kuulsate kaasmaalastega Moskva teatriinstituudis, kuid kodumaal pole võetud punaparteist eemale hoidnud proffi tänaseni päriselt omaks.

Vanaks Hirmuks hüütud Vanemuise peanäitejuht Kaarel Ird oli talle otse öelnud: “Tule näitlejaks, kui tahad, aga lavastama pääsed siin ainult pärast minu surma.”

Eluaeg ausast meelest lugu pidanud Lembit Anton pidi erinevalt oma kursusekaaslastest Kaljo Kiisast, Voldemar Pansost, Ita Everist, Kalju Karaskist, Rein Arenist, Arvo Kruusemendist ja teistest naasma Moskvasse ning siis sattus ta sealse estraaditrupiga viieks aastaks mööda Venemaad rändama. Hinges küll paras ports kurbust.

Muusika ja huumor on Lembit Antonit alati läbi elu aidanud ja sellised tagasilöögid pole talle esmapilgul justkui mõju avaldanud.

Ent mingem ajas tagasi.

Sõda lõhkus ideaalid

Lembit Anton on sündinud Rakvere vallas Laanemõisa külas 1922. aasta aprillis.

Kui ametivaliku aeg kätte jõudis, läks ta esmalt Arkna põllutöökooli, et isa soovitusel põllumeheks õppida.

Muide, Lembitu isa oli hoopis Käsmu merekoolis käinud meremees, kes jäi mandrile pidama siis, kui naabertalust oma tulevase kaasa leidis.

Põllutöökool jäi Lembitul aga pooleli. “Tuli suur sõda ja kõik mu ideaalid muutusid,” nendib Lembit elule tagasi vaadates. Pärast sõda aitas ta inertsist teha veel Virumaal maareformi, sest oli vahepeal maamõõtmist tudeerinud, kuid see polnud ikkagi see päris hingelähedane amet.

Muidugi taheti teda poliitikasse tõmmata, kästi tal maamõõtjana mitmel pool loomade ja vilja ülevõtmisel juures olla. “Aga see ei ole ju maamõõtja ülesanne,” vihastas selline asi Lembitut, ning muidu ta enam sellest ametist lahti ei saanud, kui tuli minna edasi õppima.

Nii seadiski emalt musikaalsuse pärinud noormees sammud Tallinna konservatooriumi poole. Lembitul oli ju sugulaste sünnipäevadel tulnud viisivõtmine ikka päris kenasti välja. Paraku oli ta oma paberite viimisega muusikakooli päevakese hiljaks jäänud.

Täbarast olukorrast aitas välja Tallinna teatriinstituut. “Pöörasin otsa sinna, lugesin kaks luuletust, tegin natuke vigurit ja võetigi vastu.”

Nagu elus ikka on suur roll juhustel, nii määras ka Lembit Antoni edasise elukäigu just see juhuslik samm.

Edasi ootas teda ees kuulus GITIS ehk Moskva teatriinstituut, mille lõpetas koos Lembituga terve plejaad II maailmasõja järgse eesti teatri alustalasid. Just kursusevenna Voldemar Panso initsiatiivil sai alguse meie endi lavakunstikateeder.

Moskvast naastes läks Lembit Draamateatrisse näitlejaks, kuid 1960. aastal pöördus ta GITISesse tagasi eesmärgiga režissööriks õppida.

Tollane kultuuriminister andis soovituse kaasa, kuid selleks ajaks, kui Lembit instituudi lõpetas, oli minister juba kinga saanud. Mentori puudumisel sattus muusikalavastaja haridusega Lembit Moskvast tulles hoopis kummalisse olukorda - siinsed vanad tegijad ei tahtnud teda omaks võtta. Kas oli tegu kadeduse, konkurentsipelguse või sellega, et Lembit ei kuulunud kommunistlikusse parteisse.

Igatahes ei lastud teda siinsete muusikateatrite ligigi, et diplomitööd teha. Irdi suhtumine on kirjas juba selle loo alguses. Estoniast aga öeldi, et see siin on akadeemiline teater, mitte mingi diplomitöö tegemise koht. “Kardeti, et ma olen esimene eriharidusega lavastaja, siinsed lavastajad olid ju kõik isehakanud,” teab Lembit täpselt.

Aga kõik uksed ei saa ju ometi korraga lukus olla. Nõnda sattus Lembit paariks aastaks oma sünnikohta Rakverre ja siinsesse teatrisse, kus ta töötas näitejuhina ja tegi neli lavastust.

Ometi ulatus partei karvane käsi ka meie kreisilinna ning kohe mitte ei lastud õppinud noorel profil tuua lavale seda, mida ta hinges tahtnuks, näiteks Shakespeare'i.

“Suruti peale, et tehku ikka nõukogude temaatikat, nõukogude temaatikat, aga see nõukogude temaatika oli ju pask,” põrutab Lembit.

Tagasi Moskvasse

Viimases hädas pöördus nördinud lavastaja Moskvasse tagasi, otsis üles oma kateedrijuhataja ja kurtis muret. Sel oli abinõu kohe käepärast – tule aspirantuuri. Aga ikka oli keegi risti-põiki ees. Nüüd kohtas Lembit kunstinõukogus tema personaalküsimuse arutelul ühte senini tuntud eesti režissööri, kes oli tollal ka teada-tuntud KGB-nuhk. Tollel oli Eestist kultuuriministeeriumist kiri kaasas, kus öeldi, et mingit Antoni sissesaamist ei tule.

Iva peitus mõistagi parteilises kuuluvuses, õigemini mittekuuluvuses, ja seda kõike tuli võtta puhta kättemaksuna. Oh ajad, oh kombed ...

Kui prohvet pole kuulus omal maal, siis on ta kuulus võõrsil. Venemaalt tehti talle mitu ettepanekut, mõni neist väga ahvatlev. Ühest – mitte küll kõige ahvatlevamast - võttiski ta kinni.

Haaras Vana Tallinna kaasa ja kurtis muret Nikolai Nikulinile, Moskva estraaditeatri kunstilisele juhile. Too võttis lonksu likööri, teisegi ja patsutas Lempsi õlale: “Ära kurvasta, kallis sõber, tuled minu teatrisse.” Ja järgmisel päeval oligi Lembit proovis nagu viis kopikat.

Seal ei lugenud mingi partei. Lembit Anton: “See oli võimas elu, see Venemaad mööda ringisõitmine. Üks asi oli poliitiline elu ja teine asi tavaline Venemaa elu – see oli ilus ja sõbralik.” Nõnda käis Lembit Anton Moskva estraaditeatriga viis aastat mööda laia Venemaad nalja tegemas. Põhiliselt laulis ta itaalia laulukesi. Aga muudki.

Ta on Moskva konservatooriumi suurel laval koguni tol ajal millegipärast keelatud “Vanu sõpru” laulnud. “Saal oli rahvast puupüsti täis ja kohutav aplaus oli, kurat,” meenutab ta.

Kümme aastat mängis Lembit Anton Vanalinnastuudios vana Baskini juures ja alles paar aastat tagasi lõpetas ta oma näitlejakarjääri, mängides viimati veel Vene Teatris.

Lembit: “Palju asju on tehtud, palju asju jääb ainult unistuseks. Kõike niikuinii ei jõua. Mina pole kade poiss ja mul on heameel ka siis, kui keegi teine teeb midagi hästi.”

Praegu Pirita jõekäärus elav Lembit Anton ei häbene nüüdki akordioni lahti vedada ja mõnusasti näppudel käia lasta. Kuid tema vanad näpud liiguvad nobedasti ka sulepead hoides.

Eakas, kuid vitaalne mees ilmutas äsja raamatu “Selles sõjas mina ei sure”, mis pälvis Lääne-Virumaa “Aasta teo” konkursil hindajate tähelepanu. Ent raamatuid on tulnud ja tulemas teisigi.

Lembit Anton ilmutas alles mõne aasta eest uhke följetonikogumiku “Legend valge mütsiga mehest”, mille kaanel tema hea sõbra Hugo Hiibuse illustratsioon.

“Lembit Anton on teatri- ja kinonäitleja, muusik ja naljamees, pärit Rakverest. Tema raamatu peategelase prototüüp elas samuti ja seikles Rakveres. Olles energiline nalja-, naiste- ja napsumees, ka ärimees, muutus ta väikelinnas oma seiklustega lausa legendiks.” Nii on kirjutanud sõber Hugo raamatu tagakaanel.

Kõik Lembitu käsikirjad valmivad tema kirjutustoas käsitsi kirjutatult, aknast paistmas männiladvad ja käänduv Pirita jõgi. Rikkalik elupagas nähtub tema kodus igast pisiasjast.

Kirjutuslaua kõrval seinal rippuvad ema ja isa portree viivad aga Lembitu mõtted Rakvere külje alla kodukülla, mida pole registris enam 1978. aastast, sest liideti Taaravainuga. Kuid kõik selle kohaga seonduvad mälestused on kodupaiga patrioodil tallel järjekordsete paksude kaante vahel - kapi peal on hakkamas käsikiri “Laanemõisa tragöödia”. Raamat tuleks kahes osas: ühelt poolt küla ajalugu muinasajast alates, teiselt poolt aga lustlikud lood inimestest.

Praeguseks on kodutalu kahjutundega maha müüdud, sest pika vahemaa tõttu pole vanal mehel võimalik selle eest hoolt kanda.

Lisaks oma küla loole on veel tallel mitu-setu muud huvitavat kirjatükki. Näiteks “Maakorraldajad” on juba valmis ja jätkaks raamatu “Selles sõjas mina ei sure” temaatikat. Seal räägib Lembit Anton sõjajärgsetest aastatest enda elu kaudu.

Muide, raamat “Selles sõjas mina ei sure” sai trükitud tänu tema sõbra Hans Luige poja, ärimees Hans H. Luige toele. Nimelt oli meediamogul lubanud läinud aastal Lembitu 85. sünnipäeval, et korraldab kirjastamise, ja nii oligi.

Käsikirjad ootavad

Kuid see pole veel kõik. Lembit Anton on valmis kirjutanud ka filmistsenaariumi Evald Aava “Vikerlaste” ainetel. Filmirežissöör Peeter Simm ütles, et Eestis pole sellise ooperifilmi tegemiseks raha, ainuüksi iga laev maksaks miljoneid. Aga kus häda kõige suurem, seal abi õige lähedal.

Lembit: “Ükspäev helises mul telefon ja seal toru otsas oli kunagise naabertalu mees Lembit Laasberg, keda mina pidasin ammu surnuks, aga ta elab hoopis Ameerikas ja on emeriitprofessor. Tema ütles, et saada see käsikiri siia, ja nüüd väliseestlased uurivad seda Torontos.”

Lembit Anton on mõne tunni jooksul rääkinud oma elust rõõmsamal ja kurvemal toonil, on lõõtsa mänginud ja monolooge esitanud. Tee on jahtunud, kuid süda põleb rinnus: “Elus on alati olemas vastuolud, aga tuleb püüda neid ületada ja mitte alla anda. Mina olen püüdnud need vastuolud ületada alati ausal teel, soovin üldse, et ebaausust oleks maailmas vähem. Et oleks rohkem lugupidamist elus, et inimesed armastaksid üksteist. Liiga palju on vihavaenu, isegi sugulaste vahel, õdede-vendade vahel. Ühiskondlik kord on see, mis justkui soodustab seda vihkamist. Nõukogude kord moonutas inimesi ja ka see uus Eesti pole suutnud meid veel täielikult lahti kangutada vene taagast. Sellest punasest minevikust on Eesti ikka veel läbi imbunud, palju on endiste kommunistide käes.”

Siin on paras aeg lahkuda. Küllap jõuab ta neid asju veel sõber Hugo Hiibuse, Hans Luige või Jaanus Orgulasega arutada kodumaja ees puude all.

Lembit Anton

• Sündinud 22. aprillil 1922. a Rakvere vallas.

• Esimene roll – Arkna põllutöökooli näiteringis kosilane.

• Õppinud Moskva GITISes näitlejaks-lavastajaks.

• Töötanud Venemaa estraaditeatris ja paljudes Eesti teatrites, viimati Vanalinnastuudios ja Vene Teatris.

• Teinud rolle mängufilmides “Suvi”, “Vallatud kurvid”, “Külmale maale”.

Harry Karro, kursusekaaslane Moskva teatriinstituudist

Oli see koolis, spordivõistlustel, kontsertidel, teatrietendustel, koos olime alati: Kalju Karask, Jaanus Orgulas, Arvo Kruusement, Olev Kitsas. Ja oleme jäänud truudeks sõpradeks tänaseni. Hoolimata sellest, et töötasime erinevates teatrites, lävime omavahel siiani. Lembit on hea muusikamees, suurepärane laulja ja veel pensionieaski suur kirjanik. Hindan temas välja löönud kirjanikuannet, tema musikaalsust, elutahet. Ühesõnaga - võrratu inimene.

Sõber Hugo Hiibus, karikaturist

Lembit Antonit tundsin varem kui näitlejat ja laulumeest, kes mängis ka akordioni. Ja äkki nüüd, lausa 80aastaselt, hakkasid temalt ilmuma raamatud! Mulle tehti ettepanek illustreerida ja kujundada Antoni küllaltki paks esikteos “Legend valge mütsiga mehest”, kunagi Rakveres elanud ja seigelnud legendaarsest vigurimehest. Need lausa kilplaslikud lood meeldisid mulle. Üllatas Antoni naljasoon, tore inimkarakterite tundmine. Kirjapandud lühilood on puändiga ja omamoodi tõstab raamat Rakvere kultuurikaardile. Tema üllatav ilmumine kirjandusareenile näitab Antoni mitmekülgsust. Lihtsuse, lõbusa seltskonnalõvi maski taga ei oskagi esmapilgul märgata keerulisemat tagamaad. Selleks on vaja koos ära võtta pudel konjakit.