Mare Rossmann: Kostüümidraama ja seitse tikuvõileiba

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Üks Eesti vabariigi sünnipäev on jälle saanud ajalooks. Elus on juba nii, et eilsest päevast ei saa me midagi muuta, küll aga saame arutada selle üle, kuidas järgmisel korral paremini teha ja kas oleks ehk vaja midagi teisiti korraldada.

Sama eesmärki teenis ka Aarne Rannamäe saade "Vabariigi kodanikud", mis oli televiisoris aastapäeva eelõhtul. Kõik saatekülalised olid ühel meelel, et eesti rahva jaoks on 24. veebruar kõige tähtsam päev aastas.

Kahjuks praegu see nii ei ole. Tänavaküsitluski näitas, et paljudele on see täiesti tavaline päev: kel tööd on, rõõmustab, et saab hommikul kauem magada, kes on töötu, sel vahet pole, kõik päevad ühtmoodi. Sellist leiget suhtumist seletatakse raskete aegadega. Ma küsiksin vastu, kas keegi üldse mäletab aega, mil ei olnud raske ja raha ei olnud vähe.

Kümmekond aumärki

Praegune aastapäeva tähistamise traditsioon sündis taasiseseisvumise algusaastatel. Minu teadmist mööda esimeses Eesti vabariigis seda sellisel kujul ei tähistatud.

Nüüd kuulub aastapäeva juurde ka riiklike aumärkide jagamine presidendi poolt. Olen nõus telesaates kõlanud arvamusega, et kümmekonnast aumärgist aitaks meie väikese riigi puhul küll. Nagu olümpiavõitjaks saavad ainult erilised inimesed, peaksid riiklikud aumärgid saama need, kellel on Eesti riigi ees erilised teened - nad peaksid olema tuntud ja tunnustatud nii kodu- kui välismaal.

Kui inimene teeb oma tööd hästi ja aumärki ei saa, ega ta sellepärast veel paaria pole. Inimest on võimalik tänada ja teda tunnustada väga mitmel moel. Jäägu riiklikud teenetemärgid tõelistele tippudele, siis ei teki ehk ka solvumist, et naabrimees sai, aga mina olen sama tubli, kuid ei saanud.

Kõige rohkem küsitavusi on mõnes inimeses tekitanud presidendi õhtuse vastuvõtuga seonduv. On tehtud ettepanek raskete aegade tõttu tantsimine hoopis ära jätta. Mida see muudaks? Ehk saadaksime hoopis maailmale sõnumi, et Eestis on sõjaolukord, mehed rindel, ja tantsida ei saa.

Nurisetud on, et söövad seal rahva raha eest head-paremat. Mida see muudaks, kui jätaks need seitse tikuvõileiba ära. Suurt kokkuhoidu sellest ei tuleks. Arvan, et sellise ühiselt kavandatud traditsiooni tükkide kaupa lõhkumine ei muuda midagi paremaks.

Ühtekuuluvustunne

Saates arutati ka selle üle, et võiks korraldada vastuvõtu päevasel ajal. President peaks kõne ja oleks kontsert. Sel juhul, nagu Signe Kivi ütles, oleks dresskood madalam ning vahe kutsutute ja ülejäänud rahva vahel vaid selles, et ühed saavad sündmusest osa kohapeal ja teised teleri ees.

Päevase vastuvõtu puhul jõuaksid õhtuks kõik koju - emme-issi laste juurde, kes neid koos vanaemaga pikisilmi ootavad, ja prominendid oma kodukohta. Pidu ei saa pidada ette ega tagantjärele, kuigi ka seda tehakse.

Eesti vabariigi sünnipäevapidu toimugu 24. veebruaril. Üks on kindel: kogu rahvast president oma vastuvõtule kutsuda ei saa. Küll saab mõelda selle üle, kuidas osa inimesi ei tunneks ennast sel päeval kõrvalejäetuna, ei arvaks, et nende tundeid on riivatud.

Meil on suurepärased kogemused, kuidas korraldada suuri rahvaüritusi alates laulvast revolutsioonist laulu- ja tantsupidudeni välja.

Riigi ja rahvuse alus on ühtekuuluvustunne, ja kui me soovime, et Eesti rahva tähtsamast pidupäevast kujuneks päev, kus me tunnetame ühist jõudu, mis tekib sidemest teiste osalejatega, siis peaks ettevõtmisi olema mitmekesisemaid ja algama peaksid nad rohujuuretasandilt: perekond, naabrid, ühe maja rahvas, oma tänava, linnaosa, küla jne inimesed. Mind praegune tähistamisviis ei häiri, aga et pole just vähe neid, kes näevad selles probleemi, siis arutleda ikka võib.

A- ja e-sotsiaalid

President pidas ka tänavu 24. veebruaril oma kõne tuntud headuses või nagu ütles üks reporter, et kõne oli väga tummine.

Minul on hea meel, et president muretses hariduse pärast. Mu endised kolleegid on rääkinud, et kui Eesti sai vabaks, ilmusid koolidesse kõneisikud, kes rääkisid õpilastele, et neil on nüüd suured õigused, et õpetaja on klienditeenindaja ning õpilane on klient.

Turumajanduses on kliendil teatavasti alati õigus.
Õnneks on hakatud jälle pöörduma traditsiooniliste väärtuste juurde. On aru saadud, et õpilane vajab õpetajat, kellele alt üles vaadata. Sõbra tasemele laskudes on raske piire kehtestada. Ja milleni võib viia piirideta-reegliteta kasvatus, on ümberringi piisavalt näha.

Lapsed, kes käituvad häbematult ja saadavad õpetajaid peesse ja puusse, ei ole erilised, nad on lihtsalt väära kasvatuse tagajärg.

Kas ei ole vähemalt üks põhjus ka selles, et me ei räägi oma lastega enam silmast silma ja ei kuula üksteist suust kõrva, vaid suhtleme segi ühes korteris elades MSNis üksteisega. Kas tõesti on kasvamas a-sotsiaalse põlvkonna kõrvale e-sotsiaalne põlvkond?

Kuigi president ütles, et miski siin ilmas ei juhtu niikuinii, arvan mina, et kevad tuleb niikuinii!