Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2513597t1h0a3c.jpg)
Kuigi põline kadrinlane, toimetaja ja Neeruti Seltsi esimees Tiiu Uusküla on enda sõnul alati kodust äraminemisele vastu olnud, võib tema vaikselt tehtud suuri tegemisi leida mitmelt poolt.
Kohtume Tiiu Uuskülaga Kadrina rahvamaja fuajees, kus on üleval näitus tema isa Gustav Heinrich Kruusvaldi ammuste aegade Kadrinat jäädvustavatest fotodest. Näitus on üks osa Neeruti Seltsi käimasolevast projektist “Kultuurilooline Kadrina”. Edasi vestleme rahvamaja teisel korrusel kunagistes raamatukoguruumides.
Pärast kahetunnist vestlust ütleb Tiiu Uusküla siinkirjutajale midagi kummastavat – ega diktofonile räägitud tekstist ilmselt midagi kasutada saa. Ka kogu vestluse jooksul rõhutab ta, et tegelikult ei peaks temast rääkima, ja pakub välja kollektiive, kes ajalehe veergudele jõuda võiksid. “See oleks Kadrina promomine, isik ei oma siin tähtsust,” sõnab ta.
Lugu tuleb siiski Tiiu Uuskülast, kuid temale oluliste tegemiste kaudu ja inimeste tõttu suuresti ka Kadrinast.
Suur kirjandushuvi
“Olen sündinud 21. veebruaril 1947 Kadrinas Jõe tänav 5, kus tol ajal asus Kadrina haigla. Minu vanematekodu oli siis ja on ikka edasi minu kodu Viru tänav 8,” alustab Uusküla oma vestlust. Kuigi ta oli peres ainuke laps ja vend oli elanud vaid seitse aastat, kui suri 1941 difteeriasse, oli tal enda sõnul palju mänguseltsilisi.
1950.-1960. aastatel elas Viru tänaval palju lastega perekondi. “Kui korteriks olid köök ja üks-kaks tuba, siis rohkemat ei osatud soovidagi, ning just selliseid kortereid oli Viru tänavas hulganisti.”
Pärast Kadrina koolis veedetud õppimist täis tunde kulus lastel vaba aeg kas pallipatsil ning suusamäel, kuidas aga aastaaeg lubas. “Suvesüda aga leidis meid ikka jõe äärest ja jõeveest,” räägib Uusküla, kes ujuma hakkas kuueaastaselt.
Koolipidudel esineti peale kohustusliku koorilaulu mudilas- ja lastekooris alati ka näitemängudega, etendamisele tulid “Nukitsamees”, “Lumivalgeke”, “Tuhkatriinu”, “Buratino”.
Suviti olid rahvamajas praktikal neiud kultuurhariduskoolist, kes alevilaste kambale näitemänge, deklamatsioone ning tantsu-laulu õpetasid. “Selgeks õpitu sai ette kantud suvelõpupeol ja ka niinimetatud agitbrigaadina furgooniga veoautokastis mööda kolhoose sõidetud.”
Heaks meelelahutuseks olid toona kinoseansid rahvamajas. “Televisioonis oli 1960ndate algul veel vähe saateid ja see ei röövinud eriti meie aega. Lugesin palju, kuid veel varem luges isa mulle palju ette, sealhulgas ka “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja.” Tiiu Uusküla lapsepõlvelemmikuteks olid muinasjutud, eriti aga just Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud”.
Juba põhikoolis avaldus Uuskülal enda sõnul sügavam huvi kirjanduse vastu. “Keskkoolis see lausa võimendus tänu heale kirjandusõpetajale Milvi Amerile. Lõpukirjandi kirjutasin küll “Mahtra sõjast”, kuid eks sellestki andis kirjutada.”
Arstiks saamise soov
Aga tegelikult soovis Uusküla saada hoopis arstiks ja head hinded koolitunnistusel rääkisid enda eest. Tartu riikliku ülikooli uksed sulges talle aga halbade näitajatega arstitõend, kuid paari aasta möödudes tõmbas teda enda sõnul taas sinnapoole. “Tudeerisin kolm aastat mittestatsionaarselt ajalugu, siis tuli nõue töötada õpitaval erialal. Kadrinas see võimalik ei olnud. Mina aga ei ole kunagi tahtnud Kadrinast ja oma kodust ära olla,” meenutab ta.
Aastatel 1966-1969 tegutses Kadrina rahvamajas kohvikklubi Brigantiin. “Meie, noored, mõtlesime selle ise välja,” rõhutab Uusküla.
Kahemastilise purjelaeva nime kandvat klubi juhtisid peremees ja perenaine, kes lihtsalt heast tahtest ka organiseerimistöö ära tegid.
Toonased kohvilauapeod väikse magusa napsiga olid Tiiu Uusküla arvates, kes ise klubi perenaine oli, teistsugused kui tänaste noorte koosviibimised.
“Kutsusime külalisesinejaid. Lembit Kõrgesaar, kes oli toonane haridusosakonna juhataja, rääkis viisakast käitumisest, kirjanik Villem Gross jutustas oma teostest, parteiboss Richard Keer ja komsomolijuht Boriss Gorbunov olid ka mõnusa jutuga. Rakvere teatri näitlejaid käis hulgakaupa,” loetles ta külalisi, kes noorteklubi õhtutele oma vestlustega lisa andsid.
Eredalt on talle meelde jäänud üks nääriõhtu, mis kõigest hoolimata ka natuke jõulukombeid sisaldas.
“Tuisuilma tõttu jäi kohale toomata lõõtspillimängija. Telefonitsi sain peapesu tolleaegselt tuletõrjeülemalt. Temal olnud andmed, et noored tahavad õled saali tuua ja laudadel küünlad süüdata. Ütles, et kui põletate maja maha, maksate kaks miljonit välja.”
Õlgi keegi toona rahvamajja ei toonud, küünlad siiski süüdati, kuid seda maja ees õues.
Uued oskused
32 aastat töötas Tiiu Uusküla Floras, toonases Kadrina suurimas tööandjas.
“Floras olin lõviosa ajast keskastme juht turunduse vallas. Rutiinse töö kõrval mahtus tööaja sisse ka hulk nn ühiskondlikku tööd: Punase Risti Seltsi juhtimine, narkopost.”
Väljaspool tööd pakkusid Tiiu Uuskülale endiselt huvi kino, teater, kirjandus ja ajakirjandus.
1974. aasta sügisel loodi raamatuühingu Kadrina algorganisatsioon, mille esimehena Uusküla mõned aastad tegutses.
“Meid külastas palju tuntud kirjanikke, näitlejaid, kunstnikke, ajakirjanikke. Vähesed, kes neil aegadel said viibida välisreisidel, rääkisid väga palju uut ja huvitavat,” meenutab ta.
Samuti oli ta 1988. aastal asutatud Kadrina Muinsuskaitse Klubi aktiivne liige. Klubi võttis oma eesmärgiks Kadrina kihelkonna langenud sõdurite mälestussamba taastamise ja ühise töö tulemusena ausammas pastor Madis Oviiri õnnistusel 23. juunil 1990 ka avati.
MTÜ Neeruti Selts liikmeks astus Uusküla veidi aega pärast selle loomist 2001. aasta sügisel. “Nägin seltsi tegevuses endale meelepärast rakendust Kadrina koduloo jäädvustamisel ja vahendamisel,” selgitab ta oma otsust.
Saatuse tahtel sai temast 2003. aasta maikuus, kui igaveseks lahkus seltsi idee autor ja senine juht Enn Loik, seltsi esimees.
“Tänaseks viis aastat seltsi tegevusi juhtinuna olen saanud väga suure hulga huvitavaid elamusi üritustest, retkedest, huvireisidest. Olen sõlminud palju uusi tutvusi ja saanud uusi sõpru. Olen saanud süvitsi läbi uurida ja kirja panna Kadrina ajalugu puudutavaid teemasid,” räägib ta. “Samal ajal on olnud ka muresid, millest ühisel jõul üle oleme saanud.”
Ta lisab, et talle on selgeks saanud temale ka täiesti uus valdkond – tõukefondidele projektide kirjutamine, et saada toetust seltsi ettevõtmisteks.
Toimetaja ametisse
Neeruti Seltsi toimetiste sarja ja Eduard Leppiku raamatute toimetamine on üks osa Uusküla pikast tegemiste reast.
Neeruti Seltsi auliige, kirjamees, koduloolane ja uurija Eduard Leppik on tuntud koduuurija ja toponüümikuna pea kogu Eestis, kuid enam tuntakse teda Väike-Maarja ja Kadrina kandis. “Pensionipõlves on ta avaldanud terve rea raamatuid, mille toimetamise-kujundamise-küljendamise-digiseerimise au ka minule on langenud ning millega ma hästi või halvasti – see jäägu lugeja otsustada – hakkama olen saanud,” ütleb Uusküla. Autor on tema sõnul igatahes rahul olnud. Ka Richard Tammiku kirja pandud mahuka raamatu “Kadrina kihelkond läbi aegade” trükkimise korraldas Neeruti Selts.
Lisaks on Uusküla alates 2001. aastast teinud kaastööd Kadrina vallalehele Kodukant.
“Nii mõnigi tuttav on olnud arvamusel, et see on üks hästi tasustatud töö. Nüüd on küll naerukoht,” lausub ta ja lisab, et kaastöö koduvalla ajalehele on täiesti tasuprii.
“Ajendeid oli kaks: leht vajas minu arvates veidi vürtsi, lisaks ka kaastunne toimetaja suhtes, kes üldjuhul peab üksi hakkama saama,” selgitab Uusküla.
Uuskülata poleks päris selline ka koolile ja vilistlastele armsaks kingiks olnud mälestusteraamat. Kui Kadrina keskkooli vilistlaskogu, mille liige ta on, tegi 2001. aasta sügisel otsuse, et kooli 100. aastapäevaks tuleb kooli ajaloost raamat kokku panna, langes see Uusküla sõnul märkamatult tema õlgadele.
“Kuid raamat valmis otsekui ise, nii huvitav oli materjal. Kahju oli nii mõndagi fotot või tekstilõiku, eriti kooli algusaegadest, ruumipuudusel kõrvale jätta. Olen väga tänulik neile, kes oma tunnustust raamatule minuga jaganud on.”
100 lehte, 200 lehekülge, kõikide lendude meenutused. “See oli aeg, kui ma õhtuti panin silmad kinni ja hakkasin mõtlema: esimesel leheküljel on see, teisel see ... Mul oli kõik need viis-kuus päeva, mis ma lõpuks küljendaja kõrval istusin, hommikust õhtuni hirm, et ruumi jääb üle või puudu. Ja kõik mahtus täpselt ära, lehepealt. Lood olid lõppenud ja raamat täis.”
Lõpetuseks algusest
Enne, kui me oma jutuajamist alustasime, lausus Tiiu Uusküla: “Minu arvates saab niisugust lugu teha kolme moodi. Esiteks, kui on vähe ruumi, väga vähe kirjutada, ainult mõned laused, mis loetakse ja unustatakse. Teine võimalus, kui on palju ruumi, tõeliselt see isik kõikidest tahkudest avada. Kolmas võimalus on, et rääkida ainult mingil konkreetsel teemal.”
Ja see otsusekindlus, kõike hästi, läbimõeldult ja korralikult teha tahtmine loo kangelannat ilmselt kõige paremini iseloomustabki.
Tiiu Uusküla
• Sündinud 21. veebruaril 1947.
• Kadrina keskkool 1954-1965.
• Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskond 1967-1971.
• 1979-1981 Vinni NST raamatupidamise eriala.