Kaks linnaruumi ilmestavat uut kortermaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Keskväljaku musta maja arhitektuur on tuletatud “plahvatavast” bussipeatusest ja väljaku pikkadest-peenikestest kolmnurkadest koosnevast mustrist.

FOTO: Arvet Mägi

Viimastel aastatel noore ja edumeelse väikelinna imidži omandanud Rakvere kogus arhitektuurilahendustega kuulsust eeskätt endise linnaarhitekti Oliver Alveri käe all.

Kui valmis arhitektuuribüroo Kosmos kujundatud lõbus ja atraktiivne linnaväljak koos plahvatust meenutava bussiootepaviljoniga, muutus provintsilinnake peaplatsi ja tegelikult kogu Rakvere keskuse uue planeeringu järgi elavamaks ning tihedamaks. Tänaseks on kerkinud väikelinna kohta veel päris palju uusi ja põnevaid maju.

Rakveres leidub ka üks viimaste aastate huvitavamaid arhitektuurseid väikevorme, milleks on Vallimäe betoontrepp (arhitektid Siiri Vallner ja Heidi Urb). Suurematest hoonetest on linna tekkinud spordihall (Andres Kask), veel hotell-veekeskus (Mart Kadarik ja Anu Tammemägi). Kena on kõrgete korstnatega ridamaja Vallimäe veerul (Vilen Künnapu) jne.

Ainult kortermaju pole Rakverre eriti kerkinud. Üks must volditud fassaadiga maja siiski keskväljakul on (AB Luhse & Tuhal).

Järgmise täiesti uue korterelamu otsimisega läheb aga juba raskeks.

Küll arendatakse Mõisväljal kodusid endiste sõjaväebarakkide asemele, renoveeritakse vanu maju Pikas tänavas ja mujal, sobitatakse elamist kunagisse haiglahoonesse, aga ikkagi ...

Esimene uus kortermaja

Pärnakate Luhse ja Tuhali projekteeritud äri- ja eluhoone aadressiga Turu plats 3 on väidetavalt esimene korterelamu arendusprojekt taasiseseisvunud Rakveres. Pärast platsi valmimist oli täiesti selge, et platsi loodekülge, kus asub vaid üks vana ühekorruseline maja, on tarvis hoonestust kohe ja kiiresti.

Viiekorruselise maja kahel esimesel korrusel on äripinnad, kolmandal, neljandal ja viiendal korrusel asuvad 1-3-toalised korterid, parkimine on viidud keldrikorrusele. Arhitektuuriliselt jaguneb hoone kolmeks liigendatud osaks: esimene korrus on äripindadele omasel moel klaasitud vitriinidega, viimast korrust ümbritseb ringterrass, kust on hea vaateid nautida, keskmisi korruseid katab aga must klaas. Sellesse majja sai ühena esimestest Rakveres mitmemiljonilisi uusi kortereid osta.

Maja arhitektuurse vormi juures oleks tegemist selle dünaamilise ja justkui liikuva ning õhulise platsiäärse bussipaviljoni suure ja raske vennaga. Eks selle arhitektuur olegi bussipeatusest ja väljaku pikkadest-peenikestest kolmnurkadest koosnevast mustrist tuletatud. Maja tõstab platsi mustri seinale ja voltub vastavalt sellele. Mahtude taotlus on muuta ette antud muster ruumiliseks.

Et valminud arhitektuurilahenduse näol ei ole selgelt tegemist Ra Luhsele ja Tanel Tuhalile omase stiiliga, siis on ka lõpptulemus saanud veidi raskepärane. Üleliigsetena mõjuvad ärikorruse kohal rippuva varikatuse pikad trosskinnitused, mis loodetud dünaamilisuse rõhutamise asemel tekitavad paraku üksnes tarbetut visuaalset müra.

See must maja muudab Rakvere vaieldamatult linnalisemaks, kuigi ka loodepoolne platsiäär on veel lõpetamata. Rakvere plats on unikaalne vaatlusobjekt, kus saab jälgida sisuliselt nullist tekkinud linnaväljaku ja -keskuse järkjärgulist arengut.

Luhse ja Tuhali maja vaadates võib tekitada esialgu kahtlusi selle välisviimistlus, kus kaks külge on musta klaasi volditud, ühele küljele aga maalitud väljaku mustrit jäljendavad pikad hallid kolmnurgad. Päris nii lõbusaks lõpppilt siiski ei jää, sest viimaste puhul on tegemist tulemüüridega, millele kinnitub väljaku põhjanurka markeerima hakkav ehitis.

Selleks saab arhitekt Indrek Allmanni tulevane büroo- ja kortermaja, mis ulatub suuresti konsoolselt Berliini pubi madala punasest tellisest hoone kohale, luues väljaku nurka sealt seni puuduva piisavalt esindusliku ja piirava ruumielemendi. Sest plats toimib ikka kõige paremini siis, kui see on konkreetselt piiratud ruum, mitte osa mingist laialivalguvast suuremast väljakust. Seetõttu vajabki Rakvere plats täisväärtuslikuks eluks ruumi defineerivaid seinu.

Luhse ja Tuhali maja üks plusse on näiteks viis, kuidas see jätab oma paremale küljele ruumi kitsa jalakäijate tänava jaoks, mis Rakvere keskust läbiva suure promenaadi lõpetab ja justkui kvartalisisesesse intiimsemasse keskkonda suubub. Pealegi on praeguses hoovis juba olemas suur nõukogudeaegne paneelidest kortermaja, mille maht ja funktsioon uue elamuga hästi haakuvad. Ning lõpuks ometi töötab ka ühele linnale nii vajalik asi nagu väljakuäärne kohvik – Turuplatz.

Teine uus kortermaja

Uus Rakvere linnaarhitekt Raul Järg valis Tallinnast tulnuna endale elamiseks ühe uue puitviimistlusega kortermaja Võidu ja Rohuaia nurgal, mille arhitektiks on Ahti Kooskora. Rakverre kui väikelinna sobib puit kui lihtne ja soe materjal väga hästi. Uus maja tõmbab endale piisavalt tähelepanu, olles samas soliidselt tagasihoidlik, mitte edvistav. Hoovist neljakorruselisena mõjuval elamul on tegelikult kolm korrust. Hoone Võidu tänava poolne osa on tõstetud hoovi pool lihtsalt veidi kõrgemale, et teha ruumi majaalustele lisaparkimiskohtadele. Iseloomulikem on hoone otsavaade, kus on näha maja liigendust. Maja materjalideks on puit, liimpuit ja betoon.

Valgete ja kollaste laikudega punane fassaad annab majaotsale päris kena olemise. Mahuline ilme ja viimistlus ning aknaavade suurus toovad millegipärast esimese asjana meelde Soome arhitektuuri. Arhitekti perenimi on küll soomelik, ent tegemist on siiski meie oma projekteerijaga.

Kui maja otsasein kujutab lihtsalt klotsimängu ja tänavakülg on sile fassaad, siis parkimisaia suunas muutub majasein otsekui ekraaniks.

Võidu tänava kortermaja juures on siin-seal päris palju liimpuitu kasutatud.

Nii on näiteks rõdude piirded massiivsetest liimpuitpaneelidest, samuti raamistab lai liimpuitliist kortermaja hoovipoolset külge ning seda on kasutatud mujalgi täiendava ja liigendava elemendina.

Turuplatsi maja muudab Rakvere keskuse linnalikumaks, uus kortermaja Võidu tänaval annab linnale juurde vajalikku tugevat uusehitiste kudet. Ning kasutab meeldivalt puitu, mis on väikelinna soliidse miljöö loomiseks hädavajalik.

Urmas Oja, arhitektuurikriitik

    Tagasi üles