Rohkem Waits kui Waits ise

Kui Tom Waits otsustaks oma kaabuloti pähe tõmmata ja tulla Maarjamaale kontserti andma, siis poleks kohalikel promootoritel ilmselt vaja väga palju pead murda, kes oleks õige mees olema soojendusartistiks sellele Kalifornia rämehäälele.

Meil on ju Bonzo, kes on laulnud küllaga Waitsi laule ja teinud oma lugudes talle kummardusi. Üks väike aga on asjal siiski juures. Kui Tom Waits kuuleks Bonzo viimast plaati “Ei saa mitte vaiki olla” ja eriti selle kaheksandat lugu, kõikidele eestlastele nii tuttavat “Meil aiaäärne tänavas”, võib ta kahtlema hakata, kas Bonzo ikka sobib tema kõrgeausust soojendama.

Bonzo on selles loos lihtsalt rohkem Waits kui Waits kunagi ise.

Ja kui see plaat saanuks natuke varem valmis, oleks seesama kiiksuga lugu aiaäärsest tänavast, mis nii armas oli, olnud ilmselt ka presidendi vastuvõtu kontsertosas. Oma loogika poolest oleks ta kindlasti sinna sobinud.

“Ei saa mitte vaiki olla” kõlab hüvasti. Väga hüvasti. See on väärt mehe väärt plaat ja väärikas kummardus oma maale ja rahvale. Sellele aiaäärsele, kust me kõik tulnud oleme.

Loomulikult on plaadil veel teisigi lugusid, mis kõik kindlasti kuulamist ja kõrget hinnet väärt, aga üks jääb kummitama. Selles vaikses kenas kohakeses, kus ta koidu ajal kaunimate laulude saatel mesipuu poole lendab, et õhata – ilus oled, isamaa.