Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2514041t1hd147.jpg)
Helmut Elstroki elu on kui kaunilt kootud kangas, mis koosneb paljudest erinevatest hetkekiududest ja millele vaadates võib öelda, et sellel mehel on olnud annet elada.
Elstroki sünnikoht ja lapsepõlvekodu on Lahemaal Kõnnus. Sünnitalust, Isandapõllust mitte kaugel voolavad Pärlijõgi ja Valgejõgi looduskaunites orgudes.
Oma lapsepõlve mälestuspiltidest meenus Helmut Elstrokile esmalt laste võidujooks Isandapõllul.
Meeldejääv võidujooks
See oli 1929. aasta suvel. Elstrokkide vanasse tühja majja sattus ajutiselt elama Martinsonide pere. “Neil oli kolm last, meil neli. Mina olin vanim - seitsmeaastane, vennas Feliks viiene, õde Endla kolmene ja õde Asta aastane. Martinsonide lapsed olid kuuene Edgar, neljane Aksel ja kaheaastane Aino. Ei tea, kust tuli meie isal mõte korraldada lastele võidujooks. Jooksuring, õigemini kolmnurk, läks toa juurest mööda jalgrada vanade lautadeni, sealt uue karjalaudani ja toa juurde tagasi. Kokku ligi kakssada meetrit,” rääkis vanahärra.
Start ja finiš olid toa ees. Võistkonnast arvati maha Asta kui kõige noorem. Teised sättis isa ritta: kõige ette kaheaastase Aino, kõige lõppu seitsmese Helmuti. “Vist oli mu kodune nimi siis küll veel Tana, olin enda ise nii ristinud,” muheles Helmut.
“Kell oli isa käes nagu kohtunikul muistegi. Kamandas Aino jooksma, aga sellest ei tulnud suuremat välja. Väike Endla jooksis raja läbi, kuid tal tuli kõik ülejäänud endast mööda lasta,” meenutas Elstrok.
Iga teatud aja järel startis järgmine. “Ootasin kannatamatult oma aega, sest kõik juba jooksid. Ka minu kardetavam konkurent, aasta noorem Edgargi oli jõudnud vana lauda juurde. Kui lõpuks stardist pääsesin, tuli viimane välja panna, et võita,” jutustas vanahärra.
Ja lisas: “Kaunis oli mu kodupaik Lahemaa siis ja on ka praegu, kuigi ei ole enam pärlikarpe Pärlijões ega vähke Valgejões.”
Õpetajaametist sõdurisinelisse
Helmut Elstrok on üks sõjaaegse põlvkonna poistest, kes veel elus. Hulk tema aastakäigu noormehi mobiliseeriti Punaarmeesse või ruttasid hiljem idarindel venelaste vastu - tasuma, Saksa frentš seljas.
“Mina aga jäin siruli, põhjuseks kopsuhaigus. Olin 19aastane Tallinna õpetajate seminari õpilane ja viibisin siis haiglas, kus mul võeti kopsust vett välja. 1941. aasta suvel pääsesin haiglast ja jõudsin viimase rongiga koju, Lehtsesse. Sakslane piiras Tallinna, see langes. Parandasin tervist, õppisin seminaris edasi. Aga mu eakaaslased võitlesid sel ajal, kes idarindel, kes metsavennana või punaväelase mundris. Mina sain õpetajakutse ja töökoha Kodasoo algkooli,” meenutas Elstrok.
Sealsamas töötas ka Kuusalu kodutööstuskool, kus õppisid peamiselt rannapiigad. “Sõjaõnn pöördus sakslaste vastu, nii tuli minulgi õpetajaamet maha jätta ja sõjameheks hakata. Tänu tuttavatele kalurineidudele sai minust paadipõgenik ja pääsesin Soome,” rääkis vanahärra.
Kuid kord juba südamelähedaseks muutunud õpetajaameti juurde viis elutee Helmut Elstroki taas tagasi. 1960. aastal lõpetas ta kaugõppe teel Tartu ülikooli eesti filoloogia erialal ja pedagoogitööd jätkus vaheaegadega mitmeks aastakümneks.
Meeleheitlikud kaitselahingud
Soomepoiste elust on viimastel aastatel palju kirjutatud, seda on teinud oma raamatutes ka Helmut Elstrok. “Kaitsesin Soome vabadust Viiburi lähistel. Viiburi oli langenud venelaste kätte. Mina olin kuulipildujapesas,” jutustas Elstrok. Üle Viiburi lahe proovisid venelased paatidega nende positsioonideni jõuda.
“Vaenlane tegi visasid ponnistusi, mistõttu pidime mõnikord mitu korda päevas nende meeleheitlikke ja ohvriterohkeid rünnakuid tagasi tõrjuma. Märja haua leidsid Viiburi lahes paljud venelased. Ja loomulikult oli ohvreid ka meie seas, sest vastaspool tulistas nii raskerelvadest kui pommitas lennukitelt,” rääkis vanahärra.
Igale kodanikutundega inimesele on kallis tema kodu ja kodumaa. Seepärast tahtis Helmut Elstrok meenutada kojusaabumist.
Kojutulek Soome sõjatandrilt
Hankos istuti rohul, lotta'd jagasid näkileiba ja mehu. Tuli käsk rivistada rügement väljakule. Staabist saabus kõrges auastmes ohvitser marssal Mannerheimi lahkumisläkitust ette lugema.
Läkituses tänati soomepoisse lahingutubliduse eest Karjala kannasel, räägiti Vabadussõja auvõlast, lubati nende langenud kaaslaste hauad korras hoida. Soomepoiste haudadel on nüüd kiri “Langenud Soome vabaduse ja Eesti au eest”.
“Otsust kohe koju pöörduda marssal Mannerheim õigeks ei pidanud. Arvas, et meie õilsal missioonil on vähe lootust oma kodumaad päästa. Kuid ta mõistis, kui oma maja põleb, ruttab iga mees seda kustutama. Sooviti meile kõike head ja edu.
See oli väärt jumalagajätt. Maad võttis heatahtlik suhtumine oma hõimuveljedesse.
Järgmisel päeval, 19. augustil, algas meie laadimine Saksa laevale. Laeva trepi juures seisis ka rügemendiülem Kuusela, kes surus kõigi 1752 kojumineja kätt, pisar läikimas silmas. Dissonantsina kõlas Saksa mereväelase käsklus: “Schneller, shneller, wir haben keine zeif!””jutustas Elstrok.
Kui Soome ranniku ja skääride piirjooned kadusid, jäi ta, komps pea all, laevatekile magama. Juba, paistab! Tulge vaatama! - need hüüded pühkisid une. Vaadati vaikides põhjarannikut, maad, kus omad inimesed, omad metsad ja jõed. Ning oma suured mured. “Jõudsime Paldiskisse. Ja sealt viis tee juba lahingusse Tartu alla, võitlusesse pealetungivate Vene vägede vastu,” rääkis vana sõjamees.
Eestimaal sai Helmut Elstrok oma lahinguristsed Pupastvere juures. “Oli verine ja ohvriterohke lahing, kus paljud võitluskaaslased, kellega koos olin kaitsnud Soome vabadust, langesid võitluses punaväega. Nüüd juba kodumaa pinnal,” sõnas Elstrok.
Möödusid aastad. Soome riik pole unustanud oma vabaduse kaitsjaid. “Läinud sügisel käisid minu Tapa kodus külas Soome saatkonna töötajad ja andsid üle Soome Valge Roosi Rüütelkonna teeneteristi – autasu rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi peetud võitluste eest Karjala maakitsusel ja Viiburi lahel,” rääkis kunagine soomepoiss.
Taiga pani maalima
Helmut Elstroki elus juhtus kord nii, et ta viibis kütina Ida-Siberi taigas koos oma õpilase ja kirjaniku Nikolai Baturiniga.
Neljakuulise Siberi-matka mälestusi alustas Helmut Elstrok lennust taigasse. “Algas umbes tunnipikkune sõit põhja suunas, kus väikese taigajõe kaldal pidi seisma meie uus kodu, mille nimeks Kuningaonn, all laiumas piiritu roheline ookean – ikka sopkad ja sopkad – väikesed mäekuplid, mis on Ida-Siberi kiltmaale iseloomulikud. Sopkade vahel rabalaigud, sinised jõe- ja ojajooned. Ja milline värvipalett!” kirjeldas Elstrok.
Kuldkollased lehisemetsad vaheldusid tumeroheliste nulu- ja kuusesopkadega. Tulid maherohekad männi- ja seedrisopkad. Sekka erkkollane haavasopka või ookerkollane kasepuistu. Aga ei puudunud ka põlendikud, “põlenud sopkad”, mille jahimehed hiljem avastasid.
“Tähendusrikkaks osutus see taigalend minule vähemalt kahes asjas: lakkas streikimast mu süda ja sain tugeva tõuke maalimiseks, millele olen seni truuks jäänud,” nentis vanahärra.
Töö koduloouurijana
Koduloouurimise radadele viis Helmut Elstroki kadunud abikaasa, kes oli ise pärit Viru rannast. “Mahu külla, mere äärde ehitasime oma suvekodu. See oli 80ndatel aastatel. Siis räägiti rannas veel oma keelt, kirderannikumurret, mida nüüd üha vähem kuuleb. Sealsed randlased, vanurid, olid väga lahked ja jutukad. Tundsin, et kohe pean nende mälestused üles kirjutama. Eriti jutukas oli ämm, kelle juures käidi murdepalu üles kirjutamas ja plaadistamas,” meenutas Elstrok, kes on ka ise neid sadades kirja pannud.
Siinjuures rääkiski ta ühe paikkonna vanema ajaloo sugemetega külajutu.
“Iila-Malla tee ja pankranniku vahel asub Kalmumägi, meie esivanemate matmispaik, nüüd mahajäetud ja rohtunud. Sealt olevat arheoloogid välja kaevanud niinimetatud Iila kolmikmatuse - keskel panustega ülikuskelett, külgedel orjade omad.
Kohalik vanainimene pajatas kolmekümne aasta eest oma vanaisa juhtumi, kui see poisikesena Iila küla lambakarjas käies kord Kalmumäele kükitama läinud ja kuulnud oma jalgade all lapse vagast häält. “Oh, kui minu viedi sealt, püksid kintul, ei jäänud enne seisu, kui toispool rugipeldu, Kuulbergi linnulebikus.””
Helmut Elstrokil on valminud uurimused Viru ranna ajaloost. Sealjuures raamat “Sõbrakaubandus. Sepralaitos” kaubandussuhetest soomlaste ja virulaste vahel, mis on kestnud üle seitsmesaja aasta. 2000. aasta märgib sõbrakaubanduse taassündi, kui Kundas ja Mahus korraldati taas sõbralaat. Mõtte algataja ja üks ürituse eestvedajaist oli Helmut Elstrok.
Nüüd on saanud sellest tore tava, sest juulis tuleb Kunda rannas järjekordne “sepramarkkinat”, nagu soomlased tema sõnul pidid ettevõtmist nimetama. Elstroki koostatud on Viru-Nigula kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia “Padaorust Viru mereni”.
Samuti on ta Kuusalu ja Ambla kihelkonda käsitlevate kodulooliste antoloogiate ja mälestusteraamatu “Unistuste sinine lill” autor ning soomepoiste almanahhi “Põhjala tähistel” koostaja.
Kodu-uurija ja muinsuskaitsja Helmut Elstroki kauaaegset tööd on Eesti vabariik hinnanud Riigivapi V klassi ordeniga.
Heili Tarjan, Viru-Nigula rahvamaja ja hariduse seltsi liige
Helmut on teotahteline ja aateline mees, kelles pulbitsev energia sütitas Viru-Nigula kultuurielu. Viru-Nigula ei ole Helmuti kodukant, aga kui ta kaheksakümnendate algul Mahusse elama tuli, hakkas ta siinmail koduuurimisega tegelema ja juhtis kirjandusklubi. Kui Helmut 1987. aastal kohaliku muinsuskaitse seltsi esimeheks valiti, tegi tema palju, et Viru-Nigula keskuses taastati 1990. aastal Vabadussõja monument. Ta oli ka kohaliku koduloomuuseumi asutajate seas.
Viiu Valdlo, harrastuskunstnik, Tapa kunstiklubi liige
Tean Helmut Elstrokki kui soliidset, tarka ja väärikat härrasmeest. Positiivne inimene, kelle juures võlub tema tagasihoidlikkus. Olen imetlenud ikka Helmuti loodusmaale. Maastikumaalijana on ta võrratu. Tema loomutruud looduspildid sobivad kaunistama kodusid. Nendes taiestes on hoolivust ja armastust kauni Eestimaa maastike vastu.
Helmut Elstrok
Sündinud 27. septembril 1922. Lõpetanud eesti filoloogina TRÜ 1960. aastal, pidanud kooliõpetaja, maalri-, müürsepa-, puusepaametit ja teisi. Meeldib kirjutada ja maalida.