Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2514245t1hc47d.jpg)
Virumaa Teataja tarbijakülg valis seekord arvustamiseks Rakvere vast avatud hotellis-veekeskuses asuva uhiuue a la carte itaaliapärase restorani, mis kannab musikaalset nime Mezzo.
Ja kes muu sobiks sellisesse peenesse restorani paremaks eksperdiks kui piiritusekuningas Arvo Antropov, kes on aastate jooksul võõrustanud kõrgeid külalisi pealinna esinduslikemates kohtades ja keda ennast on kostitatud soliidsetes söögipaikades nii Pariisis, Berliinis kui ka Madridis.
Paremates restoranides algab vastuvõtt juba uksel. Antud juhul tuleb siseneda hotelli avarasse vastuvõturuumi ja korallidega täidetud akvaariumi tagant sinistes-lillades toonides hämarasse restoranisaali keerata. Sedapuhku ei pane teenindajad meid esialgu märkamagi, nõnda võtame ise suuna aknaaluse laua poole. Samas meenub, et mõni päev tagasi olid ülilahked naeratavad neiud küll kostilist sõbralikult ukselt lauani saatmas, menüü näpus. Ju nüüd oli lihtsalt väike ebaõnn.
Valged kindad
Kohad on kõik vabad. Et tegemist on peenemat sorti asutusega, siis on ka hinnad kõrgemast klassist. Parima koha leiab akna alt, kust avaneb vaade kirikuparki ja sealsetele tiikidele.
Meie järel sammuv valgetes kinnastes kelner toob menüü ja järgib igati etiketti. Mina valin etteantud nimekirjast “Elitaarse kohafileerulli maheda ürdikastmega”, mis maksab 190 krooni. Arvo Antropov võtab 170kroonise “Gurmaani unistuse – praetud meriahvena aromaatse kastmega”. Kõrvale laseme tuua Argentiina valge veini. Kuni toidud valmivad, pakutakse saia ja merikarbi koorel väga maitsvat saiamääret.
Toitude nimed on menüüs isu äratamiseks vürtsitatud kutsuvate epiteetidega ning et varem olen sealsamas proovinud ka Vahemere mereandidest suppi, mis tõi mulle oma maitseomadustega ehedalt meelde Portugali lõunaranniku, siis ei jäta oodatava roa kvaliteet mingit kahtlust.
Kuni süüa valmistatakse, arutab Arvo Antropov: “Disaini, hindade ja sisu poolest pretendeerib see koht kõrgema klassi restoraniks. Kõrgem klass eeldab aga seda, et teenindaja ootab külalist juba ukse juures ja juhatab lauda.” Ka oleks Antropov meeleolu tõstmiseks meelsasti laual põlevat küünalt või lilleõit näinud.
Antropov nendib sisekujundust silmitsedes, et hoitud on ühtset stiili. Päris huvitavad näivad peegelpindadega kuplid laes, justkui rippuvad veetilgad, mis üleval asuvat veekeskust meelde tuletavad.
Lauad on kaunilt kaetud, nõud kvaliteetsed, kuid minu lauakaaslane tahtnuks linu näha ka saali keskel eraldi asuvatel plastlaudadel, et nende jalad välja ei paistaks. Nagu tellitult hakataksegi neid laudu ühtäkki katma: selgub, et paari tunni pärast on oodata suuremat seltskonda konverentsituriste. Küllap just eeskätt hotellikülalised ja konverentsidel-seminaridel osalejad ongi restorani kindel klientuur, lisaks jõukam osa linnasaksu. Samas astuvadki koos Ukraina suursaadikuga sisse ka Rakvere linnapea ja Lääne-Viru maavanem.
Kelnerina tegutsev noorhärra jätab Antropovile hea mulje: “Ta tundub olevat korrektne ja professionaalne.” Tõepoolest, igati püüdlik kelner, ei unusta meid väga kauaks omapäi.
Toit pole põhiline
Siin arutlebki lauanaaber restoranifilosoofiast laiemalt: “Restorani tulek ja toidu eest kõrgema hinna maksmine ongi tasu selle eest, et inimene võiks nautida oma või kaaslase teenindamist, sest kõhu saab lihtsamalt täis ka koduköögis kartulit-sousti süües.”
“Restoranis mõjubki kogu atmosfäär ja see, kuidas sinusse suhtutakse: kas sa oled siia tõeliselt oodatud. Mõnel pool tuleb restoranijuhataja või peakokk ise sinu juurde ja küsib, kuidas maitseb,” mõtiskleb Antropov. “Toit on vaid üks väike osa selle kõige juures, inimesel on vaja tunda, et temast tõepoolest lugu peetakse.”
Ometi ei saa toidust üle ega ümber. Tellitud kalaroad on taldrikule asetatud väga muljetavaldavalt. Juttu vestes ja hõrgutise nautimist lõpetades peab nentima, et kõhtu oleks veel mahtunud, kuid igaüks teab, et tervislik ongi süüa nõnda, et kahvlit käest pannes ei jää sind piinama täiskõhutunne.
Antropov leiab roa maitset analüüsides, et kõik on korralikult tehtud, kuid midagi väga erilist ta ei tuvastanud. “Tänasest menüüst oli vein kõige parem,” kiidab ta naeratades 2006. aasta Mendoza Trapiche Broquel Chandonnay'd, mille pudel maksab 345 krooni.
Ta rõhutab siiski, et Rakvere tervikuna on kindlasti võitnud sellise toidukoha rajamisega, sest see avardab valikuvõimalusi ning pakub kokkuvõttes elamusi erinevatele maitsetele. Einet lõpetades arvab Antropov, et uuel kohal on veel sisseelamise aeg ning arenguruumi.
Esinduslikest restoranidest oligi Rakveres puudus, ainus koht, kuhu lipsuga minna ja soliidsete inimestega kohtuda või viisakas ja romantiline õhtusöök korraldada, oli senini Villa Theresa.
Kuid mida see mezzo siis õigupoolest tähendab? Minu sõbrad muusikud ei osanud sellele täpset vastet andagi, ehkki tähendus oli selge - mezzo on kusagil keskel, poole peal. Teades aga selle asutuse omanikku, olen absoluutselt kindel, et poole teraga ei võeta siin ühtegi asja.
“Mokka mööda” on Virumaa Teataja tarbijarubriik, kus ajakirjanik käib koos tuntud inimesega maakonna mõnes söögikohas miljööd, toitu ja teenindustaset hindamas.
Seekord käis koos ajakirjanikuga Rakvere hotellis-veekeskuses asuvas restoranis Mezzo einestamas Moe ja Rakvere piiritustehase endine juht Arvo Antropov.