Küünlakuu viimasel päeval täitus 70 aastat Tamsalu valla tänuraha laureaadil, perefirma Hallik AS nõukogu esimehel Toivo Hallikul, kelle tegevus on jätnud positiivse jälje nii koduvalla kui Eesti pagaritööstuse arengusse.
Toivo Hallik - sünnipäev iga nelja aasta järel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääkige oma lapsepõlve ja noorukiaastatest?
Sündisin Jõgevamaal Torma vallas Kõnnu küla Vaska talus 29. veebruaril 1940. aastal. Vanaema aga ei olnud sellega rahul, et lapsel igal aastal sünnipäeva pole, ja lasi vallas sünnitunnistusele kirjutada 28. veebruar. 22. juunil 1941. aastal sündis õde Tiiu. Isa Artur Hallik oli pärit Avinurme valla Ulvi külast, ema Saima Hallik Vohnja valla Kõrvekülast. Isa talu oli 25 hektarit, millest põldu 14 ja metsa 8,5 hektarit.
Alanud sõda viis kõik selle, mis oli tundunud kindel ja igavene. Ühel hetkel selgus, et enam ei ole turvaline olla kõige kaitstumas kohas - oma kodus. Kõigepealt pidi minema isa. 1950. aastal õnnestus isal kolhoosist lahkuda ja asuda tööle Tamsalu lubjatehases, kus töötas pottsepana.
Isa oli ametis veel Tapa MEKis ja Tamsalu EPTs. Ehitas Tamsallu Tehnika tänavale oma perele maja. Suri 75aastaselt ja on maetud Tamsalu kalmistule. Ema oli kodune, kasvatas lapsi ja teenis perele lisa õmblustöödega. Suri 51aastaselt ja on maetud Tamsalu kalmistule.
Lapsepõlvest möödusid esimesed kümme aastat isatalus. Kaheksaaastaselt sain hakkama hobuse rakendamisega, samuti lehma lüpsmisega, olin abiline sõnnikuveol ja rehepeksul.
Karjas mul käia ei tulnud. Koolitee sai alguse 1947. aastal Kõnnu algkoolis Torma vallas. 1950. aastal jätkasin Tamsalu 7-kl kooli neljandas klassis. Minu õpetajateks olid Illa Kask, Helga Tammerk, Otto Vaikmaa, Meeri Voore, kes jagasid koolitarkust ka minu lastele.
Mäletan võimlemisõpetajat Karl Vaidet, tema juhendamisel tegelesime paljude spordialadega, nagu suusatamine, slaalom, mäehüpped, kahevõistlus, kiiruisutamine, jäähoki, maadlus, sportvõimlemine, kergejõustik ja ujumine.
Hariduselt olete insener. Mis tingis sellise elukutse valiku?
Pärast Tamsalu kooli lõpetamist läksin Saku maaparandus- ja maakorraldustehnikumi, kus minust pidi saama maa hüdroelektrijaamade ehitaja. Hiljem õppekava muudeti ja minust sai maaparandaja.
1981. aastal lõpetasin kaugõppes TPI majandusteaduskonna tööstuse planeerimise eriala ökonomistina, mis minu hilisemates tegevustes on osutunud õigemaks valikuks kui inseneri eriala.
Mitu aastakümmet pühendasite Tamsalu EPT arendamisele.
Selle ajajärgu tähtsus teie elus?
1960. aastal asusin tööle Tamsalu masina-metsakuivendusjaama inseneri-melioraatorina.
See ei olnud minu esimene töökoht. Koolivaheaegadel töötasin Tamsalu lubjatehases pottsepa õpilasena, kiviladujana, lubjalaadijana, veel ka kinomehaaniku abina.
Nõukogude armeesse kutsuti mind 1961. aastal. Aega teenisin Valgevenes. Maalribrigaadi brigadirina ehitasin raketibaase, sõjaväest vabanesin 1964. aasta novembris ja juba järgmisel päeval kutsusid Tamsalu EPT juhataja Sergei Kurotškin ja peainsener Ants Arukuusk mind tagasi Tamsalu EPTsse. Läksin ja jäin kuni 1990. aasta 1. jaanuarini.
Tamsalu EPTs töötasin meistrina, vaneminsenerina, jaoskonnajuhatajana ja juhataja asetäitjana tootmisalal. Nende aastate jooksul sai kuivendatud tuhandeid hektareid liigniiskeid metsamaid, objektid olid üle Eesti, käiku läks tolle aja kohta ajakohane ekskavaatorite remonditöökoda. Need olid noorusaastad, rasked, aga huvitavad. Paremat ei osanudki tahta, sest Tamsalu EPT oli kuulus nii Eestis kui ka väljapool ja minule parim töökoht.
Olite Tamsalu rahvarinde aktiivne rajaja. Oli see kodanikujulgus või mure Eestimaa saatuse pärast?
1988. aastal moodustasime Tamsalu EPTs rahvarinde rühma, kuhu kuulus kakskümmend liiget. Mind valiti esimeheks. Käisime lauluväljakul, osalesime Balti ketis ja rahvarinde kongressil.
1990. aasta veebruaris valiti mind Eesti Kongressi saadikuks Järvamaalt. Minu kodune kasvatus oli olnud isamaaline. Vanaisa oli jõukas mees. Peres oli viis last, kes aitasid talus tööd teha. 1949. aasta küüditamisest päästis õigeaegne kodust lahkumine, maha jäi see, mis oli 20 aastaga loodud. Aga kõik ei pääsenud. Isa vend lõpetas oma elutee Norilskis, tema abikaasa viidi koos ema ja õega Krasnojarski kraisse. Minu äi Artur Veemaa veetis pikki aastaid Vorkuta vangilaagris.
Mis meenub nendest pöördelistest aastatest?
1989. aasta detsembris valiti mind Tamsalu alevi täitevkomitee esimeheks. Jaanuaris 1991. aastal anti Tamsalu alevile omavalitsusüksuse staatus. Minust sai Tamsalu alevivanem. Alustasin tühjalt kohalt, tuli leida inimesed, kes olid nõus töötama madalapalgalistel töökohtadel. Tänaseni töötavad Tamsalu vallavalitsuses Elvi Astok, Eve Uudmäe, Ene Klaasimäe, Mati Tamm, Vello Sander.
Praegune Tamsalu vallavolikogu esimees Andrus Freienthal alustas ka koos meiega. Tamsalu alevi arengukava käisin kaitsmas Kadrioru lossis ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli juures. Alevi allüksusteks said keskkool, ambulatoorium, kultuurimaja, raamatukogu, lasteaed, kommunaalosakond. Igaühel oma juht ja raamatupidamine.
Paigaldasime kultuurimaja parki kivi mälestustahvliga küüditatuile. Meenub talongide aeg, Eesti krooni tulek, mäss Moskvas, iseseisvumise väljakuulutamine ja sinimustvalge lipu heiskamine alevivalitsuse hoonele. See oli aeg, mil pensioni väljamaksmiseks ei jätkunud sularaha. Kogusime seda Tamsalu kauplustest, et vähendada puudujääki, mida riik ei suutnud pensionäridele maksta.
Olen olnud Isamaaliidu liikmena Tamsalu alevi- ja linnavolikogu liige kolmes koosseisus. Kandideerisin kahel korral Isamaaliidu nimekirjas riigikogusse.
Olite üks esimesi Tamsalu inimesi, kes läks eraettevõtlusse. Millised olid perefirma asutamise võlud ja valud?
Talongiaegadel tekkis mõte hakata ise leiba-saia tegema, ja nii saigi minust ettevõtja. Meil vedas, kohtusime sakslase Otto Shüttiga, kes on mitmendat põlve pagar. Tema jagas meile teadmisi leiva ja saia tegemisest.
ASi Hallik juhatuse esimehena hakkasin koos abikaasa Annega Tamsallu pagaritöökoda rajama. Ja nii läkski: koos küpsetasime, mina vedasin toodangut, Anne hoidis korras raamatupidamist, tegime kõike, mida pagariäris tegema peab. 2001. aastal sain tehtu eest Tamsalu tänuraha.
2005. aastal ostsime pankrotistunud Tapa leivatehase, mille renoveerisime - sinna said paigaldatud tänapäevaseimad tootmisseadmed Baltikumis. Praegu töötab Tamsalu ja Tapa tehases 130 töötajat. Olen ASi Hallik nõukogu esimees.
Aktsiaseltsis töötavad abikaasa Anne, poeg Heiki elukaaslase Janaga, tütar Kaja ja tema abikaasa Rando, kes juhib Hagari Pitsat, ning tütar Marika. Tema abikaasa Rein Tali firma Tapa autobussipark veab Hagari toodangu mööda vabariiki laiali.
