“Hääletu kevad” - raamat, mis muutis maailma

Rachel Carsoni raamatu “Hääletu kevad” eesti keeles ilmumisest täitub tänavu 40 aastat. Seepärast on täna, autori 101. sünniaastapäeval, põhjust temast kirjutada.

“The Silent Spring” avaldati Ameerikas 1962. aastal, sai kohe üliedukaks ning tõlgiti paljudesse keeltesse. Eestis ilmusid esmased refereeringud peatselt pärast USAs avaldamist Jaan Eilarti sulest ja selles esitatud tõsiasjad muutusid looduskaitseliikumise olulisteks “käsulaudadeks”. Isiklikult sain ingliskeelse originaali omanikuks 1965. aastal Kanadas, aga eestikeelne raamat on mu enda tarbekirjavara hulgas tähtsaim teos.

Selles on püstitatud merebioloogist teadlase Rachel Carsoni põhjendatud mured ja hoiatused maailma looduskeskkonna muutmise eest.

Rachel Carsonist

Rachel Carson sündis 27. mail 1907 Pennsylvanias, väikefarmis. Juba varases nooruses avaldus kirjandusanne, ja nii alustaski ta õpinguid inglise keele ja loova kirjutamise alal. Kuid olles olemuselt loodusvaatleja, vahetas ta peatselt ala ja siirdus õppima merebioloogiat.

1932. aastal omandas ta John Hopkinsi ülikoolis zooloogiamagistri kraadi. Töötas Hopkinsi ja Marylandi ülikoolis zooloogiaõppejõuna, jätkates teaduslikke uuringuid doktorikraadi saamiseks. Majanduslik olukord perekonnas sundis aga selle jätma ja asuma tööle kalandusametisse, kuhu saamiseks läbis Rachel Carson esimese naisena tiheda konkursi.

Peagi sai ta tuntuks kui nõudlik spetsialist töö kvaliteedi suhtes. Tema esimene raamat “Under the Sea Wind” (1941) leidis tunnustust, kuigi sõja mõjul jäi suurema müügieduta.

1949. aastal sai Carsonist kalandus- ja looduskaitseameti trükiste peatoimetaja. Sündis tema teine raamat “The Sea Around us” (1951), millest kujunes bestseller. 1952. aastal pälvis see raamat rahvusliku auhinna ning selle alusel tehti dokumentaalfilm, mis võitis Oscari. Autor teenis kaks audoktori kraadi.

Maailmakuulsuse ja -tähtsuse tõi raamat, mille kirjutamist R. Carson alustas 1940ndate keskel kui ristisõda majandusringkondadega. Ta oli näinud, mis toimub looduses kasutusele võetud sünteesmürkide mõjul. Lõpliku tõuke “Hääletu kevade” kirjutamiseks andis kiri Uus-Inglismaalt Olga Owens Huckinsilt, kes hooldas linnukaitseala, kus valitsus tegi ränka kahjuritõrjet kemikaalidega ning linnud kadusid.

Tervikpildi mürkide mõjust loodusele sai teadlaskirjanik laialdaselt teadlaste ringilt: keemikutelt, bioloogidelt, patoloogidelt, entomoloogidelt. Kuni selle raamatuni polnud ei avalikkus ega eraldi tegutsevad teadlasedki märganud, mis looduses uute sünteesmürkide mõjul toimub.

Pärast Teist maailmasõda hakkas rahvaarv kiiresti suurenema. See nõudis põllumajanduse intensiivistamist. Monokultuuride puhul ulatusid aga kahjurite tõttu tekkinud kaod 10-15%ni, masskahjustuste korral hävines kogu saak.

Seniste aega ja vaeva nõudvate tõrjetööde asemele oli vaja lihtsamat teed. Selleks sai keemiline kahjuritõrje. Keemiatööstus oli vallandanud ulatusliku sünteetiliste mürkainete tootmise, mis vajas sõja järel rakendust.

Varasemad kahjuritõrjevahendid olid loodusliku päritoluga, nii mineraalsed tooted kui taimedelt saadavad toimeained, nagu püreetrum, nikotiinsulfaat ja rotenoon. Uued sünteetilised aga on väga mürgised, pealegi püsivad kaua looduses, nii pinnases kui toitumisahelas.

Nende tootmine ja kasutamine USAs suurenes mõne aastaga viis korda ja juba 1962 - R. Carsoni raamatu “Hääletu kevad” ilmumise ajal - tarvitati neid üle 100 miljoni kg kokku ümmarguselt 36 miljonil hektaril.

Nende kasutamine levis kiiresti üle maailma, ja kuigi DDT on ammugi keelatud, leidub selle püsijääke ikka veel looduses ja toitumisahelas. Need sünteetilised ained on enamikus kloreeritud süsivesinike kategoorias, algul olid tuntumad DDT, heksakloraan, aldriin, hiljem paljud teised, mis on mitu korda mürgisemad kui DDT.

“Hääletu kevade” tähtsus

See raamat on väärtuslik ülevaade paljudelt teadlastelt saadud faktidest. Heas stiilis, veenvalt ja argumenteeritult on antud suure hulga faktidega põhjendatud seisukohad looduse kaitse eesmärgil mürgitamise vastu. Mürgid ei mõju hävitavalt ainult putukatele, vaid ka imetajatele, sh inimesele.

See raamat on kantud murest inimese poolt loodusele tekitatud muutuste ja kahjude pärast. Kõige tähtsam: see on hoiatus tuleviku tegevuste planeerimiseks. Hääletu kevad tähendab lindude vaikimist, ja pole õnnetumat maakohta kui see, “kus lindki enam ei lenda”.

Raamatu kirjutamise ja leviku ajal pidi autor taluma nii keemiafirmade kui põllumajandusministeeriumi rünnakuid, ähvardusi ja pilget. Kuid faktid jäävad faktideks, teadus teaduseks ka tänapäeval.

See raamat on parim looduse üle järelemõtlemiseks. Samade põhimõtete kohaselt on tegutsenud suures maailmas Norra peaminister GRO Harlem Brundtland, arst-teadlane ja poliitik.

Taimi Parve, mõeldes inimkarja hüvangust