Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097833t1hae27.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2514803t1hd722.jpg)
Kuigi kährik on võõrliik, kes asustati Eestisse alles poolsada aastat tagasi, tunneb see koerlane end siin liigagi hästi, tekitades loodusele tõsist kahju lindude pesi rüüstates.
Kährik on umbes rebase suurune koheva pruunikirju kasukaga loom, keda iseloomustavad jässakas keha ning lühikesed jalad.
Tema pea külgedel moodustavad pikad karvad uhke põskhabeme ja tema näol on must mask nagu pesukarul.
Kährik, täpse nimega kährikkoer, on koerlane, kelle üks liigitunnustest on kohev saba, mis ohu korral või karjas positsiooni hoidmiseks võtab U-tähe kuju.
Kähriku looduslik levila on Kagu-Aasias. Sealt on teda viidud Ida-Euroopa paljudesse piirkondadesse, kus ta on hästi kohanenud ja muutunud tavaliseks loomaks.
Eestisse toodi kährik Eesti Jahimeeste Seltsi andmetel 1950. aastal Nõukogude Liidu üldise kampaania käigus. Loodeti, et väärtusliku karusnahaga loom saab siin hakkama. Internetiportaali www.looduskalender.ee andmetel tabati esimene juhuslik kährik Eestis juba 1938. aastal. 1950. aastal lasti aga Eesti mitmes piirkonnas lahti 86 looma. Vaatamata sellele, et kährik rüüstab linnupesi, viidi neid isegi Puhtu ornitoloogiajaama maaalale.
Kodu teise looma urgu
Kährikkoer on arglik loom, kes põõnab päeval urus, hämaruse saabudes lahkub aga pesast ning siirdub jahti pidama.
“Kui ootamatult peale sattuda, litsub kährikkoer end vastu maad ja on vaikselt paigal. Mängib nii-öelda surnut. Mõnikord lausa nii, et teda võib natist tõsta. Alles siis, kui olete eemaldunud, ärkab “surnu” ellu ja hiilib minema,” kirjutab loodusmees Rein Maran.
Vanu jahimehejutte vahendav raamat “Üks jahimees läks metsa” pajatab aga järgmist: mees sai urust kätte tiine kährikkoera ning tõi elusalt koju. Mõtles, et las toob pojad, küll siis jõuab loomalt naha võtta. Tegi loomale kööki pehme aseme, pani sinna toidu ning läks ise tööle, pojad aga kooli.
Eelmisel õhtul ja öösel oli kährik lamanud nagu surnu. Aga kui mees töölt tuli, oli tuba segamini ja raadiojuhtmed välja tiritud. Jahimees pragas poistega, et need on pahandust teinud. Kuid siis selgus, et kährikul on toitki ära söödud ning alumiiniumtaldriku serv nagu naeltega toksitud. Kährik ise lebas jälle kui surnu. Nii ta elas mitu päeva. Kui inimesed olid kodus, kuid toas kedagi polnud, kolas ja tegi pahandust. Lõpuks tüütas ta pererahva ära ning jättis oma naha pandiks.
Kährikkoera menüü on väga rikkalik. Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmetsa koostatud raamat “Eesti elusloodus” vahendab, et oma algsel kodumaal Kaug-Idas oli kährik segatoiduline loom, kes toitus peamiselt taimedest. Eestis on ta kohanenud sööma rohkem loomset toitu.
Et kährik on arg ja aeglasem kui teised koerlased, siis kütib ta saaki, mida on kerge kätte saada - näiteks pisinärilisi, linnupoegi, konni ja kalu. Uusasukast loom sööb ka taimset toitu: marju, puuvilju, tõrusid, kaera, teravilja. Kohati tekitab ta suurt kahju maas pesitsevate lindude pesi rüüstates ja poegi süües.
Kährikut võib Eestis kohata pea kõikjal, kuid eriti armastavad nad elutseda jõgede ja järvede lähedal, mille kaldad on pillirooga kaetud, ning võsas ja tihnikus.
Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase- ja mägraurgude või mõne kaljupraoga, mõnikord võib ta lühikese uru ise ka kaevata. Häda korral ajab asja ära mahalangenud puu okste alla tehtud ase.
Arglikkusest hoolimata võib kährik juhtuda inimasulate lähedusse. “Kord õhtul nägin oma õunaaias, kuidas kährik pistis suurima heameelega õunu. Ta sööb ka tikreid - naks-naks-naks,” rääkis Põlvamaa mees, loodushuviline Meelis Hunt.
“Nägin Tartus linnatänaval kährikut. Alguses vaatasin autost, et pikakarvaline kass jälle sõiduteele tulnud. Andsin signaali, ja siis ta hakkas otse minu auto suunas tulema. Kuna ei teadnud looma edasisi plaane, hakkasin tagurdama. Kährik tuli keset sõiduteed ja oli küll sellise olemisega, et kadugu ma ta teelt,” vahendas oma muljeid üks Tartu elanik.
Tulevad asulatesse
Teada on mitu juhtumit, kus inimasulas kondavad kährikkoerad on kaevu kukkunud.
Haiged loomad kipuvad inimasulate lähedale sattuma sagedamini kui terved. Kährik nagu punarebanegi on Eestis põhiline marutaudi levitaja ning kannab reinuvaderile sarnaselt edasi ka kärntõbe.
Marutaudivaktsiini külvamisega viimastel aastatel on haigusjuhtude arv küll vähenenud, kuid suurenenud kährikute arvukus. 2005. aastal ilmunud raamat “Eesti elusloodus” pakub kährikute arvuks umbes 6000 isendit, kuid palju neid täpselt on, ei tea keegi.
Praegu on kährikutel pojad - tavaliselt tulevad need ilmale aprillis või mais. Pesakonnas on enamasti 5-10 kutsikat, vahel ka rohkem, kelle eest hoolitsevad mõlemad vanemad.
Esialgu on kährikulapsed pimedad ja abitud nagu kodukoera kutsikad. Kährikupoegadel on palju vaenlasi: rebased, kullid, kotkad, hundid, ilvesed. Pooled kutsikatest ei jõua suureks kasvada.
Suuremaks sirgudes, natuke rohkem kui kuu vanuselt, hakkavad pojad koos vanematega süüa otsima. Enam ei ole nad kindla pesapaigaga seotud ja rändavad ringi.
Noored kährikud alustavad iseseisvat elu juba sügisel ja siis juhtub kogenematute loomadega palju õnnetusi: nad kipuvad koperdama maanteel, kus sageli autorataste all hukka saavad.