Persoon: Helgi elab ilusaid mõtteid mõeldes

Foto: Toomas Erapart

Suusasportlase karastusega rakverlannast pensionär Helgi Läänemägi (75) aastate koormat turjal ei tunne: alustab päeva võimlemisega ning ruttab siis kärmel, noortelegi silmad ette lööval sammul rahva sekka.

Kogu laupäeva hommiku lakkamatult sadanud vihm näitab tasapisi vaibumise märke, kui kergejõustikukohtunikud kella ühe paiku - tund enne Eesti mitmevõistluse meistrivõistluste algust - Rakvere staadionile kogunema hakkavad.

Siiski antakse neile vihma petteks selga ilusad tibukollased kuued ning pealik jagab ülesanded. Rakverlannast pensionär ja vana suusahunt Helgi Läänemägi saab - nii nagu alati - kaela stopperi. Et vanal arhailisel kombel jooksjate aegu võtta - dubleerida mõõtetehnikat, mis võib alt vedada. Nii on teinekord juhtunud.

Stopper kaela

“Stopperit ei ihka kohtunikest keegi, see tähendab ju kõige pikemat tööpäeva, jooksud on ajakavas ikka esimesed ja viimased,” naerab Helgi kavalalt. See ütlemine pole kurtmine, vaid naljaviskamine - Helgile meeldib tema amet.

“Küllap on niimoodi paremgi, kui igaühel kohtunikest on oma kindel töö, mida hästi tunneb. Kuulsin just hiljuti, kuidas üks Viljandi mees imetles ja imestas, kui ladusalt nagu kellavärk käib Rakveres võistluspaikade sättimine ja ümberpaigutamine, teiste staadionidega ei andvat võrreldagi,” vahendab Helgi kuuldud kiidujuttu.

“See on kõik sellest, et oleme oma ameti peensusteni selgeks saanud. Teame, mida, millal ja kuidas teeme,” kiidab Helgi kohtunikeperet, kuhu ta ise kuulunud juba aastakümneid.

Nagu kõik Virumaa kergejõustikuklubi spordikohtunikud on Helgigi läbi teinud suure hulga koolitusi, nii et ta oskab tegelikult mis tahes kergejõustikuala juures “kohut mõista”.

“Üks eksam ongi peatselt tulekul, ega ma seda karda, mõni uuendus on määrustesse sisse tulnud, aga neid ma juba tean,” ei lase Helgi ennast eelseisvast teadmiste kontrollist häirida.

Sportlaste silmis kõrgelt hinnatud Rakvere spordikohtunike peres on Helgi vanemaid ja võib-olla ka särtsakamaid. Tal jätkub tähelepanu - sõbralikku sõna ja lahket naeratust - kõikide jaoks.

Külvab optimismi

Pole haruldane seegi, kui ta poetab jutukaaslase peopesale kuhja ei-tea-kust välja ilmunud komme või pakub šokolaadiga kaetud präänikut - oma lemmikmaiust. Keelduda on võimatu, sest see andmine tuleb südamest.

Argipäevadel, kui kergejõustikuvõistlust pole, leegib väikesekasvuline Helgi kärmel sammul mööda linna ringi, südalinnas asuvast kodust on teda päeva ajal kätte leida võimatu.

“Käin oma sportimisaegsed ja teised eakad tuttavad ja sõbrad läbi, viin neile üht-teist nipet-näpet, peamiselt söögikraami. Vanadekodusse enamasti soolaseid asju, neid nad tahavad rohkem kui magusat,” räägib Helgi oma päevast.

“Aga rohkem kui asju vajavad vanad inimesed seda, et nendega juttu räägitakse, neid ära kuulatakse, lohutatakse, seda olen tähele pannud,” ohkab Helgi, kes on ise samuti üksik. Ta usub, et kui käib teisi aitamas, seltsi pakkumas, siis ehk aidatakse kunagi samamoodi teda ennastki.

“Mõnikord, kui vanadekodus tuppa astudes vaatavad mulle vastu tusased näod - paljugi, mis koos elades ette tulla võib -, võtan lauluviisi üles ning varsti on kõigil tuju hea,” tahab Helgi inimestes ja olukordades tuua esile positiivse poole.

“Kõige tähtsam ongi positiivne mõtteviis. Inimene peab kõigist mõtlema hästi ja tegutsema samuti hästi. Negatiivsed mõtted on kehale koormaks, võtavad energiat endalt ja teistelt,” kõlab tema raudne elutarkus.

Abivalmiduse ja hoolivuse, rõõmsameelsuse, tugeva tervise ja iseendaga hakkamasaamise ka kõrges eas on ta küllap kaasa saanud lapsepõlvekodust - Jäneda lähedalt Kõrvekülast.

“Kasvasin meeste maailmas - mul on kolm venda. Kõik mängud olid poiste mängud, nukkudest ei teadnud ma midagi. Ronisime puude otsa, jooksime mööda metsi, talvel kelgutasime ja suusatasime,” meenutab Helgi.

Maatööga tugevaks

Et talulapsena tuli tal maast madalast teha maatöid: rohida peenraid, panna ja võtta kartuleid, käia karjas, laasida palke, tarida rabas turbamättaid, siis muutus keha tugevaks. Kannatas ära kõik rasked trennid, mis tulid pärast Jäneda tehnikumi lõpetamist, kui Helgist sai Eesti üks paremaid murdmaasuusatajaid.

“Tänapäeval lastel kahjuks sellist loomulikku võimalust oma keha tugevdada pole. Selle asemel istutakse väikesest peale ja piiramatult arvuti taga, liigutakse vähe ning keha jääb kängu, pole valmis treenimiseks ning siit ka need sagedased vigastused, mis koormuse suurenedes kipuvad tulema,” on Helgi sportlaste järelkasvu peale mõeldes murelik.

“Ja kujutad ette, lapsed ei taha enam rahvastepalli mängida, ütlevad, et seal peab ju jooksma!” ahastab ta.

Ainuke võimalus midagi muuta on Helgi arvates siis, kui kogu pere tähtsustab sportimise: vanemad näitavad eeskuju ja lapsed tulevad nende mõttemaailmaga kaasa, võtavad omaks, naudivad liikumist.

“Sportlasena sain omal ajal paljud Venemaa suusakeskused läbi käia, küll võistlustel, küll treeninglaagrites. See oli ilus aeg,” ei kahetse meistrimedaleid ja karikaid võitnud Helgi oma tippsportlaseks olemise aega. Mis sest, et oli raske.

“Välismaalgi käidi tol sovetiajal võistlemas, aga mind sinna ei lastud - üks mu vendadest mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja viidi Saksamaale, hiljem värvati Inglismaale, elab praegugi seal.”

Suuski Helgi tänase spordivarustuse hulgas pole. Käimiskepid on, aga nendega pole tal aega mässata. “Plastiksuusa tulek võttis mult suusahuvi, olen puusuusa patrioot,” tunnistab Helgi. “Pealegi sai juba sõidetud küll - 25 aastat ühtejutti. Minu ajal oli sportlastel lihtsam, oli üks paar keppe-suuski-saapaid, mitte kümneid nagu nüüd.”

Avastas võimlemise

Suusatamise asemel tuli Helgi ellu tasapisi hoopis kodune võimlemine, millest ta suurt midagi ei teadnud isegi siis, kui spordiveteranina mängis võrkpalli ja lauatennist ja sõitis rattaga.

“Ärkan varakult, poole kuue ajal, ja hakkan kohe harjutustega pihta, juba voodis olles imiteerin jalgrattasõitu kakssada korda kümneste seeriatena, teen pöiaringe, hingamisharjutusi,” kirjeldab Helgi oma praegust treeningut.

“Kõik lihasgrupid võtan läbi - venitan ja sirutan, painutan ja teen pearinge. Tubli tunni jändan. Ja õhtuks jätan ka mõne harjutuse - nii on mind õpetatud.”

Õpetajateks on olnud kuulus telearst Viktor Vassiljev, terviseteemasid uuriv spordiveteran Linda Saarestik, ühe Tiibeti võimlemisguru kirjutised. Igaühelt on Helgi midagi üles noppinud ja veel oma harjutusi juurde lisanud.

Seda mõnusat tunnet, kui võimlemine tehtud, duši all käidud ja hommikukohvgi joodud, soovitab ta kogeda teistelgi pensionäridel, kel aega laialt käes ning tahtmist oma elu vanaduspäevil paremaks muuta.

“Päeval on siis hoopis teine minek, energiat on rohkem,” innustab iginooruslik Helgi vanu inimesi jõudumööda sportima.

Oma võimlemisharjutusi lubab ta teha ka siis, kui sõidab mõne aja pärast kodust kaugele Sakku seltsiks ühele 85aastasele vanaprouale, kelle tütar ja väimees lähevad Horvaatiasse puhkusereisile.

Rakvere staadionil peavad siis tema asemel stopperiga duublit tegema duublid - kergejõustikukohtunikest kolleegid. Pole kahtlust, nad saavad hakkama. Nii nagu Helgigi oma abistamismissioonil.

Helgi Läänemägi

• Sündinud Jäneda Kõrvekülas.

• Õppis agronoomiks.

• Võistlusspordiga tegeles 25 aastat.

• Meistersportlane suusatamises.

• Praegu KJK ViKe kergejõustikukohtunik.

Raiutud raamatusse

Kui Helgi Läänemägi pidi noore neiuna õpetajaks õppimise kopsuhaiguse tõttu pooleli jätma, hakkas ta ema tahtel, aga iseendale vastumeelselt Jäneda tehnikumis agronoomikutset omandama.

Tema klassijuhatajaks ning eesti ja saksa keele õpetajaks olnud kirjanik Veera Saar oli kindel, et Helgist kui kohusetundlikust ja usinast õppurist saab hea agronoom. Suur oli aga kirjaniku pettumus, kui ta õige pea pärast kooli lõpetamist kuulis, et Helgi ei töötagi agronoomina, on ennast nihverdanud hoopis Kadrinasse keemiavabrikusse tööle.

Tookordset pettumust Veera Saar ei unustanud, ta torkas oma üleannetu lemmiku romaani sisse, öeldes, selle asemel, et agronoomina töötada, on üks noor neiu läinud kingakreemi karpidesse panema.