UUS: Väike-Maarja Lurichi fondi halduskokku kuuluv Raul Rebane pooldab aktiivselt ausamba rajamist Georg Lurichile.
Raul Rebane: sammas on inimeste jaoks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kõigepealt niipalju, et Lurichi fond ja kõik sellega seonduv on puhtalt valla initsiatiiv. Mina olen rohkem Tallinna-poolne lobist ja toetaja. Olen seda seepärast, et loen ennast virulaseks ja tunnen oma kodukandi üle uhkust,” sõnas tunnustatud spordi- ja meediategelane Raul Rebane.
Rebane peab fondi loomise ideed väga heaks ning lisab, et kõik stipendiumide ettepanekud teeb loomulikult vald.
“Küll toetan ma aktiivselt mõtet, et Väike-Maarja keskusesse tuleks Lurichi ausammas. Miks? Olen analüüsinud Eesti ausammaste lugusid ja jõudsin üsna kurbadele järeldustele: probleeme on palju.” Rebase arvates on Eestis sambaid vähe, enamasti on need odavad, madala kunstilise tasemega ning naistele rajatud ausambaid ei ole peaaegu üldse.“Seda viimast puudust Lurichi sammas muidugi ei likvideeriks, aga tal on muid plusse,” lisas ta.
“Minu jaoks ei ole Lurich mitte niivõrd sportlane, kuivõrd kultuuritegelane, kes on läbi aegade parima eeskujuga kehastanud loosungit “Terves kehas terve vaim!”. Väike-Maarja kant on väga rikas inimeste poolest, kes kogu Eestile on midagi andnud. Selle kandi igas külas on elanud ja kasvanud keegi, kes Eesti olemist on rikastanud. Lurich oli aga rahvusvaheline suurkuju, kes rohkem kui sajand tagasi oli oma rahva parim reklaamimees kogu maailmas. Teiseks, kummaline küll, ei ole Eestis ega lähiümbruses keskust, kus keskväljak oleks tähistatud sportlase ausambaga. See oleks huvitav eksperiment ja Väike-Maarjale kindlasti kasulik, sest muudaks kogu keskuse ilme ja annaks uue kujunduse,” arvas Rebane.
Raul Rebane ei leia, et kuna Tallinnas juba on Lurichile mälestusmärk, siis seda Väike-Maarjasse rajada pole mõtet. “See, et Tallinnas on sammas, ei tähenda mitte midagi. Väike-Maarjas on ka kivi, mis, mulle tundub, on viltu vajunud. Igasuguse samba mõtte taga on ainult ühistunne, see on kõige kallim vara. Teiseks ei ole paha, kui sammas oleks nii hea, et naaber muutuks kadedaks. Maarja rahvas on juba omamoodi valiku teinud: Lurichist ilmub materjale, seal on Georgi söögituba jne. Ja kui õnnestub veel uhke sammas ka teha, siis on põhjust rinda ette lüüa ja uhke olla. Väike-Maarja sammas peab tulevikus olema selline, et kohalik rahvas igale külalisele ütleks - siin on meie Georg, tema oli selline mees ... - ja siis tuleb lugu. Seega ei ole sammas mitte väljaku, vaid seal elavate inimeste jaoks.”
Rebase arvates ei tohiks lasta end heidutada sellest, et Tallinnas asuvat sammast on tervelt kuus korda rüüstatud. “Kui kardame, et vargad meie raha ära varastavad, siis tuleks ju palgapäevadest loobuda,” ütles ta.