Raul Rebane elab uskudes ja lootes

Raul Rebane. Foto: Arvet Mägi

Väike-Maarjas asutatud Lurichi fondi halduskokku kuuluv Raul Rebane pooldab aktiivselt ausamba rajamist Georg Lurichile.

Tihedast graafikust hoolimata jõuab Raul Rebane siiski anda kommentaari Väike-Maarja keskusesse lähiaastail rajatava ausamba ja lähenevate Pekingi suveolümpiamängude kohta.

“Kõigepealt niipalju, et Lurichi fond ja kõik sellega seonduv on puhtalt valla initsiatiiv. Mina olen rohkem Tallinna-poolne lobist ja toetaja. Olen seda seepärast, et loen ennast virulaseks ja tunnen oma kodukandi üle uhkust,” sõnas ta.

Rebane peab fondi loomise ideed väga heaks ning lisab, et kõik stipendiumide ettepanekud teeb loomulikult vald.

Igati ausamba poolt

“Küll toetan ma aktiivselt mõtet, et Väike-Maarja keskusesse tuleks Lurichi ausammas. Miks? Olen analüüsinud Eesti ausammaste lugusid ja jõudsin üsna kurbadele järeldustele: probleeme on palju,” rääkis Raul Rebane.

Rebase arvates on Eestis sambaid vähe, enamasti on need odavad, madala kunstilise tasemega ning naistele rajatud ausambaid ei ole peaaegu üldse.

“Seda viimast puudust Lurichi sammas muidugi ei likvideeriks, aga tal on muid plusse,” lisas ta.

“Minu jaoks ei ole Lurich mitte niivõrd sportlane, kuivõrd kultuuritegelane, kes on läbi aegade parima eeskujuga kehastanud loosungit “Terves kehas terve vaim!”.

Väike-Maarja kant on väga rikas inimeste poolest, kes kogu Eestile on midagi andnud. Selle kandi igas külas on elanud ja kasvanud keegi, kes Eesti olemist on rikastanud. Lurich oli aga rahvusvaheline suurkuju, kes rohkem kui sajand tagasi oli oma rahva parim reklaamimees kogu maailmas.

Teiseks, kummaline küll, ei ole Eestis ega lähiümbruses keskust, kus keskväljak oleks tähistatud sportlase ausambaga. See oleks huvitav eksperiment ja Väike-Maarjale kindlasti kasulik, sest muudaks kogu keskuse ilme ja annaks uue kujunduse,” arvas Rebane.

Inimestele, mitte väljakule

Raul Rebane ei leia, et kuna Tallinnas juba on Lurichile mälestusmärk, siis seda Väike-Maarjasse rajada pole mõtet.

“See, et Tallinnas on sammas, ei tähenda mitte midagi. Väike-Maarjas on ka kivi, mis, mulle tundub, on viltu vajunud. Igasuguse samba mõtte taga on ainult ühistunne, see on kõige kallim vara.

Teiseks ei ole paha, kui sammas oleks nii hea, et naaber muutuks kadedaks. Maarja rahvas on juba omamoodi valiku teinud: Lurichist ilmub materjale, seal on Georgi söögituba jne.

Ja kui õnnestub veel uhke sammas ka teha, siis on põhjust rinda ette lüüa ja uhke olla. Väike-Maarja sammas peab tulevikus olema selline, et kohalik rahvas igale külalisele ütleks - siin on meie Georg, tema oli selline mees ... - ja siis tuleb lugu. Seega ei ole sammas mitte väljaku, vaid seal elavate inimeste jaoks.”

Rebase arvates ei tohiks lasta end heidutada sellest, et Tallinnas asuvat sammast on tervelt kuus korda rüüstatud.

“Kui kardame, et vargad meie raha ära varastavad, siis tuleks ju palgapäevadest loobuda,” ütles ta.

Ka see, et leidub inimesi, kes kultuuriväärtusi varastavad ja hävitavad, ei tohi Rebase hinnangul meid õige asja ajamisel takistada.

“Lisaks tahaks ma seda kanget meest näha, kes vähemalt inimesesuuruse kuju ära tõmbaks. Kui ta teeb seda kraanata, siis oleks küll tegemist haruldase jõumehega,” sõnas Raul Rebane.

Kuna ausamba planeerimist on alles alustatud, siis on Rebase sõnul toetuste kogumisest vara rääkida.

“Tegelik korjamine algab alles siis, kui asi selgemaks saab ja selguvad ka mingid kontuurid. Siin on oma sõna öelda arhitektidel jt. Asi on ju alles algusjärgus.

Olen veendunud, et kooli vilistlased, sealtkandist pärit inimesed ja loomulikult lihtsalt hea idee toetajad panevad õla alla.

Ma üritan Tallinnas rääkida Virumaalt pärit rahvaga, seni pole keegi öelnud, et asi ei vääriks tegemist.”

Erihuvi Gerd Kanteri vastu

Juuli lõpus sõidab Raul Rebane juba Pekingisse olümpiamängudele.

“Jah, lähen küll mängudele ja juba üheteistkümnendat korda, neist seitsmendatele suvemängudele. Seega kogemust on. Lähen sinna üsna vara, 29. juulil, sest olen tööl EBU (European Broadcasting Union) tiimis infokoordinaatorina. Meie ülesanne on olla abiks kõigile neile tuhandetele rääkivatele ajakirjanikele, kes Euroopast kohale sõidavad. Loomulikult abistame ka ETV ja Eesti Raadio rahvast.

Infos on meid kokku kuus, kõik eri rahvusest ja kõik suurte kogemustega,” rääkis kunagine tunnustatud spordireporter.

Raul Rebasel on sedapuhku olümpiamängudel oma suur erihuvi - see on loomulikult Gerd Kanter, kelle sportlaskarjääril on ta juba kaheksa aastat silma peal hoidnud.

“Ei varja, et tema võistluspäevad on minu sealoleku peamine põhjus, sest muidu ma ei teagi, kas oleksin Pekingisse pürginud.

Aga ma loodan oma silmaga ära näha, kuidas Gerd pjedestaalil seisab ja võimalikult kõrgel astmel. Loodan ja usun sellesse siiralt, sest noormees ja kogu meeskond on selle nimel palju tööd teinud. Kui mingit rumalust, nagu vigastus või muu tobe ootamatus, ette ei tule, siis on võimalused head,” rääkis ta.

Palju poleemikat tekitanud üleskutseid olümpiamänge boikoteerida Rebane ei poolda.

“See on lihtsalt poliitiline naiivsus, ükski boikott ei ole edu toonud ja ei tooks seegi.

Olen sügavalt veendunud, et Moskva mängude boikott pikendas NSV Liidu agooniat, sest katkestas loomuliku infovahetuse ja seeläbi silmade avanemise,” rääkis Rebane.

Tema hinnangul on aga just loomulik infovahetus ja silmade avanemine kõige tugevamad relvad suvaliste autoritaarsete režiimide vastu.

“Tiibet võidab mängudest, mitte mängude ärajätmisest. Seda on öelnud ka dalai-laama ise,” ütles Raul Rebane.