Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2515573t1h3aa8.jpg)
Viis Lääne-Virumaa aktiivset noort koos grupijuhi Heli Preismanniga veetsid kaks suurepärast nädalat Sloveenia laagris, millest võtsid osa lisaks veel neli Euroopa liidu riiki.
9. juuli varahommikul lendasid Karmen Mänd (17), Silver Uibo (18), Silver Lumi (19), Marko Oder (18), Hanna Riive (20) ning nende rühmajuht Heli Preismann Prahasse, et edasi liikuda Sloveenia pealinna Ljubljanasse ning sealt rongiga Maribori. Algamas oli Eesti, Soome, Austra, Šveitsi ning Sloveenia noorte ühine laager, mille jooksul tutvuti teiste riikide noorte kultuuri, keelte ja kommetega.
Koos rühmajuhtidega võttis sel aastal noortelaagrist osa 29 inimest, poisse ja tüdrukuid oli küll võrdselt, kuid rühmajuhtideks oli seekord au olla ainult naisterahvastel. Laagripaigaks oli eelnevalt leitud maja Maribori äärelinnas, mis tegelikult on SOS lastekodu, kuid suvisel ajal on seda võimalik rentida laagri jaoks.
Eestlased ei ole tuimad
Eestlastest laagrielanikud sattusid üritusele erineval moel, mõni neist oskas olla õigel ajal õiges kohas, teine oli aga millegagi silma paistnud. Suuresti on nad kõik väga tänulikud oma grupijuhile Helile, kes neid rõõmuga seltskonda võttis ja noortele selle imelise kogemuse kinkis.
Silver Uibo jaoks olid laagri inimesed kui teine pere, mingit tüdimust kahe nädala jooksul ta ei tundnud. Samas sõnas ta, et eestlaste grupp oli rühmadest ilmselt kõige ühtsem: “Meie grupp oli omavahel juba varem seotud – Silveriga käisime samas klassis, Markoga laulsime koos kooris, Karmeniga õppisime samas koolis ning Hanna oli käinud Markoga samuti samas koolis.” Veidi kahtlevalt julges noormees veel juurde lisada, et nende rühma tugev kokkukuuluvustunne võis teisi natuke häirida, sest nad jäid alguses mingil moel tuumikust välja.
Peaaegu kahenädalase noortevahetuse korraldamine ja selles osalemine annab noorele rahvusvahelise projekti läbi viimise kogemuse, avardab maailmavaadet, võimaldab luua koostöö- ja sõprussidemeid teisest rahvusest noortega ning on hea keelepraktika. Noori iseloomustab mitmeti huvi enesearendamise ja erinevate õppimisvõimaluste vastu, üha uute kogemuste hankimine ja enese proovile panek uutes situatsioonides.
Hannale oli Sloveenia külastamine teine noortevahetus, eelmisel suvel möödus kaks unustamatut nädalat Soomes, mis sel aastal pani ta kõhklema, kas on ikka hea mõte minna uuesti – polnud ju soovi rikkuda eelmise suve mälestusi. Kartus oli arusaadav, kuid kõik möödus hästi. Mõlemal aastal on neiu viibinud laagris sõbraga, kellest laagri lõpuks on kujunenud väga hea sõber.
“Soomes leidsin sõbrad, kuid Sloveenias teise pere,” ütles Virumaalt pärit Tartu ülikooli tudeng Hanna.
Meisterdamisest matkani
“Lõbusaid tegevusi jätkus meil igaks päevaks ning võin ausalt öelda, et ei tundnud hetkekski igavust ega koduigatsust,“ kommenteeris noortevahetuse tegevuskava Kadrina keskkooli õpilane Karmen Mänd, kellele jäid kõige rohkem meelde igahommikused koosolekud ning tagasiside.
Aset leidis hulganisti grupitöid, kus meisterdati või tehti muud huvitavat, ning noored olid jaotatud nii, et kõigil oleks võimalus omavahel suhelda ja tuttavaks saada, mitte kedagi ei jäetud kõrvale. Inglise keel on tänapäeva noortel suus ning keelebarjäär peaaegu puudus.
Kõik õnnestus hästi ehk seetõttu, et koostööd tehti ühise eesmärgi nimel ning selleks oli tarvis kõigi positiivset osavõttu. Ekskursioonil käidi Sloveenia pealinnas Ljubljanas ning telgiti linna lähedal põllul, õhtuti mängiti kitarri saatel kaarte või mängu “Maffia”. Nähti ka piiri ääres olevat linna Piran, mis on rohkem juba Itaalia kultuuri mõjutustega, piltide järgi toimus orienteerumisvõistlus, külastati randa, käidi mägimatkal ning jahiga sõitmas.
Loomulikult ei puudunud kavast ka oma rahva kultuuri esitlemine. Virumaa noored valmistasid selleks jaurami, laulsid regilaulu ning kandsid kodumaapäraseid särke.
Viiel õhtul järjest toimusid rahvusõhtusöögid, kus ei mindud tänapäeva kiirtoidu teed pidi, vaid tehti hapukapsad hakklihaga ja kartul kõrvale, küpsisetort ei õnnestunud küll õigete küpsiste puudumise tõttu nii hästi, kuid must leib ja kilu läksid sellegipoolest teistele peale.
Igal noorel kujunes välja mõni lemmikpaik, kellele meeldis linn, kellele Škocjanske Jame koopad. Hanna lemmikpaik oli aga hoopis üks mägi.
“Selle mäe otsas oli väike kirik, kust avanes võrratu vaade linnale, kus elasime, ja kaugematele küladele. See on koht, kus nägin oma sõpra rääkimas loodusega sedasi, et loodus ka vastas,” kirjeldas tüdruk ning lisas, kuidas eemaloleva mäe taga oli suur äikesetorm ning kui Marko küsis taevalt jah-ei-küsimusi, millele imeliku kokkusattumuse täpsusega vastati.
Viimane laagripäev oli kurb hüvastijätt kõigile, kes sellest osa võtsid, sest nii mõnelegi oli rühmast saanud kui teine pere, leiti hingelähedasi sõpru, keda varem polnud leitud. Kaks nädalat, mis mõnes olukorras tundub igavikuna, teises aga möödub vaid kui paar sekundit, andis Virumaa noortele nii palju juurde, et päris õigeid sõnu ei leia neist keegi kogu selle aja ja inimeste kirjeldamiseks.
Noortevahetuse jooksul leidis nii mõnigi endale sõbra, kellega suhtlemise lõpetamine on mõeldamatu. Marko suutis laagri kokku võtta ühe lausega: “Laagri õhkkond ja inimesed lõid suure terviku, tegemist oli viie riigi koostööga ühise eesmärgi nimel.”