Kodulugu: Virulased kandsid kunstnikkude rühma

Vaade vabrikule. Õli. 1924.

FOTO: Repro

1920. aastatel koondusid noored eesti kunstnikud Eesti Kunstnikkude Rühma, mille kandvaimad jõud olid kolm Virumaaga seotud meest: Henrik Olvi, Märt Laarman ja meie tänase loo kangelane Arnold Akberg.

Arnold Akberg sündis 4. veebruaril 1894 Võipere külarätsepa Juhanes Akbergi neljanda lapsena. Koolihariduse omandas nooruk aastatel 1903-1908 Kadrina vallakoolis ning 1908-1910 Liiguste ministeeriumikoolis. Seejärel seisis ees elukutsevalik. Perekond lootis, et Arnold läheb Rakverre õpipoisiks, et tulevikus võiks temast kaupmees saada, kuid 1912. a sügisel avati Rakvere õpetajate seminar ja Arnold Akbergist sai hoopis selle kooli õpilane.

Loomulikult oli Akbergi lemmikaine koolis joonistamine ja eriti hea sõnaga on ta hiljem meenutanud joonistusõpetajat Karl Schnell-Merilaidi. Õpetaja laskis parimatel õpilastel kooli jaoks tähtsate isikute portreesid maalida ja nii võis ka Akberg seminari tarbeks vürst Orlovski lõuendile jäädvustada.

Aaspere kaudu Tallinna

Kunstniku esimeseks töökohaks pärast seminari lõpetamist (1917) sai Aaspere algkool, mille juhatajaks oli Akberg kuni 1920. aastani. Et kunstile ja kunsti õppimisele lähemale pääseda, siirdus ta Tallinna. Ka pealinnas jätkas Akberg pedagoogiametit, töötades mitmes Tallinna koolis joonistusõpetajana kuni pensionile jäämiseni 1954. aastal.

1931. aastal abiellus Arnold Akberg Linda Laasbergiga, 1940. a sündis tütar Tiiu, kes on tuntud moekunstnik. Arnold Akberg suri Tallinnas 7. oktoobril 1984 üheksakümneaastasena ja on maetud Metsakalmistule.

Kunstikooli Akberg ei jõudnudki. Küll käis ta aga Ants Laikmaa ateljeekoolis joonistamas. Kunstnik ise on meenutanud: “Kunstinälg oli suur, kasutasime tõesti iga juhust. Nii käisime sõpradega, nende hulgas Märt Laarman, Riigi Kunsttööstuskooli õhtukursustel, sest kooli poolt oli tasuta modell. August Jansenilt saime konsultatsiooni Mere puiesteel 15 asunud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu stuudios. Ühe talve oli meie harrastusele peavarjuks minu tuba Vene tänavas. Seltsis joonistasime akti.”

Noorte kunstnike ilmselt suurimateks mõjutajateks olid hoopis kunstiajakirjad, mille hulgas olid kõige olulisemad El Lissitzky ja I. Ehrenburgi Berliinis välja antud “Veštš” ning Le Corbusier ja A. Ozenfanti “L’Esprit Nouveau”. Mõlemad ajakirjad propageerisid tehnikaajastu vaimust kantud sünteesivat ja mõistuslikku kunsti.

Akbergi kunstiorientatsiooni kujunemist mõjustas seegi, et ta polnud üksik hunt, vaid kuulus samasuunaliste vaadetega sõpruskonda, millest peagi kujunes Eesti Kunstnikkude Rühm. Eriti lähedased suhted olid Akbergil Märt Laarmani ja Henrik Olviga.

Kolm piibumeest

Kolm sõpra olid kõvad piibumehed ja armastasid istuda Feischneri kohvikus. Akberg ja Olvi olevat enamasti vaikides piipu popsutanud, ainult Laarman olla juttu ka rääkinud. Vahel olevat vaikijadki suu lahti teinud ja lülitunud mõnda vaidlusse. Akberg olevat vahel isegi temperamentselt keema läinud, ent suutnud kaasaegsete mälestuste kohaselt siiski alati austada vastaspoole mõtteid. Piibumeeste laudkonna sagedasimad vaidluspartnerid olid hilisemad tuntud punategelased Nigol Andresen ja Johannes Vares-Barbarus.

Eesti Kunstnikkude Rühm moodustati 1923. a lõpul, “meie” kolmik liitus organisatsiooniga 1924. aastal. Rühma kuuluvad kunstnikud nimetasid end kubistideks ja konstruktivistideks. Tegutseti innukalt, korraldati palju näitusi ja ettekandeõhtuid. Väljapanekuid tehti kõikjal üle Eesti.

1928. a ilmus grupi loomingu paremikku tutvustav almanahh “Uue Kunsti Raamat”. Muidu must-valge albumi ainsaks värviliseks reproduktsiooniks valiti Arnold Akbergi “Konstruktsioon”.

Samal aastal hakkas aga rühma tegevus raugema ja lõpuks oli Akberg ainus, kes valitud suunale truuks jäi. Paraku ei mõistnud kaasaegsed Akbergi kunsti (nii nagu kogu Eesti Kunstnikkude Rühma oma), kuna need erinesid liialt palju senisest eesti maalist.

Kriitikud püüdsid küll Akbergi heatahtlikult suhtuda, kuid tema tööde olemuseni ei jõutud. Akberg ei lasknud end kriitika seisukohavõttudest häirida ja deklareeris, et tema tööde probleemiks jääb mahulise vormi taandamine tasapinnaks ja värvipindade vahelise rahuliku tasakaalu saavutamine.

Võõrsil tuli tuntus

1927. a sai Arnold Akberg Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuselt 50 000 marka toetust ning selle rahaga sõitis ta kaheks ja pooleks kuuks Berliini ja Pariisi. Reisil tutvus Akberg teda huvitava kunstiga, kuid propageeris ka oma ja rühmakaaslaste töid ning lõi lähemaid suhteid mitme kunstiajakirjaga. Tänu Akbergi sidemetele kutsuti eestlased osalema suurel konstruktivistide kunstinäitusel Berliinis sama aasta sügisel.

Akberg osales Berliini näitusel koos Laarmani, Histi, Ole ja Blumenfeldtiga. Ta võttis osa ka eesti kunsti näitustest Helsingis, Pariisis, Kielis, Lüübekis, Kölnis, Kopenhaagenis, Moskvas jne. Saksa kriitika nimetas Akbergi tugevaks andeks ja nentis tema tööde lähedust Picasso kubismiga. Välismaal tulid kuulsus ja tuntus märksa kiiremini ja lihtsamalt kui kodus.

Pärast Nõukogude okupatsiooni algust lõpetas Akberg maalimise. Aastatest 1940-1957 on teada vaid mõni üksik loodusvaade.

1950-1967 oli Arnold Akberg kustutatud ENSV Kunstnike Liidu nimekirjast, kuid siin ei olnud probleemiks vähene produktiivsus, vaid kodanlik natsionalism. Nii sai tema esimene personaalnäituski teoks alles 1967. aastal.

Ootamatult loobus Akberg sõjaeelsest kubismist ja pühendus kuuekümnendatel pea täielikult konstruktivistlikele Tallinna vaadetele, mis ta lõpuks ka Eestis tuntuks tegid. Üheks Arnold Akbergi viimaseks lõpetatud tööks oli “Laboratooriumi tänav”, mille eest talle 1984. a määrati Konrad Mäe medal.

Tagasi üles