Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2515791t1h26a5.jpg)
Virumaa Teataja haakis end ühel augustihommikul Austria jalgrattaturistide sappa ning vaatas, mida neile siinkandis pakutakse ja mida nad ise näha tahavad.
Ilm oli eestimaiselt jahe ja tuuline, rohkem sügisene kui suvine ning turiste ei liikunud Palmse pargis just kuigi palju. Istusin turismipunktis päris mitu tundi ning olin lootust kaotamas. Siis aga kostus hüüatus: “Turistid tulevad!”
Petronella Rieder ja omapärase soenguga Herlinde Unterberger – kaks õde, kes pärit Austria mägedest, soovisid väga külastada Lahemaa jõgede jugasid Nõmmeveskil ja Joaveskil. Busside vähesusest oli naisi teavitatud ja seetõttu laenutasid nad pikemalt mõtlemata jalgrattad ning tegid oma puhkuse natuke sportlikumaks.
“Muidugi võid sa tulla, meil on ka siis kindlam ringi liikuda,” nõustus Petronella mu sooviga nendega liituda. Kotid selga ja rataste peale.
Atraktsioon turistidele
Külastajad olid Võsult juba ratastega Palmsesse sõitnud ning soovisid enne tee jätkamist teha väikese peatuse kõhu kinnitamiseks. Kui me juba Palmses olime, siis mõtlesime, et miks mitte külastada Palmse kõrtsi, olin isegi seda vaid eemalt vaadanud.
“Kohe on aru saada, et see on mõeldud rohkem turistidele külastamiseks,” rääkis Petronella, kui olime veidi aega menüüd uurinud. Temale meenutas kõrts Austria pubisid, mis on tehtud spetsiaalselt turistidele – omamoodi muusika ja kujundus, tõeline atraktsioon.
Tellimuse üle arutledes rääkisin naistele eesti köögist, kuid kama jäi neil paraku laktoositalumatuse tõttu proovimata.
“Lusikas?!” vaatas Herlinde kööginõud, millega ta pidi salatit sööma hakkama. “Aga võib-olla nii käivadki siin need asjad, äkki on tegemist mõne ametliku kohaga,” jagas naljatledes oma mõtteid Herlinde noorem õde ja me kolmekesi itsitasime seal päris mitu minutit.
Pärast einet võtsime ette väikese ringkäigu moonakate maja muuseumis. Rohelise juuksevärviga turist proovis isegi tehislehma lüpsmist, mis talle väga meeldis, kuid samas ka nalja tegi.
Möödunud suvel käisid õed koos Riias, kus neile samuti meeldis. Sel aastal sooviti peale pealinna Tallinna näha ka seda eluolu, mis on väljaspool linnapiire, kus ei sõida kogu aeg ühistransport ega pole suuri kaubamajasid ning seetõttu tuldigi Lahemaale, mille kohta olid nad raamatust lugenud.
“See on ühe saksa autori kirjutatud ja ta kirjeldab kõike väga täpselt, lugesin seda kaks aastat tagasi ja see hakkas mind huvitama,” sõnas kooliõpetajast Petronella selle kohta, kust tuli neil mõte siia kanti tulla. Naise vanem õde Herlinde tegeleb kirikukellade valmistamisega. Koos reisivad nad juba aastaid.
Erinevad tähendused
Enne rahvusparki saabumist veetsid Austria turistid mõned päevad Tallinnas ja tutvusid linnaga, otse loomulikult külastati ka turismipunkti, et Lahemaa kohta veidi infot küsida. Informatsiooni jagati küllaga – Põhja-Eestis pidi neid ootama rannalinn Võsu, kus on suur kaubanduskeskus ja suvel väga suured rahvahulgad.
“Nägime rannas peale enda vaid paari inimest,” kehitasid naised õlgu, “võib-olla on siin sõnadel “suur” ja “palju” teine tähendus või on see lihtsalt eestlaste jaoks “suur”?!” muutus vestlus jälle naljakaks.
Peatumispaigaks leiti Sinikorall, Viru Folgi tõttu neil isegi vedas, et said kuskil ettebroneerimata ööbida. Rattad laenutati teisest paigast, kus suudeti seiklusvalmis naisterahvad taas segadusse ajada. Kõikjal räägiti festivalist ja naistel tekkis soov seda külastada, siis aga kuulsid nad, et võivad sinna küll ratastega minna, kuid tagasi nad ei tule. Tehti rattavaraste ja purjus noorte üle nalja või mitte, aga välismaalased hakkasid minekus kahtlema, kuigi uudishimu säilis.
Mägedest pärit turistid olid küll väga seiklushimulised, kuid väitsid, et sportlikud nad ei ole, nad proovivad alati leida reisimiseks kõige odavama mooduse ning giididest püüavad hoiduda nii palju kui vähegi võimalik.
“Tahame ise oma reisiplaanid paika sättida. Kui teele midagi huvitavat juhtub, siis saame peatuse teha ja seda külastada, giidiga muutuks see raskeks,” sõnas kirikukellade meister.
Kõige rohkem meeldis neile Eestis maastiku mitmekülgsus. Ise mõtlen küll, et mida näevad mägiste alade inimesed Eesti maastikus, aga ilmselt ei saagi seda täielikult mõista. Ühel hetkel viibisime ratastega asfaltteel, järgmisel aga väntasime pedaalidega mudas ja tegime kõik, et püsti jääda. Väikesed künkad avardasid vaate heinamaadele.
Väike, aga lõputu
Pärast Ilumäe kabelit tegime väikese peatuse – nad seisid ja imetlesid kauguses olevat metsa ja tumenevat taevast. Neile tekitas see tunde, et otsa ei olegi ning just seda nende kodumaal tihti ei näegi. Kaugele sa ikka vaatad, kui mägi otse ees on.
Rahuliku rattasõidu ja mõningate äpardustega jõudsime Joaveskile. Edasi liikusime täpselt reisikirjelduse alusel – kui raamatus kästi pöörata pruuni maja juurest paremale, siis täpselt nii tegimegi. Joaveskil meist keegi vette ei kukkunud, tihnikusse pandud lukustatud rattad jäid samuti alles. Rattad lukustasid naised kõikjal, mitte ainult alevikus, vaid ka keset metsa, sest neid ehmatati selle varastamise jutuga päris korralikult ära.
Nautinud Joaveskil veesolinat ja linnulaulu, sõitsime edasi Nõmmeveskile, kus saime lõpuks kinnituse, et Lahemaal liigub peale meie veel turiste ringi. Veidi kummaline tundus austerlastele vee värvus, mis oli kollakaspunane.
Hoolimata sellest, et nende kodumaal on kõrged ja suured joad, meeldisid neile väikesed armsad jõed. Selleks ajaks olid nad omadega täiesti läbi, nad olid sõitnud rattaga umbes 35 km ja soovisid puhata, tagasitee ju alles ootas.
Eestimaa suveilm neile erilist pettumust ei valmistanud, kuigi nad oleksid väga soovinud veeta vähemalt ühe päeva rannas mõnuledes. Kokkuvõttes olid Austriast pärit turistid õnnelikud ja rahul – nad olid näinud päris Eestimaad.
Lõpuks selgus, et nende puhkus ei pidanud lõppema vaid Lahemaa külastamisega. Soov oli käia veel Ontikal ja Valaste joal ning lõpuks oma silmaga näha ära Venemaa. Soovisin neile edu inglise keelega ja loodan südamest, et nad saavad hakkama.
“Meile meeldib, et siin on kõik nii avar, inimestel tundub olevat lõputult ruumi,” võtsid nad kokku üldmuljed Eesti kohta, “silmapiir tundub nii lõputu.”