Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2515813t1h71e1.jpg)
Viimasel ajal näeb Kadrinas päris palju lapsevankritega noori vanemaid. Vankriga jalutavad ringi ka Moonika Leisson ja Asko Gross, kelle pisipoeg Brandon David on nüüdseks üle 10 kuu vanune.
Möödunud kuul sai Kadrina noortel Moonika Leissonil (20) ja Asko Grossil (21) koos oldud kolm aastat. Noored viis omal ajal kokku ühine kool ja sõpruskond ning nüüdseks ei liigu nad enam kahekesi vaid hoopis kolmekesi – alevi vahel jalutades piilub vankrist välja nende pisipoeg Brandon David.
Kuigi lapse saamist polnud nii varakult plaanitud, siis tulevikule mõeldes olid noored laste saamisest ikka natuke juttu teinud. See kõik aga pidi jääma aega, kui koolid läbi käidud ja töö olemas. Plaanid läksid aga veidi teisiti ja möödunud aasta oktoobris sündis neil poisslaps, kellele pandi nimeks Brandon David. Poisi nimi oli olemas juba varakult – Brandon on pärit seriaalist Beverly Hills ning David on kuulsa jalgpalluri Beckhami eesnimi.
Näpuga ei näidatud
Oma vanematele suurest uudisest teatamine võeti ette koos, sest üks polnud ei rohkem ega vähem “süüdi” kui teine. Vanemate toetusest kumbki noor ilma ei jäänud, pigem püüti igat moodi toeks olla ja nõuandeid jagada. Hetkel elab paar Asko pere majas, kuid kui laps sündis, siis remondi tõttu oli elukohaks Moonika ema ja Asko vanavanemate kodud, mis asusid ka koolile lähemal, nii ei olnud noorel emal probleemi last toitmas käia.
Rasedus koolis käimist Moonikal ei seganud, olid vaid mõned puudumised arsti juures käimise tõttu. Nädal pärast rasedusest teadasaamist tuli see välja ka klassis, kui neiul oli vaja kiiresti klassiruumist välja joosta. Sõbrad ja klassikaaslased seda alguses uskuda ei suutnud, kuid ajapikku ei jäänud neil muud üle. Moonika ei mäleta, et keegi õpetajatest oleks samuti viltu vaadanud, vähemalt otse ei öeldud tolleaegse 11. klassi õpilasele mitte midagi ning suurt tuge pakkus tüdrukule ka tema klassijuhataja. Kui kõht suuremaks kasvas, siis see tunne oli alguses harjumatu, kuid näpuga näitamine jäi ka koolikoridorides ära.
“Eks meil ole ennegi koolis lõpuklassides rasedaid tüdrukuid olnud,” sõnas Moonika, kes sel ajal proovis elada päev korraga.
Terve sünnituse seisis Asko vapralt Moonika juures, mis oli tüdrukule suureks toeks ning noorel mehel läks lõpuks endalgi meel härdaks. “Alles siis, kui poiss oli sündinud, sain ma aru, kui suure asjaga me oleme hakkama saanud,” meenutas Asko oma mõtteid, kui ta poega esimest korda nägi, “mul tuli kiiremini meheks saada, kui olin plaaninud.”
Pärast sünnitust taastus Moonika võrdlemisi kiiresti ning kahe nädala möödudes oli ta valmis uuesti kooli minema, et õppimises liiga maha ei jääks. Kuid esimesed kolm kuud pidi värske ema iga paari-nelja tunni möödudes koju last toitma minema, selles suhtes olid õpetajad mõistvad ja lubasid tal tundidest lahkuda.
Magamata ööd
“Natukene raskem oli koolis, aga mul oli, mille pärast õppida,” meenutas Moonika eelviimast gümnaasiumiklassi, mille lõpetas ta paremate tulemustega, kui ta üldse oodata oskas. Mõningaid koolitöid aitas teha ka Asko ja kevadel, kui oli eksamite aeg, pidi ta rohkem aega lapse seltsis veetma, et Moonika saaks õppida.
Kaks esimest nädalat pärast Brandoni sündi olid neile rasked, sest polnud harjutud arvestama veel ühe väikese inimesega, kes vajab kogu aeg tähelepanu ja üksi hakkama ei saa. Praegu on terve poisslaps suhteliselt rahulik, kuid tahab oma ea kohta väga palju teha.
“Igal hommikul läksin unise peaga tööle ja tulin tagasi lootuses, et öösel saab magada,” meenutas Asko esimesi kuid. Kooli ajal hoidsid pisipõnnil silma peal nii Moonika ema kui ka noormehe vanemad ja vanavanemad.
Kõige rohkem meeldib Askole oma pisipoega vannitada, sest siis lendab vett igale poole. Mähkmete vahetamine pole talle samuti probleem, kuid kui seal midagi suuremat on, siis püüab ta selle alati Moonika toimetada jätta.
Laps ennekõike
“Jalgalaskmine ei käi meheks olemise juurde, iga mees tahab poega, varem või hiljem pidi see juhtuma, minul juhtus lihtsalt varem,” rääkis Brandoni isa, kellel alguses oli lapsesaamise ees suur hirm, sest oli seda kõike vaid telerist näinud. Hetkel on ta kümnekuune ning räägib meile tundmatus keeles ja roomab mööda tuba ringi. Iga päev juhtub poisijõmpsikal naljakaid seiku, kuid tema isa sõnul on need sellised, mis tunduvad naljakad vaid ta vanematele, sest seda peab ise kogema ja nägema.
Brandon Davidist hoolimata on ka noortel vahel võimalus omaette olla, lapse vanavanemad tulevad ja on nõus lapse järgi vaatama. Sõpradega saab küll hoopis vähem väljas käia, aga nad on arusaajad inimesed. Tihtilugu tulevad sõbrad hoopis noorpere juurde, laps pannakse õhtul magama ning siis saab koos meeldivalt aega veeta.
Sõbralikke nõuandeid lapse eest hoolitsemiseks jagavad nii vanemad kui ka vanavanemad, kuid paljud asjad on Moonika ise raamatu järgi selgeks õppinud. Poja kasvades tuleb leida kuldne kesktee, sest noortel endil on väga erinev kasvatus.
Kuigi laps polnud plaanitud, siis kahetseda ei ole noortel mitte midagi. 5-6 aasta möödudes on Moonika unistus saada kaksikutest tüdrukud. Sel sügisel asub noor ema õppima Rakvere kolledži kaugõppes sotsiaalpedagoogikat, ka Askol on plaan kaugõppega kooli minna.
“Elukutse tuleb kaugõppe järgi valida, päevane õpe on võimatu, tööl peab käima ja lapse järgi vaatama,” rääkis oma mõtetest Asko, kes arvab, et kui kõik hästi läheb, siis kunagi võiks ka abielluda, enne seda vaja aga koolid ära lõpetada.
Nagu kõikidele vanematele ikka, on kõige tähtsam, et laps oleks terve ja elurõõmus. Tulevikus näeb Asko oma poega väga hea meelega jalgpalluri või võidusõitjana, Moonika aga arvab, et Brandon Davidist saaks imehea kokk.