Toomas Paur: Elu võimalikkusest maal

Toomas Paur. Foto: Erakogu

Mäletan aegu, mil Nõuko­gude Liidu koosseisus olev Eesti alles tegi esi­mesi samme oma iseseisvuse taas­tamiseks. Sellest ajast on jää­nud mulle meelde väide, et Eesti saab probleemideta olla isesei­sev, kuna esimese vabariigi ajal jätkus põllumajandussaadusi nii endale kui ka ekspordiks. Seega peaks Eesti suutma ennast ise ära majandada.

Kui meenutada tolle aja üleüldist kaupade defitsiiti ja fakti, et Eesti oli alati liiduvabariikide seas kõige paremal järjel, võis see tunduda täiesti tõepärane.

Praeguseks oleme oma riikluse taastanud ja isegi kuulume Euroopa Liitu, kus põllumajandusele ja regioonide arengule suurt rõhku pannakse. Seega peaks ka meie maaelu õitsema. Kuid miskipärast see nii ei ole. Milles siis asi on?

Katsepolügoon

Võrreldes teiste Euroopa riikide poliitikaga, kus rakendatak­se oma riigi talupidajate kaitsetaktikat, on Eesti paduliberaal­ne. Pole kahtlust, et sellega on rahul ennekõike Eestisse toiduaineid importivad äriühingud ning meie agaratele liberalistide­le jagub hulganisti tänusõnu ja aunimetusi.

Rahul ei ole muidugi kohalik talupidaja. Eesti on muutunud liberaalse majandusmudeli katsepolügooniks, ning kui siin midagi untsu läheb, mis tõenäoli­selt on juba juhtunud, siis välismaiste vaatlejate jaoks kindlasti midagi ei muutu. Alati saab ju väita, et eksisid kohalikud kannupoisid.

Te­gelikult on maaelu võimalik väga edukalt ja targalt suunata, mil­lega paljud Euroopa riigid ilu­sas­ti hakkama saavad.

On ju ometi­gi olemas hulk va­hendeid, mille abil saab riik suu­nata majandusharude arengut. Üks võimalus oleks olnud näi­teks maksusoodustuste keh­testamine kodumaise põllumajandustoodangu turustamisel. Räägin sellest mineviku vormis, sest kroonilise eelarvedefitsiidi korral on mingitest maksude alan­damisest mõttetu rääkida. Kuid sobiv aeg sellisteks sammu­deks oli kahtlemata olemas.

Jääb üle vaid loota, et see pole jäädavalt möödunud. Kindlasti saaks valitsus toetada kodumaise põl­luma­jandus­too­dangu eksporti ja uute turgude leidmist. Ka Euroopa Liidus saaks palju ära te­ha, kui nõutada meie riigile suu­remaid kok­ku­ostu­koguste li­miite.

Kohalik kapital

Mitte et ma oleks mingi liberaalsuse ja isereguleerumise patoloogiline vastane, kuid aktiivne ja oskuslik riigipoolne abi ei tee iialgi paha.

Eriti veel riigis, kus on kaua aega püsinud kolhoosikord ja plaanimajandus. Soo­­vi korral on riigil võimalik kaa­­sata põllumajanduse ja maaelu toetamiseks mõeldud era- ja ava­likul kapitalil põhinevaid fi­nantsmehhanis­me.

Kui viimasel ajal on sageli kuul­da kurtmist ELi-poolse ra­has­tamissüstee­mi bü­rokraatia üle, siis hea tahtmise juures on alati või­malik leida alternatiive.

Lõppude lõpuks võib ju jätta kõr­vale võõramaiste pankade huvide kaitsmise ja enam arendada kohalikul väikekapitalil põhinevat hoiu-laenuühistute tege­vust. Olgem ausad, sellekohast seadusandlust tu­leks paljuski täiustada.

Võimalusi maa­elu edendamiseks on palju.

Probleemi eitamine ja vaid soovunelmate klants­pildi demonstreerimine võib probleeme mõnda aega päris edukalt varjata, kuid hilisem ärkamine tuleb seda hirmsam.