Mäletan aegu, mil Nõukogude Liidu koosseisus olev Eesti alles tegi esimesi samme oma iseseisvuse taastamiseks. Sellest ajast on jäänud mulle meelde väide, et Eesti saab probleemideta olla iseseisev, kuna esimese vabariigi ajal jätkus põllumajandussaadusi nii endale kui ka ekspordiks. Seega peaks Eesti suutma ennast ise ära majandada.
Kui meenutada tolle aja üleüldist kaupade defitsiiti ja fakti, et Eesti oli alati liiduvabariikide seas kõige paremal järjel, võis see tunduda täiesti tõepärane.
Praeguseks oleme oma riikluse taastanud ja isegi kuulume Euroopa Liitu, kus põllumajandusele ja regioonide arengule suurt rõhku pannakse. Seega peaks ka meie maaelu õitsema. Kuid miskipärast see nii ei ole. Milles siis asi on?
Võrreldes teiste Euroopa riikide poliitikaga, kus rakendatakse oma riigi talupidajate kaitsetaktikat, on Eesti paduliberaalne. Pole kahtlust, et sellega on rahul ennekõike Eestisse toiduaineid importivad äriühingud ning meie agaratele liberalistidele jagub hulganisti tänusõnu ja aunimetusi.
Rahul ei ole muidugi kohalik talupidaja. Eesti on muutunud liberaalse majandusmudeli katsepolügooniks, ning kui siin midagi untsu läheb, mis tõenäoliselt on juba juhtunud, siis välismaiste vaatlejate jaoks kindlasti midagi ei muutu. Alati saab ju väita, et eksisid kohalikud kannupoisid.
Tegelikult on maaelu võimalik väga edukalt ja targalt suunata, millega paljud Euroopa riigid ilusasti hakkama saavad.
On ju ometigi olemas hulk vahendeid, mille abil saab riik suunata majandusharude arengut. Üks võimalus oleks olnud näiteks maksusoodustuste kehtestamine kodumaise põllumajandustoodangu turustamisel. Räägin sellest mineviku vormis, sest kroonilise eelarvedefitsiidi korral on mingitest maksude alandamisest mõttetu rääkida. Kuid sobiv aeg sellisteks sammudeks oli kahtlemata olemas.
Jääb üle vaid loota, et see pole jäädavalt möödunud. Kindlasti saaks valitsus toetada kodumaise põllumajandustoodangu eksporti ja uute turgude leidmist. Ka Euroopa Liidus saaks palju ära teha, kui nõutada meie riigile suuremaid kokkuostukoguste limiite.
Mitte et ma oleks mingi liberaalsuse ja isereguleerumise patoloogiline vastane, kuid aktiivne ja oskuslik riigipoolne abi ei tee iialgi paha.
Eriti veel riigis, kus on kaua aega püsinud kolhoosikord ja plaanimajandus. Soovi korral on riigil võimalik kaasata põllumajanduse ja maaelu toetamiseks mõeldud era- ja avalikul kapitalil põhinevaid finantsmehhanisme.
Kui viimasel ajal on sageli kuulda kurtmist ELi-poolse rahastamissüsteemi bürokraatia üle, siis hea tahtmise juures on alati võimalik leida alternatiive.
Lõppude lõpuks võib ju jätta kõrvale võõramaiste pankade huvide kaitsmise ja enam arendada kohalikul väikekapitalil põhinevat hoiu-laenuühistute tegevust. Olgem ausad, sellekohast seadusandlust tuleks paljuski täiustada.
Võimalusi maaelu edendamiseks on palju.
Probleemi eitamine ja vaid soovunelmate klantspildi demonstreerimine võib probleeme mõnda aega päris edukalt varjata, kuid hilisem ärkamine tuleb seda hirmsam.