Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2516071t1hf4c7.jpg)
Kõigile neile inimestele, kes ei taha endale hirmkallist tõukoera või kassi, vaid kedagi, kelle seltsis aega viita ja kelle eest hoolitseda, on suurepärane paik lemmiklooma soetamiseks Virumaa varjupaik.
Rakverest Arkna tee poole välja sõites jääb maanteest veidi eemale paremat kätt Virumaa varjupaik, mille eesotsas on perenaine Liis ja peremees Ants Lill – nüüd juba veidi rohkem kui poolteist aastat.
Praegune loomade varjupaik sai alguse annetustel põhinevast organisatsioonist Rakvere Kassiabi. Tolle tegevus aina laienes ning üsnapea oli selge, et abi vajavad ka koerad. Käesoleval ajal on Virumaa varjupaigas umbes 60 looma, koeri-kasse enam-vähem pooleks.
Mitmes kodutute loomade varjupaigas on kirjutamata reegel panna loom magama, kui talle pole paari nädala möödudes uut kodu leitud. Virumaa varjupaigas kedagi ilma mõjuva põhjuseta teise ilma ei saadeta.
“Kõigile loomadele, kelle elu ei ole piin, püüame kodu leida, magama neid ei pane,” ütles varjupaiga perenaine Liis Lill.
Hariduselt on Liis analüütik ning ametis poliitikauuringute keskuses, tema ala on töö- ja sotsiaalpoliitika. Pealinnas peab ta käima kord nädalas, sest tööd on võimalik teha ka kodus. Samal ajal on tal veel käsil doktorantuuri läbimine ning kõige selle kõrvalt kulub iga vaba minut koertega-kassidega tegelemiseks.
Loomaarmastus veres
Noore tüdrukuna elas Liis Lill linnas eramajas ning seltsi pakkus talle vaid üks koer, samal ajal kui nende juures söömas käisid kõikide naabrite kassid. Suur kiindumus loomade vastu on Liisi veres olnud alati ning maale kolides avanesid suuremad võimalused loomade aitamiseks, mida ta kasutamata ei jätnud.
Peremehe Ants Lille loomaarmastus ei erine tema abikaasa omast. Väikese poisina kasvatas ta omal käel üles kuus koerakutsikat sellest ajast peale, kui nad olid saanud kahepäevasteks. See nõudis palju hoolt ja kannatust. Praegu varjupaigaga tegeledes on tal võimalus leida aega ka enda huvidele. Samuti on väga oluline see, et keegi viibiks alati territooriumil, sest iial ei või teada, mis võib juhtuda.
Loomade talitamine võtab aega kogu päeva. Lisaks puhta joogivee ja toidu jagamisele tuleb puure puhastada ja kuutide ümbrust koristada, rääkimata veel sellest, et iga hoolealune tahab ka natuke silitamist. Teinekord lõppeb töö alles 12 ja 1 ajal öösel.
Alati on valmis appi asuma veterinaar Viivo Võlu, kes ei pelga kodust välja sõita ka hilisõhtul või varahommikul, olgu ilm milline tahes.
Valed arusaamad
Lisaks Liisile ja Antsule liigub varjupaiga territooriumil teisi loomaarmastajaid. Ilma abilisteta oleks seal praktiliselt võimatu hakkama saada. Samuti on sinna väga oodatud kõik vabatahtlikud, kes tahaksid loomadega tegeleda ja nende eest hoolt kanda.
“Loom tunneb valu nagu inimene, ka temal on emotsioonid,” rääkis loomi talitanud Railis, kes ei saa aru inimestest, kes jätavad oma kunagised lemmikud hätta.
Virumaa varjupaigal on varjupaigateenuse osutamise leping Sõmeru, Haljala, Roosna-Alliku, Väätsa, Kuusalu ja Kadrina vallaga ning Maardu ja Kunda linnaga. Päevi, mil loomi ei tooda, on väga vähe. Palju kõnesid tuleb eraisikutelt, kuid kõikide loomade vastuvõtmine on ruumi ja ressursside puuduse tõttu võimatu. Eraisikutelt võetakse loomad vastu, kui nad on steriliseeritud, kiibistatud ning saanud kompleksvaktsiini. Kui lemmikloomale on kõik need protseduurid tehtud, ei ohusta ta teisi varjupaiga elanikke ning tal on ka suurem võimalus endale kiiresti kodu leida.
Rikutud psüühikaga kasse-koeri leidub väga vähe. Juhul kui keegi on varjupaigast võtnud endale loomakese, kes ei sobi kokku teiste majaelanikega, võetakse loom varjupaika tagasi uut võimalust ootama.
Liis lükkas ümber ka arvamuse, et kasside steriliseerimine madaldab kuidagi nende elukvaliteeti, selline jutt on vale, samuti ei jää soiku hiirte püüdmine.
Virumaa varjupaiga suurim toetaja on Eesti Loomakaitseselts. Eraisikutelt saab väga vähe toetust ning üks selle põhjus võib olla vale arusaam varjupaiga olude kohta. Õnneks leidub ka selliseid inimesi, kes mõistavad ja püüavad aidata, kui aga vähegi saavad.
Ühel juunikuu nädalavahetusel toimus perepäev, mille raames korraldati talgud. Mõlemal päeval oli kohal ligi 30 inimest ning kõigil oli võimalus aidata.
“Igaüks sai oma käe külge panna. Mitte miski ei tule iseenesest,” kommenteeris talitaja Reelika, kes oli üks perepäeva eestvedaja. Ürituse idee tuli neil seoses “Teeme ära” koristusaktsiooniga.
Üheskoos muudame
Tihtilugu arvavad inimesed, et kodutute loomade varjupaik on midagi õudset. Muidugi läheb veel aega, enne kui kõik on selline, nagu olema peab, kuid probleemide eest põgenemine neid ei lahenda. Liisi sõnul peab nende varjupaigast saama selline tore koht, kus on hea perega käia. Kui inimesed natukenegi huvi tunneksid ja aitaksid, siis ei olekski need ajad enam väga kaugel.
Kõige raskem on kevadel, kui kassidel sünnivad pojad ja koertel kutsikad, ning sügisel, kui neli kuud tagasi sündinud loomakesed on suureks kasvanud ega tundu inimestele enam kuigi armsad.
“Kahetseda ei ole midagi, võib ainult rõõmu tunda nende üle, kes kodudesse pääsevad,” rääkis perenaine oma tunnetest.
Iial ei või teada, millal mõni meie endi loomake kuskil abi vajab, ning siis tahaksime, et teda aidatakse, kuni me ta üles leiame. Aga miks mitte teha ka ise head: kuidas meie teistele, nõnda nemad meile.
“Olin elu aeg tahtnud teha loomadele sellise koha. Praegu on ülesanne varjupaik üles ehitada ja toimima panna ning teha sellest kõige eeskujulikum varjupaik, alles siis olen rahul ja võin jätkata oma tööde ja tegemistega,” lausus lõpetuseks varjupaiga perenaine Liis, kelle suuremaks missiooniks on kujundada adekvaatne arvamus loomadest ja varjupaikadest.