/nginx/o/2013/10/04/2516155t1h26a2.jpg)
Meenutusi jagavad inimesed, kes elasid-töötasid ajal, mis pole veel meelest läinud. Wirulase tollane toimetaja Raivo Riim jagab mälestusi sellest, kuidas ajalehte tehti.
Kaheksakümnendate lõpus hakkasid paljudes maakohtades ilmuma oma ajalehed, mida andsid välja kolhoosid ja sovhoosid. Üks neist, Wirulane, nägi ilmavalgust Viru kolhoosis, oli teistest mahukam ja torkas silma ühiskonnakriitilist mõtet sisaldavate artiklite poolest.
Wirulast toimetas praegune Virumaa Näituste juhataja Raivo Riim. Kuidas aga tekkis Riimil plaan hakata lehte tegema?
“See mõte oli küpsenud tollase Viru kolhoosi esimehe Toomas Vareku peas juba varem, 1986. a. Ta otsis lehele toimetajat. Tollal oli mul plaan koolist ära tulla, õpetasin Rakvere III keskkoolis eesti keelt,” meenutab Raivo Riim.
“Juhtus siis nii, et Varek otsis toimetajat ja mina samal ajal uut töökohta. Eks nõukogudeaegne kool oli ka üsna troostitu ja Haljalasse pakuti lisaks tööle korterit,” põhjendab Riim otsust, mis tegi temast Wirulase toimetaja.
Kohustuslik repertuaar
Lehes pidi olema kohustuslik repertuaar, sotsialistliku võistluse tabelid ja muu. “See ei kuulunud vaidlemise alla. Eelkõige tahtis Varek, et info üle majandi leviks. Viru kolhoos oli ju Eesti suurim kolhoos, koosnes kolmest - Haljala, Aaspere ja Vihula - osakonnast, nii et üks ots ei teadnud, mis teine teeb. Eesmärk oli, et juhatuse otsused jõuaksid kõigini, et inimesed teaksid, kes sai karistada joomise eest, kes kiita, kes autoostuloa,” räägib Raivo Riim.
“Juhatuse poolt määrati parteiliseks kontrolliks ja isaks parteisekretär. Varekile ütlesin kohe ära, et õuelaulikut minust ei saa. Lubasin aga teha head ajalehte, mitte infolehte. Viimaseid hakkas ilmuma igas kolhoosis, selliseid A3 formaadis. Eks neisse pandi ka natuke kohalikku kultuuri, Valter Lehtla tegi lehte Rakkes, Andres Mandre Nõmmkülas ja paljud teised.”
Toimetajal on meeles, et esimeses lehenumbris oli suur foto lumesajust raagus õunapuuaias. Selles oli veel pilt Haljala kiriku tornist, kõrge vaade alla Viru kolhoosi põldudele. Aga see tuli algul välja võtta, sest ei meeldinud Glavlitile ehk tsensorile, silmapiiril paistis Leningradi maantee, mis oli ju strateegiline objekt. Pildi tohtis avaldada alles pärast seda, kui fotograaf maantee välja kadreeris. Wirulase käivitamisel ja kujundamisel oli toimetaja Riimile suureks abiks kadunud Kalju Langsepp, kes töötas Viru kolhoosi fotograafina, oli muinsuskaitsetegelane ja ERSP liige.
“Tahtsin ise olla publitsist ja Wirulase ümber tekkis andekatest inimestest ka ajutrust: Mati Krull, arvutuskeskuse pealik, Aino Paju, rahvamaja direktor, Harry Veldi rahvamajast. Et kohapealseid autoreid oli vähe, kutsusin appi kõrvalt kirjutajaid. Näiteks Taimi Parve, Ott Kooli, Kalju Saaberi ...Tollased ärksad pead. Avaldasime Peeter Toominga fotosid.
Kas keegi juhtkonnast vaatas ka lehe üle? “Esialgu ei vaadanud, tähelepanu oli suur, leht oli ju uus ja värske, teistega võrreldes topeltsuur, terve trükipoogen, tiraaž 2500. Ja tasuta. Et Kalju oli maksimalist ja mina samuti aktiivne, tegime enda arvates head lehte, mis sai kuulsaks isegi kaugel väljaspool Viru kolhoosi,” räägib Raivo Riim väikese uhkustundega hääles. Lehe moto oli Wirulasel “Tõde tõuseb, vale vajub”, teistel lehtedel seisis ju päises “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Ka ilmus leht esimest korda Eestis sinimustvalges värvikombinatsioonis.
Kõik ei läinud sugugi tõrgeteta. Hiljem hakanud majandi partorg nõudma, et talle materjale ette näidataks. “Parteikoosolekul tekkis isegi suur sõnasõda, et Riim teeb ideoloogiliselt väära lehte. Mina teatasin seal, et umbusaldan partorgi. Mul oli ka toetajaid, näiteks Õie Reineberg. Leiti, et lehele on vaja kolleegiumi, kes lood üle vaatab,” kirjeldab Riim tekkinud vastuolusid.
Suur skandaal
Üleeestiline skandaal tekkis aga 1988. aasta aprillikuu lehenumbri pärast, kus ilmus filoloogiadoktor Endel Nirgi artikkel “Juhuslikud eksitused?”. “Selle avaldasime autori loal. Teised väljaanded olid artikli tagasi lükanud, keegi ei julgenud avaldada. Artikkel ringles käsikirjaliselt Tallinna intelligentsi hulgas. Selles oli otse öeldud, et tegemist on eesti rahva hävitamisega, kus eestlaste arv on katastroofiliselt vähenenud ja vene keel tungib peale,” meenutab Raivo Riim.
Kuidas ikkagi osutus võimalikuks seda lugu avaldada? “Trükki läks see nii, et Glavlit viseeris numbri ära ning seejärel viskasin selle artikli minema ja panin Endel Nirgi oma asemele,” selgitab Riim. Ja lisab, et eks tollal hakkas juba tekkima rahvarinne, loodud oli muinsuskaitse selts ja ühiskonnas puhusid värsked tuuled.
Loomulikult järgnes nii jultunud teole karistus. Viru kolhoosi esimees Toomas Varek sai parteilise karistuse ja Wirulase toimetaja Raivo Riim omakorda temalt peapesu. “Varek teatas mulle, et selle artikli tõttu jäävad Tallinnast autoostuload saamata,” on Riimil meeles. “Aga eks Varek oli omamoodi uhke ka, käis, leht käes, ja kuulutas, et näe, tegime ära,” lisab ta. Igal juhul kogus leht kuulsust ja selle vastu tõusis nii suur huvi, et tuli koopiaid teha.
Aga rahulolematust tekkis ka igapäevase töö käigus. Näiteks oli lehes Taimi Parve loo juures pilt, kus hobused olid Idavere pargis puud paljaks närinud. “Tollane osakonnajuhataja põrkas peale, et kuidas ma üldse julgesin niisugust pilti ajalehte panna. Ilmselt ei olnud juhus, et lõpuks saadeti mind kaheks kuuks Kiievisse kordusõppustele,” arvab Riim tagantjärele.
Kui tollased ajalehed kasutasid nn ametlikku keelt, võiks öelda, et kantseliiti, siis Wirulase toimetaja püüdis oma lehes väljenduda võimalikult loomulikus kõnekeeles. “Püüdsin kasutada hästi palju otsest kõnet,” tunnistab kunagine toimetaja.
Üheksakümnendate algul uuriti tolleaegseid infolehti ka Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas, kokkuvõte ilmus ajakirjas Vikerkaar, Wirulase kohta oli selles öeldud, et uus kvaliteet ja tase.
Virulased meenutavad oma ajalehte hea sõnaga
Külli Heinla, Haljala gümnaasiumi eesti keele õpetaja
Et minu õpilane tegi Wirulasest uurimistöö, on mul kahesugused mälestused, nii tollased kui praegused.
Wirulane oli huvitav leht, polnud sugugi üksnes kolhoosiuudiste vahendaja, vaid enamat, pakkus lugejatele laiemat huvi. Küllap tõi teemad kätte ka aeg ise.
Mäletan selgelt filoloogiadoktor Endel Nirgi artikli ümber kerkinud poleemikat. See lehenumber muutus lausa tagaotsitavaks. Mulle kui õpetajale meeldis, et Wirulane avaldas ka kodulugu ja kultuuri puudutavaid materjale, tutvustas Haljala kihelkonna tuntud inimesi - selles oli tunda missioonitunnet.
Hilisemad vallalehed jäid Wirulasele alla. Küllap aitas kaasa seegi, et majanduslikult ei olnud Wirulasel probleeme, kolhoos toetas igati.
Toomas Varek, selleaegne Viru kolhoosi esimees
Minul tekivad Wirulast meenutades head soojad tunded. Tegemist oli julge, isamaalisust rõhutava väljaandega, mis andis lugejale julgust. Selle lehenumbri pärast, kus ilmus Endel Nirgi artikkel, käisin KGBs vaibal. Et mul oli poliitikas tugev seljatagune, ei saadud mulle eriti turja hakata.
Mäletan veel, kuidas omaaegne välisminister Toomas Hendrik Ilves käis kohtumas Wesenberghi klubiga ja kõneles, kuidas Ameerikas kontserdil käinud Hortus Musicus tõi kaasa Wirulase ajalehe. Talle avaldanud sügavat muljet, et leht kasutas sinimustvalget sümboolikat, mis oli Nõukogude Liidus ennekuulmatu.
Majanduslikult püüdis kolhoos ajalehte igati toetada. Minu mäletamist mööda ilmusid esimesed numbrid isegi kuldtrükis.