Benita Vomm, tema aeg, elukäik ja looming

Sidroni salong alustas Rakvere linnakodaniku majas kuuendat hooaega Rakverest võrsunud kunstniku Benita Vommi 100. sünniaastapäeva tähistava meenutustepärastlõunaga, kus oli jutuks Vommide-Möldrite kunstnikesuguvõsa.

Sepp Hans Mölderi perre 1908. aasta 28. juulil sündinud kunstiandeline tütar Benita lõpetas 1926. aastal Rakvere linna ühisgümnaasiumi ja 1929. aastal Tartu kunstikooli Pallas joonistusõpetaja kutsega, abiellus Benita skulptor August Vommiga. Kui aastal 1931 sündis poeg Ants Erik Vomm, tulevane kunstnik, asus Benita viieks aastaks tööle joonistusõpetajana Rakvere Zeeh’ tütarlaste kommertsgümnaasiumis. Teda mäletatakse kui head ja innustavat õpetajat, kes oskas õpilastele huvitavaks teha isegi vaasi ja õuna joonistamise.

Kui perekond kolis Tallinna, jätkas Benita Vomm tegevust vabakutselise kunstnikuna. 1938. aastal sündis tütar Mai Reet, kellest samuti kasvas kunstnik.

1944. aastal põgenes Benita Vomm kahe lapsega Saksamaale, sealt Venetsueelasse ning 1953. aastal asus perekond Kanadasse. Benita Vomm oli üks Toronto Eesti Kunsti Klubi asutajaliikmetest.

Benita Vommi kunstnikust venna Voldemar Mölderi kunstnikust tütar Silja Mölder meenutas Benita Vommi kui äärmiselt vitaalset inimest, kes oskas hakkama saada igas olukorras.

Vennatütre sõnul käis Benita Vomm sagedasti venna juures, koos sõideti Tartusse näitustele. “Kahtlemata teadis ta, et tema tööd on sellised, et nendega saab kunstikooli minna,” rääkis Silja Mölder. Ta jutustas tädi päevikus kirja pandud lugu, kuidas Benita pidi tegema kooli lõpumärgi, kuidas nad vennaga koos kavandeid tegid ja lõpuks andsid käiku venna loodud variandi.

“Nende tööprotsess oli täiesti erinev. Meie isa oli väga aeglane maalija, maale viimistles ta aastaid, aga Benita oli väga kärmas. Ema rääkis, et kui Saksa sõdurid tahtsid endast portreesid, siis Benita teenis portreede joonistamisega toidu lauale,” meenutas Silja Mölder.

Venetsueela-periood oli vennatütre sõnul Benita Vommile raskete näljapäevade aeg ja Kanadaski pidi esialgu leppima fotode retušeerija ametiga. “Ta oli juba Rakveres suur organiseerija ja ta hakkas Kanadas koondama sealseid pallaslasi kunstnike klubiks. Benita oli väga asjalik ja üldsegi mitte boheemlasliku elulaadiga, armastas kenasti riides käia ja oli riietuse suhtes ülinõudlik. Ta oli sama asjalik oma õpetuses ja andis noortele kunstnikele head nõu,” rääkis Mölder.

Kui Silja Mölder kirjutas tädile soovist kunstnikuks saada, vastanud too, et kellel seda näljaametit vaja on. “Töövahendid on kallid, raamid on kallid, näitusepinnad tuleb rentida ja ega kunsti eriti ei osteta,” selgitas ta Benita Vommi seisukohta. Muu töö kõrvalt kunstiga tegelda on aga raske või võimatu. “Kui isa töötas teatris, ei saanud ta ühtegi maali teha. Töö võttis talt viimase jõu ja aja,” tõi ta näite oma perest. “Aga kunstnik ei vali siiski oma teed ise, see on tema sees ja seda teeb ta ka ilma söömata,” sedastas Silja Mölder.

Benita Vommi mäletatakse kui erakordse mäluga inimest, kes säilitas särava mõistuse elupäevade lõpuni aastal 2005. Sünnilinnas Rakveres käis Benita Vomm viimati aastal 1998 tema 90. sünnipäeva tähistaval Möldrite-Vommide suguvõsa näitusel.