Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2516567t1h7bea.jpg)
Täna Rakvere teatris esietenduvas noortelavastuses “Creeps” on lavastaja Üllar Saaremäe sõnul üsna üks-ühele näha, kuidas ja mida imetakse inimesest välja telesaate edu nimel.
Miks tuleb “Creeps” - lugu kolmest telesaatejuhiks ihkavast tüdrukust - Rakvere teatri lavale?
Siin on mitu põhjust. Üks, et lugu on äärmiselt päevakajaline. Võib-olla aastat kümme tagasi ei oleks ta meid isegi kõnetanud. Kuna reality- ja superstaarisaadete hullus on Eestit tabanud, siis arvan, et publik mõistab väga hästi, millest räägime. Lugu puudutab noori inimesi, kel veel ei ole tarkust teadlikult hoiduda end lolliks tegemast või mõtlevad, et kui saan telekasse, olen kuulus ja tehtud mees; kui neil pole nõuandjaid, et kuulge - enne tuleks mingil alal vaeva näha või tööd teha ja siis minna.
Teine põhjus on, et tegemist on väga hea noortenäidendiga, mis on orienteeritud vaatajaskonnale 13-20. Kuna “Ann” on lõpusirgele jõudmas, tekkis tühik repertuaari. Selles vanuses publikule on raske leida midagi, mis neid tõesti otseselt puudutaks. Selleks on “Creeps” väga hea komplekt.
Kolmas pluss on, et näidend annab kolmele naisnäitlejale suurepärased mänguvõimalused, samuti režissöörile, keda kehastab Eduard Salmistu. Lugu on kõigi võimalustega, ole ainult näitleja ja mängi ära.
Olete näinud tele- ja reality-maailma nii siit- kui sealtpoolt ekraani. Kui erinevad on need pildid?
Olin 3-4 aastat tagasi saate “Baar” saatejuht. Ma polnud režissöör ega stsenarist, nägin seda asja kõrvalt. Mul oli õnn või õnnetus olla jälgija seisuses.
“Creeps” ei ole otseses mõttes reality-saade, vaid moe-, muusika- ja trendisaade, aga viis, kuidas inimestest välja imetakse just see, mida tootjagrupil vaja, on väga selgelt ja üks-ühele ära näidatud.
Üks põhjus, miks ma seda lavastada tahtsin, oli, et olen näinud, kuidas asi käib ja kui julm see maailm tegelikult on. Seal ei ole tähtis, mida inimene tunneb või mõtleb, peaasi on kätte saada see, mis naelutaks publiku teleri ette - ja seda tehakse vahendeid valimata. Seda meie lavastuses ka näeb, kuidas neid asju tehakse.
Miks võib olla nii populaarne selliste saadete vaatamine ja miks sinna nii meeletult trügitakse?
Raske öelda, ma ise ei kuulu ühte ega teise gruppi ei trügijana ega vaatajana. Kui just jookseb mõni “Eesti otsib superstaari”, siis vaatan, aga mitte esimesi saateid, kus näidatakse veidrikke, neid creeps’e, kes laulda ei oska, aga ilmtingimata tahavad kohale tulla. Lõpusaated on väga uhked, sest tegemist on andekate noortega.
“Baari” vaatasin ajal, kui seda ise tegin, ainuüksi selle tõttu, et teada, mis seal sünnib. Järgmisel aastal ei vaadanud kordagi, sest loobusin ise sellest.
Ma tõesti ei tea, miks “Tõehetk” on populaarne ja miks sinna minnakse. Eeldatavasti läheb täiskasvanud inimene raha pärast. Aga ei “Baari”, ei “Bussi”, ei “Farmi” ei lähe inimesed raha pärast, kuigi võidusumma on lõpus. Tegelikult ma ei tea, miks sellised gladiaatorlikud vaatemängud inimestele huvi pakuvad.
Ajast aega on rahvas jälginud julmi vaatemänge. Ka tänapäeval, kuigi see astub eetikale kanna peale.
Tegelikult peaks ühiskond vastu seisma. Kuigi ma ei tea, kas demokraatlikus riigis saab vastu seista. Järgmine samm oleks, kui kaamerad jälgivad tapmisi - kuidas keegi jookseb eest ära ja musta riietatud mootorratturid tulistavad teda. See oleks kindlasti rekordeid võttev saade. Sellest on viimasel ajal väga palju räägitud.
Kolme neidu mängivad Anneli Rahkema, Marin Mägi ja Rakvere teatritruppi värskelt lisandunud näitleja Silja Miks.
Silja Miks on meil järjest kaasa teinud mitmes tükis. Tal on midagi väga seletamatut, ma ei oska isegi öelda, mis see on. Üks on, et ta on alati prooviprotsessis sada protsenti kohal nii füüsilises kui vaimses mõttes. Mitte et teised ei oleks, aga tema puhul on kohalolek selgesti nähtav. Ta on sellist tüüpi näitleja, kelle tahke ja võimeid ei oskagi kohe ära öelda, ta pakub siiamaani üllatusi.
Meil oli plaan ta tööle võtta, aga siis tuli see maailmama kärpimise programm, aga väikeste teatrisiseste vangerdustega selle koha talle saime.
Koondamiste perioodil on see igatahes märkimisväärne samm.
Tegelikult on Rakvere teatris häbematult vähe näitlejaid. Kui mõtleme selle peale, et me toome hooajas välja üheksa-kümme uuslavastust ja meil on 16 näitlejat, kui ma ise ka mängin, siis 17. See on jube, see on häbematus, aga mis siin teha.
Miks on lavastust muusikaliselt kujundama kutsutud just Karl Robert Saaremäe?
Mina ei jaga seda noorte musa kahjuks enam. Mina oleks pannud Sex Pistolsi või Led Zeppelini. Tunnistan ausalt leheveergudel, et mina olen jäänud oma aega kinni ja noortebände enam ei tunne. Aga Robi on väga asjaga kursis, olles ise ka õppiv pillimees, basskitarrist. See oligi põhjus.
Mulle tundub, et ta sai väga hästi hakkama. Ta leidis niisuguseid artiste, kelle peale poleks isegi tulnud. Üks neist on näiteks eestlanna Kerli Kõiv, kelle plaati ma kuulasin pärast seda, kui meil sellest juttu oli. Huvitaval kombel selline asi läks minust enne mööda. Poja näitab nagu suunda ... Mis on väga hea, muidu inimene hakkab manduma, jääb omadesse asjadesse kinni.
Mida võiks vaataja veel uuslavastusest teada?
Väga head tööd on teinud videorežissöörina Maiju Ingman – tegevus toimub ju telestuudios. Meil on tükis ka üks üllatus.
Kolmapäeval tegin läbimängu, kus publikuks oli Rakvere linnanoorte näitetrupp. Nad võtsid selle vastu eufooriliselt. See andis mulle sajaga kinnitust, et oleme väga millelegi pihta saanud. Ma ei oskagi öelda, kuidas on täiskasvanud inimesel vaadata, kas ta üldse saab ennast kellegagi samastada, võib-olla selle vanemaga, kes on kodus ega tea päris täpselt, mida tema tütred sel hetkel teevad, kui nad on telesaatesse läinud. See on noorte lugu, nende soovide ja tahtmiste ja haigetsaamiste lugu. Kasulik on vaadata ehk vanematel ja õpetajatel, kes arvavad, et nad koolitavad musterlapsi. Ega need ei ole mingid halvad plikad, nad on täiesti elus tegelased, neid liigub meie hulgas igal pool, igas koolis, igas näiteringis või laulukooris.
Mul endal oli seda lugu äärmiselt põnev teha, kuigi materjal pole küll südame visiitkaart, mida portfellis kandes oleksin käinud ühe teatri ukse tagant teise taha, et laske mul see valu välja valada. Ta sattus mu kätte väga õnnelikult Jaanika Juhansoni kaudu. Sain loost kohe aru, seda enam, et enda kogemus ju ka. Väga tervistav protsess oli. Ütlen “oli”, sest lavastus on valmis. Ainus, mida ei saa lavastada ja timmida, on publiku reaktsioonid. Läbimäng koos noortega näitas, et täiesti ootamatutel kohtadel reageeritakse, ootamatute mõtteavalduste peale, mis meile endile - me kõik oleme ju kõvasti üle kahekümne viie, kes seda tükki teeme – tundus, kas üldse läheb kohale või mis see üldse on. Mõni asi, millest arvasin, et kindla peale lõikab, võeti vastu haudvaikuse, võib-olla isegi ehmatusega, et misasja.
Vanemale publikule võin öelda, et vaatused ei ole väga pikad, katsugu ära kannatada see lampide vilgutamine, noorte muusika ja kõik need naljad, mis sealt lavalt tulevad.
Kas Rakvere teatri lavastuste pealkirjad hakkavadki nüüd olema ingliskeelsed?
“Top Dogsi” puhul ma ei tea, miks Kati Kivitar ta jättis, Draamateater mängis kümme aastat tagasi ka sama nime all. Eeldatavasti on see niisugune termin, mida ärimaailmas kõik jagavad. Mina ei kuulu ärimaailma tippklassi, nii et ma ei tea.
“Creepsi” puhul on suisa autori enda palve ja soov, et seda pealkirja ei tõlgitaks. Mõtlesime küll alla panna mingi eestikeelse laiendi,
aga ... Pealkiri ja näitemäng on ajendatud ühest ansambli Radiohead laulust “Creep”, mis ka kõlab tükis. Asjaga kursis olevatele inimestele see ei tundugi kummaline.
Võiks ju öelda, et “Cyrano de Bergerac” on prantsuskeelne nimi – kuidas sa seda tõlgid ...
• Lutz Hübner “Creeps”.
• Lavastaja Üllar Saaremäe.
• Kunstnik Erki Kasemets.
• Muusikaline kujundaja Karl Robert Saaremäe.
• Videorežissöör Maiju Ingman.
• Mängivad Anneli Rahkema, Silja Miks, Marin Mägi ja Eduard Salmistu.