Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2516615t1ha5b2.jpg)
Meenutusi jagavad inimesed, kes elasid-töötasid ajal, mis pole veel meelest läinud.
• Aktsiaseltsi Metrosert juhtiv Ain Noormägi räägib sellest, kuidas kolhoosis omandireformi alustati.
Kaheksakümnendate lõpul hakkas tollane Nõmmküla kolhoosi esimees Ain Noormägi majandis ellu viima uuendusi, mida Eesti põllumajanduses polnud enne nähtud. Tagantjärele ta tehtut ei kahetse.
Kuidas sattusite tööle Nõmmküla kolhoosi ja kaua seal töötasite?
Nagu tol ajal ikka – partei suunas. Ka ise olin nõus, sest eelmises töökohas, Energia kolhoosi peaökonomistina, läks elu kibedaks. Legendaarne esimees Georg Suurmets võeti maha ja pandi vangi. Ülekohtuselt, sest mees mõtles avaramalt, kui oli sel ajal tavaks. Tundsin Suurmetsaga mõttekaaslust, temalt oli õppida. Energia kolhoosi uue esimehe suhtes mina lojaalsuskünnist ei ületanud ning seltsimehelikku sidet mul temaga ei tekkinud. Mõistlikum tundus uus võimalus vastu võtta. Nõmmkülla asusin jaanuaris 1987 ja pidasin vastu 1991. a kevadeni, mil minu jaoks eesmärgistatud tegevus esimehena sai otsa.
Mida see majand endast kujutas?
Nõmmküla oli siis suur ja vaene sovhoos. Maad oli palju, loomi parasjagu, töökaid käsi vähe. Rahva suhtumist iseloomustas üks kogenud farmibrigadir meie esimesel vestlusel umbes nii: “Oleme kui kommunistliku katlamaja kliendid - millal pole vett, millal pole sütt, millal katlakütja joonud. Soojasaamisega on kogu aeg jama. Aga ega midagi muuta ei saagi. Kui sa majandijuhina tahad, et vesi, süsi või kaine katlakütja pikalt ei kaoks, siis pead varavalgest hilisõhtuni lippama inimesi tööle sundides ja ressursse väljastpoolt juurde kaubeldes.” Ei tundunud ahvatlev.
Majanduslik edu ei olnud sovhoosis aruteluteema. Hädasolevatele kehvikutele oli kombeks lausa rajoonikeskusest ellujäämistuge anda ja elatusmiinimumist suurem tulu võeti ära. Raamatupidajatele tundus pigem kahtlane, et majandijuht tunneb tihti huvi rahaseisu vastu pangas. Sõnaga, tavapärane ääremaa sovhoosi seis.
Kas kava hakata majandis uuendama oli üksnes Ain Noormägi idee või oli ka teisi osalisi?
Eks esialgu olin see hull ikka ainult mina. Uurisin põllumajanduse arengut Soomes ja Rootsis. Väike-Maarja kolhoosi peazootehnik Ennik Sulaselt ja sama majandi peaökonomist Kalle Esulalt käisin nõu küsimas. Neil oma rikkas ja uhkes kolhoosis ei lubatud mõelda selliseid mõtteid, mis erinesid kolhoosis valitsevast tõest. Ehk siis eraomand ja suurmajand kõrvu ühel territooriumil - võimatu. Või isemajandavate väiksemate üksuste teke - ohtlik.
Sovhoosi ehk riikliku majandi piires oli midagi muuta üsna mõeldamatu. Esimese tööaasta jooksul õnnestus sovhoos kolhoosiks reorganiseerida. Huvitav ja raske protsess, vastuolus kehtinud sotsialismi arenguloogikaga. Liikusime riiklikult omandilt kooperatiivsele. Võimalikuks sai see ainult Gorbatšovi perestroika laineharjal. ENSV võimuladvikul ei olnud tükk aega julgust nõustuda. Rajooniametnike tugi oli olemas. Rahvale meeldis kolhoosikord väga lihtsal põhjusel – riigitöötajad sovhoosis maksid palgalt 13% tulumaksu, kolhoosnikud said töötasu kätte tulumaksuvabalt.
Reaalsed muudatused aitasid võita enda poole ärksamad ja tulevikulootusega spetsialistid. Mõni spetsialist tuli välja vahetada.
Kunagi Viru Sõnas avaldatud intervjuus ütlete, et suurtootmine viib ummikusse ja et maal peaksid tegutsema ühistud ja talud. Ja et iga inimene peaks teenima 600 rubla kuus.
Suurtootmise ummikseis väljendus peremehetuses. Kui põllumees korra põldu narrib, siis narrib põld teda üheksa korda vastu. Seega ei saanud sunnitööle rajatud süsteem meie maaelus kaua toimida. Asusime pakkuma oma jõu ja peaga toimetuleku võimalusi. Talusid hakati usinasti looma. Tekkisid ühistud ja kooperatiivid lüpsilaudas, kuivatis, aiandis, ehituses. Et maad oli Nõmmkülal palju, siis jätkus seda esialgu kõigile soovijaile. Nimetatud 600rublane kuupalk oli tol ajal tõesti suur, aga tublimad majandist eraldujad sellist tulu teenisid. Ega omal käel toime tulla soovijaid ülearu palju ei olnud. Isegi töökuse etaloniks peetavate mesilaste hulgas on virku 98%. Ülejäänud kaks protsenti laisku elavad teiste loodud soojas tarus hästi ära. Pole veenvat tõestust, et inimühiskonnas oleks virkade osakaal üle poole. Vähem virkade jaoks oli kaitsev kolhoosikord väga mugav. Ahvatlevat teenimisvõimalust propageerisime, et taasäratada viiekümne aasta jooksul uinutatud ettevõtlusgeene.
Nõmmkülla pidi tulema kolm 50 kohaga väikefarmi. See oli uus mõte.
Nende farmide mõte - jõukohane väiketootmisvorm perele - oli vaid üks paljudest. Valmis me nendega kahjuks ei jõudnud. Enne tuli tükeldada senist tootmist nii, et elu maal ei katkeks.
Kahju on ühest teisestki teoks tegemata plaanist. Moe pullifarmil ei olnud tulevikku. Farm oli suur keskkonnareostaja ja tuhandet pullvasikat aastas polnud farmi täitmiseks kusagilt võtta. Sõlmisime kergetööstusminister J. Kraftiga kokkuleppe tekstiilitööstuse rajamiseks farmihoonete baasil. Osanikeks oleksid saanud Nõmmküla julgemad ja ettevõtlikumad. Korralikku tööd jagunuks paljudele. Kohale transporditi ligi sada erinevat tööpinki. Kahjuks asus plaani vastu võitlema eneseteostuse vaeguses vaevelnud ametiühingujuht. Pullide kaeblikku kisa lasi Ott Kool mitu korda Eesti Raadios. Kuni minister loobus. “Rahva tahte” vastu ju riigimees ei lähe. Aga eks tänaseks oleks seegi tekstiilitööstus juba Hiinasse kolinud. Nii et aitäh asjaosalistele minust parema ettenägelikkuse eest!
Kuidas oli plaanitud majandi vara inimestele jagamine. Näiteks müüdi oksjoneil veoautosid.
Tehnikat oli vähe ja seepärast asusime korraldama soovijatele oksjoneid. Kehtiv võim vara müümist avalikul enampakkumisel ei soosinud. Aga otseselt ei keelanud ka. Meie õnneks kartsid tugevad naabermajandid, Adavere kolhoos, Pandivere agrofirma, et nendegi mail võib talude taasloomise “taud” vallanduda, ning seetõttu saime sealtki traktoreid ja põllutehnikat osta ja oma oksjonitel müüa.
Otsuseid, mille tegemisel karistuse piiril kõndisime, tuli tihti ette. Enamasti olid need tõsitöised. Aga vahel ei puudunud ka mänguilu ja huumor. Mõni paremini meelde jäänud juhtum.
Õigus ja kohustus tööle olid töörahvariigis vääramatud. Kuid kõik ei jaksa iga päev tööd teha. Kolhoosi parim keevitaja suutis kolm nädalat kuus väga hästi keevitada. Seejärel pidi ta ühe nädala jooma. Joomise pärast oleks tulnud mees lahti lasta. Kuid kes siis töö oleks teinud? Sõlmisime mehega n-ö füüsilisest isikust ettevõtja lepingu: teed töö ära kainetel päevadel ja saad selle eest väljateenitud palga. Regulaarne joomaperiood on töö- ja rahavaba. Täna tundub see lihtsa lahendusena. Kuid 20 aastat tagasi oli seesugune otsus seadusega vastuolus.
Rajooni juhtkond nõudis kartulikasvatamist ülejõukäivalt suurel pinnal. Kästud 200 hektarile saime kartuli kuidagi maha.
Koristada tuli tehnika ja tööjõu puudusel Vene sõjaväelaste ja õpilaste abiga. Ikka nii, et üks mugul korvi ja teine varbaga vajutades mulla sisse. Noppijal oli sel meetodil hulga vähem kummardamist. Kolhoosi 9-liikmeline juhatus otsustas 1998. a kevadel kaheksa poolt- ja ühe vastuhäälega vähendada kahjuliku kartulikasvatuse pinda neli korda - 50-le hektarile. Pidin kõrgelseisjatele aru andma, kuidas ei täida riigiplaani? Vastus lihtne – mina “tahtsin” jätkata suurel kartulipinnal tootmist, kuid ülejäänud juhatus ei nõustunud. Saime näpuvibutuse küll, et suur häbematus peidetud demokraatia varju, aga miskit hullemat ei juhtunud.
Kaheksakümnendate lõpul pakkus ärinaine Tiiu Silves tehnika soetamist välismaalt kodumaise vanametalli vastu. Tegime kaupa ühe Ida-Viru kaevandusega, et veame nende prügilast vana äravisatud vaskkaabli minema. Seda oli kaheksa tonni. Saime Silveselt ägeda arvuti ja viisime oma raamatupidamisarvestuse arvutisse. Riiklik värvilise metalli varumise plaan Vtortsvetmetile jäi täitmata. Tsvetmeti juht nõudis minu karistamist, sest “põldu ei saavat künda arvutitega”. Karistust siiski ei järgnenud.
Missugune oli ettekujutus tuleviku vallast ja kuidas pidi käima selle valla majandamine?
Saksi vallal oli elujõuline perspektiiv. Ainuüksi Moe Piiritustehase ühe päeva toodangult riigile kasseeritud aktsiisimaks oleks katnud enamiku valla aastakuludest. Kaitsesin koguni oma EPA diplomitöö Saksi valla majandusmudeli kohta. Tollase maavanema A. Leemetsaga jagasime juba oletatavaid tulusid-kulusid valla ja maakonna vahel. Et vald oma vaesed toidaks ja majandilt maaelu hoidja rolli üle võtaks, maakond aga transporti, koole ja sidet üleval peaks. Saksi vald loodigi. Kuid majandusmudeliga läks teisiti. Eesti vabadus ja õigusliku järjepidevuse ideoloogia jõudsid loodetust kiiremini kohale. Jagamise reeglid muutusid, jagajaid ja saajaid tuli juurde, kahjuks tuli juurde ka kannatajaid.
Kolhoosirahvas otsustas ehitada Saksi kiriku. Kuulutati välja projekti konkurss. Mis sai kirikuehitusest edasi?
Tuleb tunnistada, et ega kiriku ehitamine kolhoosirahva enamiku tahe ei olnud. See oli üks võimalus elavdada loodavat valda. Ja kolhoosi juhatus otsustas asja ette võtta. Ärkamisaegne soosiv õhkkond aitas lennukale ideele kaasa. Konkursi teel saime kauni projekti, mida üleriigilistest korjandustest rahastasime.
Ilusale nurgakivipanekule järgnes kahjuks kohalike kaakide kättemaks uuendusmeelsuse eest. Nurgakivi lõhuti paar päeva hiljem, sellesse müüritud silinder varastati. See sai ka peapõhjuseks, miks loobusin Nõmmküla arengu eestvedamisest lõplikult.
Kuidas hindate ise tagantjärele meenutades Nõmmkülas tehtut?
Mida teha? Kas tohib teha? - olid sagedased küsimused. Tehtud sai päris palju, sest võimalusi oli palju. Olen tagantjärele rahul, et saime kõhklustest enamasti üle ja käivitasime mitu arengualgatust. See, mis Eesti põllumajandust ees ootas, sai Nõmmkülas n-ö pilootprojektina läbi käidud mitu aastat varem.
Kuidas hindate hilisemat põllumajandusreformi ja praegust maapoliitikat?
Edgar Savisaare pakutud põllumajandusministri kohast tema esimeses valitsuses loobusin sellepärast, et ei näinud põlluministeeriumile pikka iga. Ennustasin, et pea pool inimestest lahkub põllumajandusest. Ülejäänutest saab osa ettevõtjaks, osa jääb abivajajaks ja osa hakkab viljelema vabaõhumuuseumi sarnast ning välismaalastele näitamiseks suunatud elamisviisi.
Maarahva jaotumine on enam-vähem niimoodi läinudki. Põllumajandusministeerium on kohaliku lobi ja euroabi toel säilinud, täites funktsioone, mis õhukeses riigis ka teiste kanda võiks olla. Põllumajandusreform oli ehk valulikum ja järsem, kui olnuks vaja. Põhimõtteliselt on olnud valikud õiged.
Tänane Eesti peab oma maapoliitikas, nagu muudes eluvaldkondadeski, järgima Euroopa reguleeritud kapitalismi suunda. Ise leiutada eriti palju ei saa.
Karjäär
Ain Noormägi (52) on lõpetanud Rakvere I keskkooli, Eesti põllumajanduse akadeemia ökonomistina ja Tallinna polütehnilise instituudi elektriinsenerina, mõlemad kõrgkoolid cum laude. Ta on täiendanud end Vahemere juhtimisinstituudis Nicosias, Det Norske Veritase koolituskeskuses Oslos, Helsingi ülikoolis, EBSis ja Pariisi ülikoolis.
Töökarjääri alustas elektriinsenerina Rakvere KEKis.
Olnud Lääne-Virumaa komsomolijuht, põllumajandusministeeriumi juhtiv insener, Energia kolhoosi peaökonomist, Nõmmküla kolhoosi esimees, Saaremaal OÜ Meriranna juhatuse esimees, Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni EVEA tegevdirektor, ASi EKE Ariko juhtiv konsultant, rahvusvahelise kontserni Det Norske Veritas Eesti OÜ juhtaudiitor ja turundusdirektor. Alates 2003. a ASi Metrosert juhataja.