Kultuur: Maire Aunaste müüb ennast tükikaupa

Kui pea kaks tundi mööda lennanud, tõmbas teletäht Maire Aunaste jutuotsad kindla käega kokku ning jagas raamatutesse autogramme. Foto: Teet Suur

Kes on Maire Aunaste? Ajakirjanik-teletäht. Teravmeelsust ja -keelsust kiirgav naine. Ärakuulaja. Ema. Kahe raamatu autorina kirjandusklubi külaline. Summa summarum peaaegu hõlmamatu isiksus.

Kohtumiseks Maire Aunastega jääb Lääne-Virumaa keskraamatukogu saal napiks. Kohale tassitakse klapptoolid ja taburetid. Raamatud “Viis aastat peidus” pannakse autogrammiks valmis.

“Ma arvasin, et raamatukogus käib kuu aja jooksul kaks inimest ja nemad on ka täna õhtul kohal,” sõnab Maire Aunaste ja naeratab sama teravsäravalt kui nähtud ekraanilt. Laua taha istuma ta ei soostu - muidu võiks rahvas arvata, et ei räägi temaga silmast silma, vaid vaatab telesaadet “Meie”.

Raamatud sünnivad lihtsalt

Maire Aunaste ütleb, et tema raamatud on sündinud lihtsalt, sest ta pole neid teadlikult raamatuteks kirjutanud. “Kui kirjutamine tuleks raskelt, ei paneks ma paberile ühtegi rida,” tähendab Aunaste.

15 aastat iganädalase stuudiosaatega ekraanil olnud ajakirjanikule tundus kirjutamine mõnusa vaheldusena. “On ju vahva olla voodis pikali, võtta märkmik ja üht-teist kirjutada. Nagunii kogu aeg midagi mu elus juhtub,” arvab ta.

Esimese raamatu “Tee iseendani” jaoks oli tal vaja lihtsalt kapi alt välja tõmmata tolmunud paberirull ajakirja Nädal peatoimetajana kirjutatud tekstidega, mida ta polnud raatsinud prügikasti visata, ja Mart Juurele ulatada. “Ma ei lugenud neid läbi ka,” märgib autor.

Kui ajakirjale Naised kirjutatud kolumnide teemad kippusid otsa saama, soovitas Inga Raitar kirjutada, mis tal on meeles Ameerikast. Kaheksa aastat oli möödas. Üles märgitud polnud ühtegi sõna. “Mõtlesin, et kui on kaheksa aasta möödas ja midagi on meeles, peab asi olema väga tähtis. Ma ei pidanud pingutama, see tuli kohutavalt kergelt,” rääkis Maire Aunaste.

Kui valminud Ameerika-osale soovitati lisada mälestusi oma lapsepõlvest, noorusest, ülikooliajast, abieludest, et saaks huvitavama raamatu, otsustas Aunaste - seda ta ei tee. “Mina, kaval nagu rebane ütlesin: mina müün ennast ainult väikeste tükkide kaupa,” lausub kirjadaam rõhutatud malbusega torkivkavala naeratuse saatel.

Kuidas on ta raamatu “Viis aastat peidus” kõigil fotodel nii särav ja naeratav, päritakse. Keegi ei lase endast ju nutusena pilti teha, teeb Aunaste lühidalt selgeks. Ja lisab, et ega ta seal palju nutnudki – ühe narkomaanist miljonäri juures koristamise ajal, ja lahutuse pärast kolm päeva, aga mitte tundigi rohkem.

Kaks raamatut ei tee Aunaste arvates temast veel kirjanikku. “Mina olen lihtsalt ajakirjanik, kelle žanritugevus on oskus panna tavaline elu natuke ilukirjanduslikku vormi. Kui kirjutaksin kõigest selle tonaalsusega, nagu ma tookord läbi elasin, siis seda ei viitsiks keegi lugeda. Miks ma peaksin lugema teise inimese raskustest, kui mul endal on veelgi raskem?” arutleb ta ja tunnistab, et ei suuda autentseid autobiograafiaid lugeda, sest nende vorm väsitab. “On kirjanikke, kes kirjutavad praktiliselt mitte millestki, kuid iga rida on nagu maal, kunstiteos, aga ajakirjanik ei saa lihtsalt maalida, tema peab paberile panema sündmused, mis on talle ja tema kaasaegsele olulised,” sõnab Aunaste.

Kui Maire Aunaste küsib, kui paljud on lugenud kohtumisõhtu ajendit, raamatut “Viis aastat peidus”, tõuseb mõni üksik arglik käsi, ja autor soovitab minna kohe raamatut ostma - kuniks poed lahti. Pärast võtab ta soovituse tagasi, sest teine, parandustega trükk, tuleb parem kui esimene.

Aunaste hinnangul rikkaks kirjutamisega ei saa, kuid väikest puhkust võimaldada küll, et koguda muljeid uue raamatu tarvis. Tal on sihikul India, aga sinna jääb ta vaid kaheks nädalaks, sest uus saade uuel aastal siiski tuleb. Maire Aunaste peas sündinud idee on aga nii suur saladus, et teletäht peab uneski endal silma peal pidama, et seda kogemata välja ei räägiks.

Ärakuulamise mitu tahku

Vastuseks küsimusele, kas tema eneseiroonia on pärilik, võtab Maire Aunaste kiirkorras läbi kogu suguvõsa: vanaisa ei rääkinud üldse, üks vanaema rääkis, kui haige ta on, teine vanaema rääkis, mida nägi, ema saab naljast aru, isa kui kommunist ei saanud olla irooniline, tädid-onud olid tõsised tööinimesed; ainult Maire ise ja ta näitlejast väikeõde Eva Püssa on ühesuguse terava huumorisoonega, mida keskmine õde Tiina alati ei mõista.

Tütar Elis Aunaste kohta saavad küsijad teada, et telepiiga on olnud vabatahtlikuna tööl Columbias ja Lõuna-Aafrika vabariigis, õpetanud lõunasöögi eest inglise keelt ja fotograafiat ning teinud fotosid kohtadest, mis lausa kubisesid kuritegevusest ja ema südame valutama panid. “Et midagi ei juhtuks, määrab saatuse käsi. Siin ei saa ise kätt ette panna,” arvab Maire Aunaste.

Tütar on ära öelnud kõik saatepakkumised – ka koos emaga – ja plaanib lähitulevikus taas laia ilma minna. “Ta on täielik maailmakodanik,” sõnab Aunaste.

“Meiet” ja eestlastest maailmakodanikest kõneleva sarja saateid “Meie Euroopas” tehes on Maire Aunaste kokku puutunud igat masti inimestega.

Teleajakirjaniku kogemus ütleb, et suurem jagu eestlasi ei taha kuidagi kaamera ette tulla. Kui jutu asjus saadakse viimaks ikkagi kokkuleppele, siis näo ekraanil näitamine on pea ülesaamatu takistus. Ühtegi arvukatest Soomes töötavatest eestlastest ehitusmeestest ei õnnestunudki kaamera ette rääkida. “Need välismaal elavad eestlased, kes on nõustunud rääkima, on enamasti väga tänulikud, et keegi Eestist tunneb nende vastu huvi, et nad pole päriselt unustatud,” sõnab saatejuht.

Kodueestlastest on maainimesed kaamera suhtes lahkemad ja vastutulelikumad kui linnainimesed. Arvavad – kui vaja, siis vaja, ja kui esialgne võõristus möödas, jätkub juttu enamasti rohkem kui saatesse mahuks. Saateid tehes on Maire Aunaste üha uuesti kogenud, kui väga inimesed vajavad ärakuulamist ja kui vähe on neil võimalust end tühjaks rääkida.

“Mõnikord oleme meie esimesed, kes on valmis inimese ära kuulama,” sõnab telenaine. Ta on kuulanud ja kuulanud, sekka aidanud hädalistel abi saada. Mõnigi kord pole heategu jäänud karistamata, aga vahel on “Meie” peale ärganud asjaomased ametnikud ning inimese probleem leidnud lahenduse.

“Mõnikord sa suudad panna need inimesed mõtlema, kelle asi see tegelikult on. On suur asi, kui ajakirjandus seda suudab,” sedastab ajakirjanik.

Maire Aunastet saadavad tema saadetes osalenute telefonikõned, kus küsitakse ikka ja jälle nõu ja abi, oodatakse külla või lihtsalt nutetakse. Eriti rasked ja nõutukstegevad on laste helistamised. “Ma ei tea, mida peaks tegema. Jääb tunne, et nende inimeste eluga peaks edasi tegelema ...” on Aunaste suured silmad nukrusest triiki.

Paraku pole võimalik kõigile uuesti külla sõita või inimese elu juhtimist enda peale võtta - ajakirjanik ei saa teha sotsiaaltöötaja tööd, saab juhtida tähelepanu abivajajatele, aga mitte kanda võtta nende vaeva. Ta ei jaksaks. Ega peakski.

Kuigi Maire Aunaste südametunnistus ja üsna tühi nišš on ajendanud teda tegema elu-saateid, arvab ta end rohkem sobivat meelelahutussaadete tegijaks.

See, et inimesed ise tikuvad telesse tõtt tunnistama või reality show’des osalema, on Maire Aunaste meelest hea. “Tore, kui inimene tahab rääkida midagi niisugust, mis on teistele õpetlik või paneb mõtlema. Arvan, et ta saab mure südamelt ära, tal hakkab kergem,” usub teleajakirjanik, aga lisab, et mis juhtub pärast saadet, kuidas läheb elu edasi, ei pruugi me kunagi kuulda.

Aunaste kinnitab, et Eesti “Tõehetk” on üsna leebe, võrreldes analoogsete saadetega Ameerikas, kus pärast saadet on ennast või teisi ka maha lastud. Kommertskanali vaadatavus sellest ainult tõuseb, tõdeb ta skeptiliselt.

Kaamerakindel kodu

“Ameerikas on telekanaleid nii palju, et kui tunned, et saade on amoraalne või mõjub halvasti, vaatad teist kanalit. Meil ei ole seda valikut,” ütleb Aunaste.

Et televisioon sekkub aina jõulisemalt inimeste ellu ja trügib kaameraga kodudesse, annab pika telestaažiga Aunaste nõu: “Ärge laske kaamerat oma tuppa! Te ei pea kedagi oma koju laskma.” See on väärt soovitus.

Maire Aunastel on palju lugusid. Häid, elulisi, humoorikaid, puudutavaid ja õpetlikke lugusid. Aga need jäävad kirjandusklubi seinte ja inimeste vahele.