Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatan ahastusega kodus postkastist toodud reklaamtrükiseid.
Paistab, et kõik Rakvere linna vanad ja uued ärikeskused ning toidupoed, pealinna omad takkapihta, on heaks võtnud ja mulle koos Postimehega seljatäie läikpaberil piltidega kaubanduslikke teadaandeid saatnud. Naljalt ei jää päeva vahele.
Vähemalt paar korda kuus lisandub neile kas Anttila, Halensi, Quelle, BonBrixi või mõne teise postimüügifirma kataloog või soodustoodete reklaam. Viimaste vastu ei olegi midagi kosta - minu nimi ja aadress peal, tõenäoliselt olen korra neilt midagi tellinud. Ilmselt siis, kui internetist tellida veel ei saanud.
Ja mõttetud paberivirnad muudkui vallutavad laudu ja riiuleid. Appi, tegelikult ma ei ole ju peale ajalehe midagi tellinud. Mida saaksin ette võtta?
Ahju, kui põleb
Ajalehed õnneks põlevad ahjus. Ja kellel pole ahju, sellel on kamin või keskküttekatel. Mahukamat väljaannet tuleks küll eelnevalt veidi töödelda, kas kortsutada või rulli keerata, siis põleb paremini. Kriitpaberil reklaamiga katsetamine lõppes kurvasti, ahju segamisel sain vastu silmi pahvaku poolpõlenud lendlevat ollust, mida oli pool tuba täis ja mis tuli hiljem kokku korjata. Enam ei ole tahtmist üritust korrata.
Eks jäätmeseaduse ja taaskasutuse õilsate põhimõtete järgi peaksin tassima need kriitpaberikilod kuhugi spetskonteinerisse, mida päris kindlasti igas hoovis ei ole.
Seega tuleb kõigepealt uurida, kus niisugune koht asub, siis vaba aega leida ja see paberilasu sinna vedada. Aga miks ma pean oma aega ja jõudu selleks raiskama?
Töökaaslane on olnud targem, tema käis paar korda postkontoris ja sai sealt kleepsu, mis keelab reklaami postkasti panna. Aga nagu välja tuleb, on tal olnud sellest vaid pooleldi abi: reklaamide vastu, mis pandud tellitud ajalehe vahele, ei aita ussi- ega püssirohi, need sokutab kirjakandja ikkagi postkasti.
Minult ei küsita
Kui näiteks mõne Tallinna kaubamaja trükisele on mu nimi peale trükitud, tahaksin küll küsida ühelt valvsalt inspektsioonilt, kust on pärit mu isikuandmed.
Ja mu hing ei jää ikkagi rahule, sest miks peaksin üldse postkontorisse kõmpima, et õiendada asja, mis on minu selja taga ja minult küsimata otsustatud.
Ma vist lepiksin, kui need aknast ja uksest sissetrügivad reklaamid oleks tavalisel paberil, mis mu elamist ei risustaks, sest neid saaks vähemalt ahjus olematuks muuta, ja ahju tuleb kütta ju niikuinii. Kiitus siinkohal Säästumarketile ja kodumasinate müüjaile, kes on reklaamimisel leppinud tavalise ajalehepaberiga.
Oleksin kaupmees, ei ajaks ma oma kliente sedasi tigedaks, olen kindel, et vähesed viitsivad neisse läikivaisse pabereisse, mida laekub kuhjaga ja mis enamasti teatavad ajutistest odavmüükidest, üldse süüvida, viskavad kohe kõrvale. Seega, mahavisatud raha. Reklaamitellijad ja -tegijad võiks ajaga, mil üha rohkem kõneldakse elukeskkonna puhtana hoidmisest, kaasas käia ja välja mõelda midagi mõjuvamat, mis nii palju prügi ei tekita.