Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Siin kohtab nukraid ja endassetõmbunuid, särasilmseid ja lootusrikkaid, nagu neidki, kes väidavad polkovniku lesena, et arstid ei tea midagi. Siin võib trehvata ka hallipäist boheemlast, kes kritseldab midagi taskuplokki, sõrmed värisemas ja pisut viinaviga näos. Juhtumisi tunnen seda meest. Koguni nii lähedalt, et tean – aastaid tagasi lõi ta Puškini kombel värsse melanhoolseist päevist ja sügise nukrast võlust. Temas oli sädet ja ta sulejooks kõneles tõusvast andest.
“Kas kirjutad ikka veel?” pärin. “Ei, ainult vemmalvärsse mõnikord. Aega pole, ka luule lugemiseks mitte.” - “Millega tegeled?” - “Äriga. See neelab mu üleni.” Tõuseb ja astub arstikabineti uksest sisse.
Luule lugu
Mina sisenen ühest teisest uksest, mis vanadusest hall ja millel raske raudne käepide. Olen viieaastane, keksin vanaema suures kivipõrandaga köögis ja õpin memme deklameerimise järgi pähe luuletust “Meil aiaäärne tänavas”.
“Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime,” loeb vanaema ja hakib pliidisuu ees kapsarauaga seasööki. “Kus kasteheinas põlvili me lapsed jooksime,” etlen mina ja üritan kivipõrandal põlvili joosta, mis juba paari sammu järel näib ilmvõimatu.
“Küll üle aia tahtsin ma ...” taidlen tundeküllaselt, teen teatraalse pöörde ja istun jalapingile. Ei, mitte jalapingile, sest selle asemele on nihutatud seasöögipang. Ma istun seasöögiämbris, olen selles sügavalt kinni, kahekorra kokku pandud nagu liigendnuga. Vanaema tõmbab mu ämbrist nagu punni pudelisuust, mu tagumiselt poolelt tilgub jahurokka, rasvast nõudepesuvett ja kartulikörti ning ma luksun nii, et hing kinni.
Kui lõpuks toru valla saan, röögin kogemata kombel riimis: “Ma vih-vihkan seda kööki ja seh-seda seasööki!” Need on mu esimesed luuletajatundmused.
Palju aastaid hiljem, keskkoolipäevil, istun tollesama tervisekeskuses kohatud boheemlasega, kes siis oli mustapäine ja kreekaliku profiiliga filoloogiatudeng, tema tillukeses üüritoas. Valge klaasitud uks on poikvel, sest perenaine kõrvalruumis tahab olla noorte mittesiivutus käitumises surmkindel.
Noored aga loevad hoopis luulet, õigemini loeb tudeng – algul Siiga, Visnapuud ja Jesseninit, hiljem omasepitsetud värsse. Need on nii ilusad, voolavad ja hingeminevad, et ma tahan neid igavesti mäletada. Olen sel hetkel ja olen siiani nõus klassikalisest antiikajast pärit väitega, et luuletamisoskuse valdaja kaudu kõnelevad muusad ja ta näib seisvat ühenduses jumalatega. Nüüd ütleb seesama mees, et tal pole aega luulet ei kirjutada ega lugeda. Äri neelavat teda üleni ...
Nälgiv hing
Raamatupoe uks on mu käesurvele alati lahkesti järele andnud. Ma võtaksin kõik need kaunid valikkogud ja harrastusluuletajate raamatukesed takkatippu, ent kaante vahele kätketud lüürika soolane hind seab soovidele piirid. Siiski teen endale vähemalt kord kuus ühe luulekogu näol kingituse.
“Vähe ostetakse, vähe loetakse,” kostub nii müüjatelt kui ka laenutajatelt. Menukirjanike üllitistel, kus fantaasiavürtsiga maitsestatud proosaline elu proosavormis üles tähendatud, olevat hoopis parem minek.
Kõige sagedamini avanevad meie ees kaubanduskeskuste liuguksed. Hommikust õhtuni liigub inimvool ühest müügiboksist teise, sageli sihitult ja ainsagi ostusoovita, lihtsalt ajaviitmise eesmärgil. Töö ja raha, poed ja kodu, dringiklaas ja teler – me oleme selles poni-jookseb-mööda-ringi-rutiinis nii kinni nagu mina kunagi seasöögipanges.
Hing elab nagu väljaspool meid, iseseisvat elu. Elab, ent nälgib. Stress, nendime. Depressioon, teatame targalt. Vahest aitab selle vastu natuke saalomonlikku ülemlaulu Alavainult, nauditav tertsiin Hirvelt või neli imelist etüüdi Alliksaarelt? Proovigem! Tõhusaim rohi see pole, aga kasu tõuseb sellest kindlasti.
“Millal sa viimati Betti Alverit lugesid?” küsisin tuttavalt. Vastuseks on tõllarattasuuruste silmade taipamatu pilk. Nii vaadatakse inimest, kelle keel pole kõnetatavale arusaadav. Aga Alveri keel? Tema sõnumit annab üldistada kõikide nende kohta, kes hingelisi vajadusi ihuliste ja materiaalsete kõrval kaugeltki vähetähtsaks ei pea:
Palju sädinat ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mul on hamba- ja südamevalu igal sündinud laulikul.
Ning ikka on isemahti neil hoopis hullemat hoolt: nende uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt.
Urve Tinnuri, luuletaja