Kodulugu: Varangu vennad ajasid Eesti asja

Gustav Blumberg oli muu hulgas ka Kreutzwaldi väimees ja just Blumberg toimetas järelejäänud käsikirjadest trükki Lauluisa poeemi “Lembitu”. Foto: Repro

Varangu küla on andnud eesti kultuurilukku olulise panuse. Just sealt on pärit kaks tuntud ärkamisaja tegelast - vennad Gustav ja Paul Blumbergid.

Gustav Blumberg sündis 11. oktoobril 1834. aastal ja noorem vend Paul 24. septembril 1840. aastal Varangu mõisavalitseja Madis Blumbergi peres. Kuni kümnenda eluaastani elasid poisid isakodus ja oskasid oma mälestuste järgi vaid eesti keelt.

Poisid hakkasid varakult tegema ka raskeid talutöid, sest vaatamata mõisavalitseja ametile polnud Blumbergide pere sugugi rikas.

Esimese koolihariduse said vennad väikeses Räpu naabermõisas, kus töötas koduõpetajana üks vana prantslane. Gustavi mälestuste kohaselt pakkus koduõpetaja “oma huvitavate jutustustega rikkalikult toitu minu lapselikule fantaasiale”.

Kooliteed jätkasid vennad Rakveres, Gustav õppis nii alg- kui kreiskoolis, ent Paul siirdus hiljem algkoolist Tallinna gümnaasiumisse, kust läks edasi Tartu gümnaasiumisse, mille lõpueksamid ta sooritas 1860. aastal.

Gustav Blumberg lõpetas Rakvere kreiskooli 1851. aastal ja töötas seejärel aasta abiõpetajana, 1852-1854 õppis ta Tartu seminaris, 1859 sooritas ülikooli juures ajaloo- ja matemaatikaõpetaja eksami.

Gustav Blumberg oli üks esimesi eesti rahvusest keskkooliõpetajaid.

Pingelisest kutsetööst hoolimata jätkus Gustav Blumbergil energiat ka ühiskondlikuks tegevuseks. Aastail 1861-1867 oli ta Õpetatud Eesti Seltsi juhatuse sekretär. Samuti osales Blumberg Eesti Aleksandrikooli peakomitee tegevuses ning oli üks Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaid.

Lauluisa väimees

Gustav abiellus Vasta mõisa rentniku tütrega, Kreutzwaldi abikaasa õetütrega, kuid jäi varakult leseks. 1866. aasta nelipühade ajal peeti Võrus uued pulmad, seekord sai Gustav Blumbergi kaasaks juba Lauluisa enda tütar Adelheid.

Gustav Blumberg tegi äiapapaga usinat koostööd folkloristika vallas - koostas rahvuseepost kommenteeriva saksakeelse teose “Kalevipoja allikad ja reaaliad ühes variantide ja täiendustega”, kogus ise Kalevipojaga seotud rahvapärimusi ja edendas koos Kreutzwaldiga Eesti-Soome suhteid. Blumberg oli ka Kreutzwaldi ja Koidula sõpruse esialgseks vahendajaks.

Pärast Võru linnaarsti kohustustest vabanemist 1877. a asus Kreutzwald ühes abikaasaga elama Tartusse väimehe juurde.

Tartus ta ka suri ning maeti tütre ja väimehe hoolitsusel.

Gustav Blumberg koostas Lauluisa elutööst saksakeelse ülevaate, mis avaldati ÕESi toimetistes ja toimetas järelejäänud käsikirjadest trükki poeemi “Lembitu”.

ÕESi väljaandel ilmunud “Tarto kalendri” toimetajana värbas Gustav Blumberg kaastööliseks üliõpilase Jakob Hurda. Hurda poolehoidjate hulka kuulus ta hiljem veel Eesti Kirjameeste Seltsi laekurina ja lahkus suure tüli tagajärjel 1881. a seltsist koos Hurda meeskonnaga.

Pedagoogina tundis Gustav Blumberg erilist huvi sünnimaa tundmaõppimise süvendamise vastu. 1869. a ilmus tema esimene saksakeelne õpik, millele 1871. a järgnes “Juhataja kodu ja isamaa tundmisele”.

Õpik andis maateaduslike põhitõdede kõrval ka ülevaate Eesti ja Läti administratiivsest jagunemisest. Vahele oli põimitud kohamuistendeid ja isegi luuletusi.

Rahvakoolides leidis Blumbergi õpik laialdast tarvitamist, raamatu viimane, seitsmes trükk, ilmus 1907. aastal.

Gustav Blumberg elas oma kuulsast äiapapast üksteist aastat kauem ja suri 4. septembril 1892. aastal.

Tiflisi tohter

Noorem vend Paul Blumberg jätkas õpinguid 1861. aasta jaanuaris Tartu ülikooli majandusteaduskonnas, kuid juba järgmisel semestril läks ta üle arstiteaduskonda.

1864. aasta suvel praktiseeris ta Berliinis prof. Traube silmakliinikus ja VII semestri järel hakkas spetsialiseeruma oftalmoloogiale.

Pärast ülikooli lõpetamist 1866. a suvel asus Paul Blumberg kirjutama väitekirja silmahaiguste teemal. Väitekirja kaitses ta 21. septembril 1867. a ja sai arstiteaduste doktori kraadi.

Paul Blumbergi osavõtt rahvuslikust liikumisest algas populaarteaduslike artiklite avaldamisega Eesti Postimehes.

Kohe pärast Berliinist tagasitulemist hakkas Blumberg oma erialaseid teadmisi rahvale edasi andma.

Esimesed artiklid käsitlesid talurahva hulgas ülilevinud silmahaigust trahhoomi, mida põdenud isegi kuni 80% maarahvast.

Paul Blumberg kirjutas: “Seal on kõik leida, mis inimest aegsaste võib pimedaks teha: suits, tolm, reheaganad, pimedus ja hele valgus (et alati peavad kaebama: “silmad jäid õue”), mis väga silmade peale käib; värske õhu puudus, kus palju inimesi ühes hunnikus elavad; laudalojuste ja sõnniku aur (päris silmade kihvt), kus inimesed kitsede, lammaste, kanade, jah põrsade ja vasikatega ühes koos armastavad elada; saunapalavus, mis silmadele niisama paha on; rehetolm ja leitse, muist häda pärast, muist harjunud viisi pärast, ja muud sellesarnatsed asjad, mis kõik silmi rikuvad.”

1865. ja1866. a avaldas Paul Blumberg hulga kirjutisi koolera kohta.

Ta kirjutas ka mitu eestlust propageerivat artiklit, milles avaldas muu hulgas kahetsust, et paljud haritud eestlased “mitte oma sugurahva auks ja kasuks ei taha elada”.

Paul Blumberg ei piirdunud ainuüksi ajaleheartiklite kirjutamisega, vaid oli ühtlasi üpris tunnustatud ja hinnatud kõnemees. Ta tegeles ka üsna usinalt “Kalevipoja” propageerimisega.

1867. aastal siirdus Paul Blumberg Tiflisi, mis jäigi tema tulevaseks töö- ja elukohaks.

Blumberg kavatses küll Kaukaasias veeta vaid kroonustipendiumi tõttu kohustuslikud teenistusaastad, et siis asuda pealinna ja “meie eesti rahva vaimse heaolu eest oma jõukohaselt töötada”, jäi aga sinna kogu oma ülejäänud eluks.

1869. aastal sai Paul Blumberg Tiflisi linnahaigla nooremaks ordinaatoriks, 1871. a lõpul kinnitati ta haigla kirurgiaosakonna vanemaks ordinaatoriks. 1877. a suvel võttis ta arstina osa Vene-Türgi sõjast ja pälvis Püha Vladimiri 4. järgu ordeni “Inguri väesalgas ülesnäidatud vahvuse eest arstiülesannete täitmisel vaenlase tule all”.

1879. aastal määrati Paul Blumberg Bakuu kubermanguarsti abi kohale, 1885. a sama arsti asetäitjaks ja järgmisel aastal korraliseks Bakuu kubermanguarstiks.

1887. a käis Paul Blumberg viimast korda Eestis. Ta sooritas Tartus kubermanguarsti eksami ja külastas mõne päeva ka oma venda.

Pärast Kaukaasiasse tagasipöördumist Paul Blumbergi jäljed kaovad. Teatmeteosed pakuvad siiski, et ta suri Bakuus 1893. aastal, ent seegi fakt ei pruugi tõele vastata.

Laulikutel tuleb rahvaluulet uurida

Kui Vanemuine Taara kingul Emajõe ääres oma pühitsetud kandlel heliseda laskis ja laulmist alustas, pajatab meile saaga, polnud tal muud kavatsust kui see, et inimeselastele uus pidukeel kinkida, mis igapäevasest kõnekeelest nõnda lahku heidaks nagu pidurõivas argikuuest. Meie värsnikud arvavad selle nõudmise olevat täitnud, kui ühes looduse poolt riimimatuks loodud keeles, nagu eesti keel seda on, oma sandi proosa lühikestele ridadele pisut kilinat-kõlinat külge riputavad, kus seal, peal, teal ja muud sarnased ... peavad teiste keelte riimi aset täitma. Nemad arvavad, et on selle kunsttükiga oma cacatumi muutnud pictumiks.

Kui mõte on kaunis ning poeetiline, meetrum õige ja kõrva jaoks heakõlaline, siis jääb riim eesti keeles täiesti kõrvaliseks asjaks, või olgu siis, et ta otsekui juhtumisi iseenesest tuleb. See on alati lapsetapp, kui keegi riimi pärast hea mõtte ohverdab.

Kui meie nooremad laulikud võtaksid vaevaks paremaid eesti rahvalaulusid uurida, et selles vormis uusi luua, ma arvan, sealt võiksid nemad mõndagi õppida. Selles peidetud varanduses puhkavad maetult mõtteivad, mis meie rahvale kõige suuremaks auks on, sama palju aga kurtma panevad, et hariduse vildaka sihi tõttu jumalik läte satub aja jooksul ärakuivamise ohtu.

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjast Gustav Blumbergile, kes oli Lauluisale arvustamiseks saatnud noore Mihkel Veske esimesed luulekatsetused.