Kultuur: Aarne Üksküla naudib paljutahulist FIPelu

Aarne Üksküla. Foto: Teet Suur

Täna astub üle pika aja Rakvere teatri - oma teise ülikooli - lavale vanameister Aarne Üksküla. Vürsti roll VAT Teatri lavastuses “Teener” on üks osa Üksküla kiireks kippuvast FIPelust.

Mängite täna Rakvere teatris VAT Teatri lavastust “Teener”. Millal mängisite seal viimati – oli see Mikk Mikiveri lavastatud “Othello” aastal 1994?

Jah, seal tehtutest oli see viimane, aga olen seal mänginud teiste teatritega. Pärast remonti ma vist polegi seal laval olnud. Päris põnev on minna.

Rakvere teatrist läksin ära 40 aastat tagasi.

Millisena mäletate Rakvere teatrit, mida olete nimetanud lausa isakoduks, sellest ajast, kui aastal 1961 otse lavakoolist siia tulite? (Toonane kolleeg Ellen Grünfeldt mäletab, et olite vaikne, tagasihoidlik, viisakas, tähelepanelik ja õpihimuline noor mees.)

Nimetan Rakveret isakoduks, jah, sest see oli ikkagi mu koduteater. Nimetaksin isegi oma teiseks ülikooliks, sest kõik need seitse aastat sai seal kohutavalt tööd teha. Neil, kes meie kursuselt sattusid Draamateatrisse, oli alguses väga vähe või polnud üldse tööd.

Peale selle, et mul oli palju tööd, tuli sinna kohe lavastama minu kõige olulisem õpetaja Panso kõrval, Leo Kalmet. See oli tõesti suur kool.

Mäletan, et igatsesin sel ajal taga mõnda väikest rolli, sellepärast, et mind pandi kohe suurte rollide peale. Viimaks mul oli üks väike roll – brigadir Halena lavastuses “Kolmas õde”.

Arvan, et just tänu Rakvere teatrile minust saigi näitleja. Kuigi Panso ütles, et teatrikool peab andma meistri, mitte selli, aga ega sealt ju kohe meistrit tule. Need seitse aastat olid need, mis panid aluse.

Missugune paistis tolleaegne Rakvere ja sealne teatritrupp pealinnapoisile?

Rakverre minek oli mu enda soov, sest Siina [abikaasa Siina Üksküla] määrati sinna. Vist oli Draamateater ka mind tahtnud, aga valisin Rakvere. Ja ma ei kahetse.

See oli aeg, mil Kulno [Süvalep – toim.] lahkus Rakverest. Meil oli kohtumine, kui käisin seal maad kuulamas. Valvelauas pingi peal istus Kulno ja rääkis mulle teatrist ja vaatajatest. Rakveres elas vist 15 000 inimest, ja ta ütles, et 5000 on venelased, kes ei käi teatris, siis on 5000 eestlast, kes ka ei käi, ja 5000 käib teatris.

Mul on üks niisugune päevik, kus on kirjas kõik etendused, milles olen mänginud, ja kõik paigad, kus olen mänginud. Unustasin selle maha, aga mälu järgi oli selleks ajaks, kui läksin ära Pärnusse, kohti, kus sai mängitud, ligi 280. Seitsme aasta jooksul oli mängitud umbes 1300 etenduse ringis, Rakveres neist ainult 136. Nii et see oli reisiteater. Teisest küljest oli hea, sest käisime teatriga suvereisidel kaunites kohtades. Kõik seitse aastat oli esimene reis pärast maipühi Saaremaale.

Näitlejaid, kes olid seal teatris olnud ammu, oli see situatsioon ära kurnanud. Lõpus tundsin ise ka, et väsitab ära.

Kulno oli viinud Rakvere teatri seal töötatud kuue aasta jooksul täiesti orbiidile. Tema lahkumine Vanemuisesse oli natukene kurb moment trupile ja teatrile. Trupp, kuhu sattusime, oli äärmiselt kokkuhoidev ja sõbralik. See oli ju väike trupp, vist oli 23 näitlejat. Erakordselt ühtehoidev trupp oli suur väärtus.

Tuli Heino Kulvere ja ütles, et ta pole miski peanäitejuht ega lavastajagi, et katsume kõike koos teha – ja selleks oli kollektiiv täiesti valmis. Sellist ühistegevust ei kohtagi enam teatris nii väga.

Mis oleks see näidend, lavastaja või partnerlus, mis võiks tuua teid praegu mängima Rakvere teatrisse?

Ma ei jaksa enam ette võtta niisugust ... Kuigi võiks teha ...

Ma ei tunne seda teatrit enam päris hästi ära. Suure remondiga on teater tundmatuseni muutunud. Kui meie sinna läksime, oli all keldris üks meeste garderoob ja kõrval oli naiste garderoob. Eks seal ninapidi koos sai oldud. Hiljem asi paranes. Nüüd on neil nii uhke elamine, et ma ei oska seal liikudagi enam.

Ma ei usu, et ma midagi üldse tahaks teha, olen nüüd leppinud sellega, mida siin teen.

Miks otsustasite aastal 2006 pärast 45 hooaega ja enam kui 130 rolli teatrist lahkuda?

Mitte et päris lahkuda, aga et ma nii palju ei hooli enam teha – juba 72. eluaasta läheb ja ... Saan aru, et on sellised vitaalsed inimesed nagu Ita Ever või Eino Baskin, aga milleks rabeleda? Ma olen ju FIP – füüsilisest isikust pensionär - ja sellega olen väga rahul.

Siin [VAT Teatris – toim.] ma tahan teha, sest siin on ka mingi seos Rakverega – Rakvere teater oli sel ajal üks väiksemaid ja nooremaid teatreid, ja kuna ma seal alustasin, siis mõtlesin, et oma viimased asjad teen siin, ühes väiksematest. Siin, kus töötab ju praktiliselt kümme inimest, on midagi sarnast. Siin on ka mingi üksmeel ja kokkuhoidmine ja kõige koos tegemine. Ta on mulle lihtsalt väga sümpaatne ja kuna “Teenrit” siin mängisime juba enne, siis ma selle “Nürnbergi” ka vastu võtsin.

Aga ega ma mujal ei ... On pakutud küll, aga ma ei taha enam.

Pearu roll “Wargamäe wabariigis” siiski tuli.

Projekti teha on teine asi. See ei tähenda, et peaksin kogu hooaja mängima. Olen oma vanaduspuhkuse justkui ära teeninud juba, peaks see õigus ikkagi olema.

Ja nüüd on mul väga hea – kolm-neli etendust kuus, see on täitsa normaalne. Mäletan, kui olin Pärnus - või veel Rakveres? -, siis Järvet küsis: “Palju sa mängid?” Kui ütlesin, kui suur arv tegelikult on, ta arvas, et, oi – see on palju.

Füüsilisest isikust pensionäri seisus annab võimaluse valida.

Jah, seda küll. Ma ei ole sunnitud enam kõike tegema nagu teatris. Ma ei ole kunagi osanud ära öelda ka. Aga nüüd saan valida jah. Ja ega ma rohkem ei tahagi praegu.

Üks tore roll oli teil hiljuti metsavaht Vänt vendade Saaremäede kuuldemängus “Käpipuu vennaskond”.

Kuuldemänge ja niisuguseid asju teen ikka. Ja eks see “Õnne” vana mesinik peab ka edasi jääma – mul seal tütar kõik ja ... (muheleb). Aga seal ma pole põhitegelane, harva ilmun sinna oma mesitalust.

Suveprojektid, kui need on huvitavad, teen kaasa. Ega ma Nüganenile ju ära ei saa ütelda.

Pearu oli niisugune huvitav katsumus või proov. Ega ta mul kõige paremini välja ei tulnud, aga ... Suvel mängin seda veel.

Kas Tammsaare on teile oluline autor?

Tammsaare on minu jaoks ikka üks eesti suurkirjanik, keda võid lõpmatult lugeda, aina uuesti ja uuesti. Ma isegi kunagi mõtlesin, kui veel õppejõud olin, et Vargamäe meeste monoloogid on ju fantastiliselt head. Kui need kokku panna, et mehed istuvad kokku ja hakkavad vastastikku neid rääkima, see oleks huvitav töö. Tammsaare on minu jaoks ikka number üks eesti kirjanduses.

Olete lugenud plaadile audioraamatuid – nii Agatha Christie’t kui muinasjutte. Mida lisaks Tammsaarele meelsasti loete?

Mul on suur virn asju, mida peaks lugema. Vahepeal lugesin eluloolisi-ajaloolisi raamatuid tuntud inimestest, Jaan Kross on praegu pooleli ja ma pole Miku-raamatutki [Mikk Mikiverist – toim.] päris korralikult läbi saanud, ikka võtad vahepeal teise. Tahaks rohkem lugeda, aga kui sa oled FIP, siis on sul nii palju tegemist, sest mina pean ka koduseid toimetusi nüüd tegema, kuna Maria [elukaaslane Maria Klenskaja – toim.] on veel täitsa tööjõus inimene.

Kõige väiksemal lapselapsel, kaheksasel tütrepojal, ta on esimese klassi poiss, on vaja käia koolis vastas ja temaga tegeleda. Teised lapselapsed on juba teatrikoolis, rumalakesed.

Miks rumalakesed?

Eks nad mulle seda juttu rääkisid, eriti Kristjan. Olen neid veennud, et ärge minge selle töö peale, aga nad läksid mõlemad. Ega midagi teha ei ole.

Kuidas nad laval paistavad?

Sandra on väga musikaalne, rohkem muusikainimene, aga nad teevad hästi, saavad hästi hakkama. Aga mis neid ees ootab, seda ei tea iial.

Kas kõige väiksem lapselaps ka teatri vastu huvi ilmutab?

No ei tea ... Esialgu mitte. Nagu lapsed ikka teevad oma jõuluetendust. Ma loodan, et ei. Ta teeb karatet ja õpib viiulit.

Teie häälega kõneleb “Leiutajateküla Lotte” härrasmehelik mutt, “Autode” vana võidusõitja Hudson Hornet ja hulk teisi toredaid tegelasi.

Mu tütre kaudu, kes töötab Orbital Voxis, küsiti, kas ma filme ei dubleeri. Neid teen meelsasti, aga oleneb, kui palju see aega võtab. Tihtipeale tuleb viis-kuus tundi mitu päeva teha. Ei jaksa enam hästi.

Enamasti istub kohal ka kontroll - “Autodes” oli see üks poolakas -, kes annab nõu ja soovitusi, et film saaks täpselt samasugune, nagu nemad tegid originaali. Mul oli seal Paul Newmanit vaja teha, ja see oli uhke asi.

Janno Põldmale ma ei saa hästi ära öelda, sest temaga oleme nii palju koos teinud neid asju. Seal on ainult üks hull asi – tuleb kohutavalt paljudele paberitele alla kirjutada.

Milline on teie suhe reklaamiga?

Olen mõnikord ostnud ja proovinud pärast ära need, mida olen reklaaminud, ja natuke piinlik on, sest need on natukene üles blufitud, ei vasta sellele, mida näen reklaamist.

Viimati reklaamisin TEA entsüklopeediat, sest sain aru, et see on väärt värk.

Milliste mõtetega vaatate praegu 40 aastat tagasi Käsmus vändatud filmi “Ühe suve akvarellid”?

Ma enam seda eriti ei vaata. Näen, et see on ikka “algaja edimene katseke”.

See oli esimene filmikogemus. Virve Aruoja eriti ei juhendanud, pidin ise oma tarkusest tegema. See aeg Käsmus oli väga tore. Vana Albina Kausi oli fantastiline – ääretult tagasihoidlik ja seetõttu teatris tõrjutud näitleja. Niisugune inimene, kellest on vähe räägitud, aga kellest võiks palju rääkida.

Mitmesugustel andmetel olete kibe käsi ristsõnade lahendamises, mööblimeister, hea kokk ja mängite ka mandoliini. Ka see on nõnda?

Mulle kingiti mandoliin. Mind kasvatas lell, kes arvas, et võiksin mingit pilli mängida. Ei teadnud mina ega tema, mismoodi seda pilli üldse häälde pannakse ja mis siis edasi saab. Õpiku järgi õppisin. Ega ma teda mandoliini moodi ei mänginud, mulle lihtsalt meeldis sealt meloodiaid üles otsida.

Söögitegemises ma nüüd küll ei ole kõva meister, aga ristsõnu teen vahetevahel. Postimehe või Maalehe omaga läheb viis minutit, mitte rohkem. Vahel Maria on ostnud mulle ristsõnade raamatuid, aga ega ma nende peale väga palju aega ei raiska – kui parajasti just midagi teha ei ole või tahad lõõgastuda, siis küll.

Mööbliga on nii, et kui oli vaja ära visata vanu asju, siis nende puust osadest olen teinud riiuleid ja ... Tööriistu on mul küll suhteliselt kõvasti. (Naerab.) Mida tegin kohe huviga, oli Mariale üks niisugune pisike kapikene, kus on igasuguseid sahtleid - väiksed sahtlid, suured sahtlid. Siis panin veel rataste peale ja ... Tütar tuli ja küsis, kas tahad teha selle kuskile Kadriorgu või lossi. See oli mulle uhkuseks.

Need on väikesed hobid, jah, mis on olnud, nüüd enam suurt ei ole.

Olete intervjuus Pille-Riin Purjele nimetanud mõtet Axel Munthe “San Michele raamatust”, et kõik, mis inimene vajab, on raamat ja koer. Kas teil on koer?

Koer suri poolteist aastat tagasi 15. eluaastal. Ta on Jõelähtme koertekalmistul. Temast on kahju, ta oli hea sõber.

Aga nüüd on viirpapagoi. Koolist tulles käime poisiga mööda Kloostri Aidast, vahel astume sisse – seal on akna peal kaks viirpapagoid. Vahtisime neid kogu aeg – nii vahvad linnukesed. Ja sel aastal väikepoiss ja tütar kinkisid. Kahte ei või osta – nad õiendavad kogu aeg omavahel. Nüüd ta õiendab ka, aga ta on alles natuke noor, natuke pelgab veel mind. Ta pole veel see, keda saad välja lasta ja näpu otsa võtta, sinna läheb veel üks aasta.

Kas uut koera ei ole plaanis?

Mul oli võimalus, aga mõtlen, kellele ta jääb, kes ta eest hoolitseb. Olen ikka selles eas, et hakkan sellele mõtlema. Temaga tuleb tegeleda ja tütre perel on vähe aega. Tütremees on kassiga rohkem harjunud. Neil oli kass, ta hüppas viiendalt korruselt neli korda aknast alla, aga iga kord tuli tagasi. Kuna ta oli niisugune kõrgushüppaja, siis teised vanavanemad leidsid talle ohutuma elukoha.

Eks meie koer – tema nimi oli Barry, tütar pani Agatha Christie kriminulli teenri Barrymore’i järgi - käis ka mõnikord hulkumas. Ta oli Ülle Kaljuste koera noorem vend. Ta oli krants, aga üsna hagija moodi. Tema pilt on mul arvuti taustapildiks ja seda ei taha ma millegi vastu vahetada.